Kesklinna ja Supilinna vahel asuvad Tartu boheemlaslikumad kõrtsid Zavood ja Genklubi. Mõlemad on Laial tänaval, Supilinna tõmbejõud just nagu tiriks neid kesklinna keskmest ära enda poole. Need 1995. ja 2006. aastast tegutsevad kõrtsid on linna boheemlaste kokkusaamiskohad. Rahvas, keda neis kohtades näeb, pole kesklinna ööklubide Barbied ja Kenid, vaid lihast ja luust inimesed, kelle silmades on igatsus teise inimese ja ilusa homse järele. Kui need kõrtsid tunduvad vahel ka rahvast tühjad, siis peremehed on ikka platsis. Süda on neil õiges kohas.
Tänu kesklinna lähedusele on auto Supilinna elanikele mõttetu asi. Tegelikult pole Tartus elades üldse vaja oma autot. Praegu ma ühega sõidan, aga püüan seda halba harjumust maha jätta. Enamiku oma elust olen saanud ilma hakkama, või üürides masinat, kui muidu ei saa. Suur osa Tartu linna võlust seisneb just selles, et linn on mõnusalt väike. Poole tunniga kõnnib päris kaugele ja tunni ajaga igale poole. Kõndimine on ka tervislik. See on kõige odavam ja lihtsam viis ennast kehaliselt ja vaimselt vormis hoida. Kui mul on mõni töömõistatus, siis ma lähen ja kõnnin. Hetkel maadlen näiteks uue lasteraamatu süžee kallal, nii et saapatallad on päris korralikult kulunud.
Iga kevad toob Tartu tänavatele ratturid ja igal aastal on neid järjest rohkem. Mulle see meeldib! Mida rohkem rattureid, seda enam peab linnavalitsus mõtlema, kuidas rattaga sõitmist lihtsustada. Väga vahva on ka see, et üha rohkem on linna peal näha ka linnarattaid ja üha rohkem rattapoode võtab neid oma valikusse. Mul pole otseselt midagi maastikujalgrataste vastu, aga mingil hetkel polnud Eesti rattapoodides mitte midagi muud pakkudagi. See oli see aeg, kui rattaid nägi linnapildis peamiselt autode katustel.
Tudengina olin minagi kirglik rattur, kuid kihutamiseks olen praegu liiga vana. Tunnistan ausalt üles: ma lihtsalt ei julge enam kiiresti sõita. Sellepärast soetasin endale mullu hoopis uue ratta – või õigupoolest ostsin ühe hästi vana. Soome oma. See oli armastus esimesest silmapilgust. Käisin oma eelmist ratast hooldamas Laulupeo tänava rattapoes ja nägin seal ühte kasutatud sinist Tunturit, mida oli väga hästi hoitud. Ratas oli täpselt samasugune nagu mu onul omal ajal, kui ma olin väike. Tegin proovisõidu ja ostsin ratta ära. See oli hea ost. Ka praegu seisab ta mu kõrval, vana armas sinine ratas, istun ta peale ja veeren järgmisel leheküljel vaikselt Jakobi mäest alla, otse aastasse 1994.
SUSANNA
Läbi aegade on Supilinnas elanud palju boheemlasi, kes kujundanud linnaosa maine selliseks, nagu ta täna on.
Susanna on üks neist.
Kohtusime 1994. aasta suvel Illegaardis, fotogaleriis-džässiklubis, kus kihas Tartu kunstielu. See oli poolkinnine klubi, kuhu sai sisse liikmekaardiga. Ilma kaardita pääses otsima sõpra, kel liikmekaart olemas. Kord ütlesin ukse peal, et lähen otsin Aino Kallast, kes peaks klubis olema. Teda polnud, aga mind ei aetud ära ka. Turistid hoidis see kaardinõue igatahes eemal. Rahvast oli klubis enamasti siiski palju, eriti sügisest kevadeni. Fotonäitused seinal olid põnevad, just seal nägin ma esimest korda Toomas Kalve teoseid. Suure klaveri taga mängis tihti Mülleri Sass. Tema kingad olid erinevast paarist ja nii ka tema muusika ning lauluhääl.
Tol saatuslikul suveõhtul polnud Illekas eriti kedagi. Võlvidega saalid olid tühjad nagu suvine Tartu. Linnas olid ainult mõned üksikud välisüliõpilased, korduseksamite tegijad, hulkuvad koerad, kassid ja ülelinnaline bussipiletite kontrollija. See oli ammune aeg, kui enamik rahvast teadis piletikontrolli nägupidi ja sõitis bussiga ning taksosid oli rohkem kui sõiduautosid. Ma arvan, et tänapäeva noor ei kujuta ettegi, milline linn oli enam-vähem autotu Tartu. Mina mäletan seda.
Aga istusin siis tühja linna peaaegu tühjas Illekas. Minu Eva oli linnast ära. Mina üksi ula peal, sarvi maha jooksmas.
Susanna köitis mu pilku kohe, nagu ilusatel naistel kombeks. Ta lummas mind oma enesekindlust kiirgava iluga. Jalas olid tal heledad kulukad ja seljas valge hõbedaste litritega pluus. Näolapp oli kena. Meik tema näol oleks olnud sama kuritegelik kui keevitusmask Mona Lisal. Ta naeratas kogu aeg, ka siis, kui ta suu oli kinni. Seda salapärast naeratust jagus igasse ilmakaarde, just nagu da Vinci eespool mainitud meistriteose modellil.
Susannat olin näinud sageli linna peal, ülikooli raamatukogus ning sinna kesklinnast viivatel treppidel. Illekas olin näinud teda varem kaks korda. Arvatavasti märkas ta mu piidlevat pilku juba siis. Tema moodi naine pidi olema meeste imetlevate pilkudega harjunud. Muidugi oli ta tookord klubis kellegagi koos.
Aga sel õhtul, kui nägin Susannat Illekas kolmandat korda, oli ta üksi. Vaatasin talle silma, julgust kokku võttes. Minu näo tundis Susanna kindlasti ära, see oli pisikeses Tartus paratamatus. Tuntakse ära, kuid ei tutvustata. Tartlaste ühine saatus.
Olin üksi nagu temagi. Suundusin tema laua poole contralikult nõtkuva sammuga ja mõtlesin, mida öelda. Oma viskibassiliku tämbri üle olin uhke. Seda juba sellest ajast, kui Soomes üks tüdruk moosis ja materdas mind ühes ja samas lauses, öeldes, et näen välja nagu täielik jobu, aga kui hakkan rääkima, siis hääl on täitsa isase moodi.
Madalamaid toone otsides küsisin: „Kas ma tohiksin pakkuda sulle klaasi veini?” Ütlesin seda nii aktsendivabas eesti keeles, kui suutsin.
Susanna kiitis mu plaani heaks. Kõndisin baarileti juurde ja mõtlesin pingsalt, kuidas vältida oma margi täis tegemist. Ma polnud just otseselt luuser, lihtsalt üks ennast täis unistaja. Täpsemalt olin ma sel hetkel ilma metsata metsandustudeng, kes pealegi otsustanud põllumajandusülikoolis õpingud pooleli jätta. Tartu ülikoolis olin juba sees, erialaks eesti keel võõrkeelena. See oli välismaalastele tasuta ja oligi peamine põhjus, miks ma läksin ülikooli eesti keelt õppima. Kui mul oleks olnud kuskilt võtta 2000 dollarit aastamaksu, oleksin ma tudeerinud inglise keelt või maalimist.
Tellides baarist punast veini, tuli mulle pähe geniaalne mõte – mängida eestlast. Laua juurde naastes tutvustasingi ennast Mihklina Kadrinast ja saime niimoodi kenasti jutu peale. Võimalik, et nii minu kui ka Susanna häälduses olid juba mõned hilistunnile omased segased sagedused, sest ta jäigi mu Eesti tausta uskuma.
Istusime ja ajasime juttu. Susanna oli minu jaoks midagi uut – temast kiirgas taevalikku rahu, nii jaburalt kui see ka ei kõla. Temas ei olnud seda sõjakust, mis tärkas minus pärast esimest õlut. Ma ei tea, kust ma olen selle pärinud, aga juba algklassides oli mul kange tahtmine võidelda millegi õiglase nimel. Mul oli kogu aeg oma õigus, mida taga ajasin. Olen saanud sellest kombest peaaegu lahti. Aga Susannas seda sõjakust polnud. Ta oli minu täielik vastand – kui mina võitlesin kogu maailma vastu, õhkus temast rahu ja leplikkust, avatust ja sallivust. Kui mina sähvasin väljapoole välkudena, põles tema sisemine tuli vaikse leegiga. Tema elurõõm versus minu enesehävitamine. Susanna oli sisemiselt ilus, mina sisemiselt see, kes ma olen alati olnud – väiksem või suurem koll, sõltuvalt alkoholipromillist veres.
Õhus oli tunda elektrit, vastastikust tõmmet. Ma ei mäleta, millest me algul rääkisime, aga kuidagi läks jutt pargindusele ja haljasalade kujundamisele. Seda olin ju Tartusse tulnud õppima. Susanna õppis midagi keerulist arstiteaduskonnas, aga mitte arstiks. Ta ei näinudki tulevase arsti moodi välja. Ei, ta nägi normaalne välja. Maalähedust oli temas kuhjaga. Ta nahk oli nii pruun, et mina küll ei öelnuks, et tegu on ülikooli raamatukogu seinte vahel tarkust taga ajava noore naisega.
Tal