Päevad tulevad uute uudistega. Jõulujärgne depressioon aina suureneb: nüüd materdatakse krediitkaardivõlgadega koos ka USA välisvõlga, mis on aastatega kasvanud kosmilistesse suurustesse. Nii et selle riigi valitsus on käitunud samamoodi nagu riigi kodanikud (ja vastupidi): vastutustundetult võlgu elades. Puurin ja uurin Hiina-USA teemat, et aru saada välisvõla anatoomiast. Lühidalt öeldes tundub see olevat nii: Hiina on kunstlikult hoidnud oma rahakursi madalal ja meelitanud ülisuure osa ameeriklaste tootvast tööstusest enda maale, samal ajal on Hiina valitsus ostnud USA võlakirju – nii on Hiina riik ka Ameerika Ühendriikide suurim võlausaldaja (enam kui veerand kogu võlast) ning suure osa sellest masstootmisest on USA Hiinale esialgu võlgu jäänud. Siin on ka vastus, miks on Hiinas toodetud kaubad Ameerikas nii odavad.
Ameeriklastest on saanud võlgu tarbijate ühiskond. Kui aastaid tagasi oli selle riigi suurim tööandja autotootja General Motors, siis nüüdseks on see firma USAs oma tehased sisuliselt kinni pannud. Riigi suurim tööandja on nüüd Walmart: seesama kaubamajade hiigelkett, mis müüb Hiinas võlgu toodetud kaupu ning kuhu suur osa ameeriklasi oma krediitkaartidega suundub.
ELLU JÄIME!
Juba selleks ajaks, kui end Bronxi Little Italys restoranis maha istutame, on selge, et põhja poole mägedesse me täna siiski minna ei saa.
Eelkõige on põhjuseks ilm: hommikune imeilus Eestimaa kevadet meenutav detsember on asendunud lõikava tuulega, ilmateade lubab kohe algavat lörtsi ja rahet.
On aasta eelviimane päev, meie Marta neljas sünnipäev. Traditsiooniliselt oleme sel päeval teinud mingisuguse väljasõidu ja võõrustanud sünnipäevalisi mõnes New Yorgi restoranis. Seekord siis Bronxis, nagu ka eelmisel aastal.
„Bronxis?” küsis Justini ema toona pilklikul toonil üle. „Kes sinna tulla julgeb, see on ju… geto!”
Mina aga olin end harinud, otsinud just nimelt uusi peidetud pärleid New Yorgis ega lasknud end eelarvamustest heidutada. Jah, Bronx on paljusid hirmutav linnaosa, kus elutsevad kaugelt vaadates ainult mustanahalised kaelakettide ja lottpükstega mehed, kelle pärast ei saavat Bronxi suunas sõitvaid metrooliine kasutada, sest mine tea, äkki on laiade pükste taskus mõni nuga peidus. Samas on just selles linnaosas New Yorgi suurim loomaaed, sealsamas lähedal on ilusad individuaalelamute rajoonid ja – mis huvitav – samas on ka itaallaste linnaosa. Ning see on päris! Manhattanilt on hiinlased itaalia kogukonna sisuliselt välja söönud, nii et sealses Little Italy piirkonnas on alles vaid mõned tänavajaod turistirestorane: liiga kallid, liiga mitteitaalialiku toiduga ja liiga tavalise atmosfääriga.
Bronxi pisi-Itaalias on aga, nagu selgus, ridamisi autentseid söögikohti. Kogu kohaliku Little Italy keskusele Arthur Avenue’le võiks nüüd lüüa suure templi: „Papa John soovitab!” Kui me ta eelmisel aastal Marta sünnipäeva puhul Bronxi vedasime, oli John alguses ülimalt skeptiline. Sinna mustade ja latiinode ussipessa, uh! Aga sealne pisi-Itaalia hakkas talle tegelikult nii väga meeldima, et ta on seal aasta jooksul ka iseseisvalt käinud.
„Vaata, siin tõesti elavad itaallased ülemistel korrustel!”
„Kõigis laudades istuvad päris itaallased!”
„Ja mis lõhn! See on mu vanaema köögi lõhn!”
„Ja mitte ühtegi turisti!”
Särasilmsed Petroned on ka täna rahul.
Kui siis pärast tuules ja rahes tagasi kodu poole sõitma asume – ka loomaaiakülastuse jätsime kehva ilma tõttu ära –, ohkab Justin umbes viis korda järjest: „Kui hea, et me otsustasime seekord mitte mägedesse minna!” ja: „Oh, ma tean, et nad seal ootavad meid külla, aga… vaat mina ei kujuta ette, kuidas nad seal mägedes ise ellu jäävad. Võib-olla nad lihtsalt ei sõidagi kusagile, on omale kõik söögikraami mitmeks päevaks ära varunud…”
Lõppeva aasta 1. jaanuaril olime ju sealsamas mägedes, peresõprade juures, ning pidime kodu suunas sõitma hakkama. Kodu – see oli kusagil all ja kaugel, aga meie asusime üleval uduste peenvihmapilvede sees ja keerutasime autoga kaljuseina ääres, nii et mul tagaistmel oli süda paha ja Justin kurtis eesistmel, et ta ei näe mitte midagi, kuidas siin üldse kurat sõita saab ja kui me siit eluga pääseme, on küll hea algusega aasta!
Mõne aja pärast selgus, et olime kogu aeg sõitnud vales suunas. Siis, kui olime pääsenud pilvest välja ja nägime esimest asustatud punkti, kus sai teed küsida. Ega midagi, sõitsime siis pilve sisse tagasi.
Aasta algaski hästi, sest avarii jäi ju tegemata.
Rahe tiheneb. „Kui me ka täna avariita hakkama saame, siis on see aasta hästi lõppenud,” pomiseb Justin, ettepoole kummargil. Linna lähedal on kiirtee küll mitmerealine, aga samas kiirtee kohta üsna loogeline – sest asustus oli siin enne, kui inimkond kiirteid vajama hakkas. Lisa pilti tume öö ja libe tee – aga ära lisa naelkumme, sest need pole siin levinud – ja kindlasti paar hullu kihutajat.
„Uh! See inimene on liiga palju videomänge mänginud!” See on Justini kommentaar, kui keegi meist jälle möödub ja sõiduridu vahetades kusagile kaugele ette tõmbab, nagu viirastus. Niimoodi saab kiirtee peal sõita küll, teoreetiliselt, kuniks elu… Natukese aja pärast näeme teelt välja sõitnud autot. Ja siis veel ühte. Nõnda nad õpivad, kuniks elu. Õnneks on vaid üks sõidurida suletud, nii et ümber reastudes saame ikka edasi – avariidest tingitud suured teesulud ja ummikud on siinmail tavaline asi.
„Täna sõidaks selle asemel kas või Tallinna–Tartu maanteel,” ohkab Justin. Sellel Eestimaa hirmuteel kunagi esimest korda sõites oli ta täiesti šokeeritud: tee on rütmiliselt blokeeritud aeglaste kaubaautodega ja nende vahel nõeluvad hulljulged möödasõitjad. Ameerikas sellist liikluslahendust ei kohta, möödasõiduavariisid eriti ka mitte, aga seeasemel tulevad ameeriklaste õnnetused liigsest kiirusest. Oleme näiteks näinud kiirteede kohal autosid puude latvades – masin on juhitavuse kaotanud ja kuidagi, näed, sinna puu otsa sattunud. Alles hiljuti tegi Justini sõber Rita sellise avarii läbi, peaaegu et õnnelikult: masin lendas teelt välja, tegi õhus kukerpalli ja maandus ratastel, ning Rita vigastusteks olid vaid kerged põrutused ja turvarihmajäljed. Ainult et autos olnud koer sai niisuguse šoki, et jooksis, kui uksed lahti tehti, välja ja kadus jäljetult. Õnnetu Rita otsib teda siiamaani ümbruskonnast taga, elusa või surnuna.
„Kas sa tead siin Ameerikas mõnda sõpra või sugulast, kes ei oleks kordagi autoavariis olnud?” küsin ma Justinilt ja kahetsen sekund hiljem oma teemavalikut. Ta kummardab rooli poole veel kramplikumalt ja vahib ette tuulepimedusse. „Ei tea! Me oleme sellest ju varem rääkinud,” tuleb pinev vastus. „Mingid kõksud on kõigil olnud!”
Ju ma siis ei suutnud seda uskuda. Eestis tean ma selliseid sõpru-sugulasi-tuttavaid päris palju, kel ei ole rääkida oma avariilugu, siin aga ei tea Justin mitte ühtegi inimest, kes poleks olnud avariis? See on Ameerika autokultuuri hind. Justin ise on kolm korda õnnetusse sattunud. Kõige hullem oli bändiga esinemiselt tulles, 18aastaselt, kui ta keeras peateele ja nägi viimasel hetkel, et on keeranud ette suurele mustale autole: „Vajutasin gaasi ja peaaegu pääsesime, ainult meie tagaots sai löögi. Autos olnud võimendi lendas välja ja murdis lähedal olnud puu. See oli ikka väga karm, meil oli õnne, et meil turvavööd kinni olid – ja et suur auto pidurit jõudis vajutada.”
Vähemasti pole ta avariide tõttu haiglas olnud: ta vend Ian ja isa John on mõlemad õnnetustes ka luid murdnud ning nädalaid haiglas veetnud, Johnil on mälestuseks lausa pikk arm jalal. „Auto on ikka parem kui mootorratas!” säilitas John seda omal ajal mulle kommenteerides oma optimistliku meele ja rääkis hoopis loo, mismoodi ta astus kord maha sõbra mootorratta tagaistmelt ja veerand tundi hiljem oli seesama sõber sellesama mootorrattaga end surnuks sõitnud. „Ja oma toonase autoavarii abil sain muide hoopis rikkaks, sest riik maksis mu haiglakulud kõik kinni, kuna ma olin Vietnami sõja