Olles lugenud ja kuulnud mitmesugust kriitikat “Hundipäikese aja” esimese osa kohta, tulin järeldusele, et üks seletav eessõna on teise osa alguses vältimatult vajalik. Peale ohtrate kiitvate (kes oleks võinud arvata, kas pole?) sõnavõttude sai kuulda ka laitvaid, mille märksõnadena saab kokku võtta järgmiselt – viikingiromaan, viikingiklišeed, mõttetu vägivald ja nii üha edasi.
Olgu kohe alguses selgituseks mainitud, et terves raamatus ei ole kuigivõrd võimalik kohata ainsatki viikingit – neid lihtsalt pole seal. Raamatu tegevus toimub umbkaudu 440. aastate lõpus – 450. aastate alguse paiku, täpselt on seda raske dateerida, sest ise ei soovinud eriti täpset ajaskaalat lugejale pakkuda. Seda pole minu tagasihoidlikul hinnangul lihtsalt tarvis, piisab, kui tegelased ja sündmused on ajaloolise taustaga kooskõlas. Kes on kursis Suure Rahvasterändamise aegse Lääne-Euroopa oludega, ei peaks leidma liiga palju, mille üle nuriseda.
See oli ajastu, kus idast saabuvad rändhõimud lükkasid enese ees veerema terve rahvaste laviini, alustades gootidest, kes omakorda rõhusid peale järgmistele hõimudele ja nii üha edasi, kuni barbarite hordid valgusid üle terve läänepoolse impeeriumi. See oli periood, kus isandad vahetusid, tohutud aarded käisid käest kätte nii röövsaagi kui ka lunatasuna, kus verd voolas palju ja halastust ei näidatud üles rohkem kui hädapärast tarvis.
Teiste seas alustasid rännet uutele asualadele ka läänegermaani hõimud anglid, saksid ja jüütid, kes alguses käisid Britannia ja Gallia rannikuid rüüstamas, kuid peatselt veendusid nende randade heades oludes ning alustasid üha suuremate gruppidena ümberasumist. Üsna tõenäoliselt algas see aeglaselt juba sadakond aastat enne raamatus kirjeldatud sündmusi kuni kasvas üle suurteks, ülikute organiseeritud retkedeks. Ühed kuulsamad nimed ses ümberasumises olid kuninglikust soost vennad Hengist ja Horsa, kelle kohta mõnikord arvatakse, et need tegelikult üks ja seesama inimene olid; käesolevas raamatus on nad siiski kaks eraldi inimest ning neil on erinev loomus.
Raamatu tegevus laieneb iga osaga ja täpselt nii, nagu peategelane satub uutesse olukordadesse, avardavad need tema maailmapilti ja laiendavad lugeja tarvis ajaloolist tausta. Vähe sellest, olukord laieneb ka geograafiliselt ning lugu puudutab aina kaugemaid hõime ja isikuid. Suur Rahvasterändamine on saavutamas oma kõrghetke – antiikmaailma lõpu üks pompoosseim lahing, 451. aastal toimunud Katalaunia lahing on käeulatuses, riigid tekivad ja lagunevad kiiresti.
Sel ajal on veel kenasti elus need (näiteks Aetius ja Attila), kes võisid näha burgundide hävitamist ja ümberasustamist Sabaudiasse, mis andis alust üheks võimsamaks keskaegseks eeposeks “Nibelungide laul”, ning juba on sündinud need, kes võiksid näha või tunnistajatelt kuulda, mil moel Beowulf sikutas Grendeli küljest lahti tema mustade küünealustega kämbla.
Juba see, et 429. aastast, kui vandaalid siirdusid Püreneedelt Aafrikasse, vaevalt veerand sajandit hiljem rüüstasid nad Rooma, näitab kiirust, millega muutus tollane maailm ja kui suured olid muudatused kaasaegsete jaoks.
Sel ajajärgul algas terve hilisema Euroopa kujunemine, metsikute barbarite hõimud arenesid roomlaste kultuuri paistel kiiresti ning rahvasterändamisajastu lõpuks olid vormunud need regioonid nende rahvastega, kes andsid hilisematele rahvusriikidele oma hõimude nime – frangid, saksid, anglid. Selle ajastuga sündis hilisem sõjaline eliit, see ajajärk kristianiseeris suure osa Euroopa elanikkonnast.
Soovimata mainida ainsagi teadlase nime (ja neid on palju), kelle uurimustel, järeldustel ja teesidel põhinesid need ajaloolised vitraažikillud, millest läbi paistva valguse nimbuses Ballimar Kimbrung oma musti tegusid teeb, tahan ma siiski öelda, et minu püüd oli võimalikult usutavalt balansseerida ajaloolise tõepärasuse ja seikluslikkuse ning põnevuse vahel. Selge on seegi, et põnevust üritasin leiutada mina, ajaloolist tõepärasust aga laenasin ma suurtelt meestelt. Isegi kui ma ühtede ajaloolaste meelest pisut eksin, võin ma mõnede teiste meelest olla tõele üsna lähedal. Kindel on see, et suurtes küsimustes, nagu üldpoliitiline taust, sakside tavad, relvad ja muu sarnane, ei eksi ma suuremalt kui tavalised profaanid.
Esimeses raamatus kaotab Ballimar Kimbrung nii omaksed kui ka vara ning ta paisatakse oma üliklikust kõrgusest orja põlatud seisusesse. Selline olukord on kõrgi meele jaoks eriti mõru pala närida ning raske on jõuda kokkuleppele eneseväärikusega. Minu raamatu peategelasele on ette heidetud mõtlematut ülbust ja selget rumalust, kuid ühele vürstlikust soost mehele on sõpruse otsimine orjade hulgast selgelt allakäigu tunnuseks. Olles ise rõhujate hulgast, ei oleks ta kindlasti passinud Spartacuse ossa (kellele põhjendamatult omistatakse kõrgeid aateid), sest tema soov oli naasta endisele positsioonile sobivalt verise lahenduse kaudu, mitte anda rõhutuile vabadust. Selline jäik suhtumine tegelikult osutab Ballimari põhimõttekindlusele, sest standardeid langetada on alati lihtne, kuid oma head nime taastada mitte eriti. Kes oleks teda veel tõsiselt võtnud, kui tuleks välja tema sõbrustamine orjarahvaga? Teadmine sellest, mis on õige ja mis vale, sunnib teda uhkust alla neelates teenima oma vihavaenlast sedavõrd hästi, et see teda sallib isandakoja lähemas ümbruses ning usaldab rohkem kui teisi orje. Kuid selle taga on kaine arutelu, mille vastu noormees oma taltsutamatu loomu tõttu eksib erinevate vaenutegudega, ja kuigi tema vastu otseseid süütõendeid pole, haaravad kahtlused isandat siiski sedavõrd, et viimane otsustab veidrikust träälist vabaneda.
Rääkides aga Hundiisandast endast, Wulfgar Wulfingist, kes oli Frithuwulfi poeg, on lugejad tõenäoliselt pisut üllatunud, kui kaaluvad peategelasi tavapäraste hea ja halva kaaluga. On ju Wulfgar sootuks tasakaalukam, helgema meele ja siirama sõnaga mees, kes ei kirista raevuhoogudes hambaid ja tegelikult ei pea isegi Ballimari vastu viha – vähemalt alguses. Selliselt võib tunduda, et kimber on lihtsalt ebaloomulikult tige noormees, kes otsekui taudis koer kõiki pureda igatseb. Samas ei maksa unustada viisi, kuidas Ballimarist sai ori, milline oli suurhaukide üliku tavapärane eluviis ja et temalgi olid minevikus omad varjud.Tema head ülalpidamist selgitab seegi, et aeg, millal Ballimar kurje mõtteid haub, on Wulfgari jaoks rahuaeg, tema võlad on näiliselt makstud ja ta elab õiguses – polegi põhjust eriti kulmu kortsutada. Siin sobib öelda, et kuigi toona olid rüüsteretked üliku elu tavapärane osa, lõikas Wulfgar sealt, kuhu polnud külvanud, ning jättis lõikamata sealt, kuhu oli külvanud, ja nendel kordadel oli solvatute tõug piisavalt tugeva vaimuga, et asuda tasunõudele.
Kui on mainitud Wulfgari, peab ehk rääkima pisut ka tema eestvõitlejast Thoen Karunahast. See berserk on kogu loos samasugune mõistatus nagu Ballimargi ja teatud mõttes on nad isegi sarnased. Mõlemaid iseloomustab erakordne jõud, võitlusosavus ja leppimatus, ainus vahe on päritolu suursugususes, ehkki sellestki olen ma diskreetselt vaikinud. Põhimõtteliselt võib Thoen olla kes iganes, teada on vaid see, et Wulfgar millalgi selle lindprii elu oli päästnud. Thoen on Hundihoovi rusikas, jõud, millega ähvardatakse upsakaid ja tagatakse distsipliini, karm ja julm sõdalane, kes kehastab kogu raamatus vastaspoole jõudu ja visadust, ning seda mitte üksnes kehalisel, vaid üsna paljus ka vaimsel kujul.
Naistest rääkides – ja neist ei saa rääkimata jätta – esineb Freydis stereotüüpse näitsikuna, kellele pole võõras ei edvistamine, pragmaatiline kalkulatsioon ega kättemaksuhimu. Enesest mõista peab kangelase kallim olema ka erakordselt ilus, viljakas, hea südamega ja teistest meestest puutumata, mida olen erinevates olukordades loo vältel ka rõhutanud. Freydise olen nimme tõstnud vähemalt vabadest talupoegadest põlvnevaks, et ajaloos kodus olevad inimesed ei vangutaks pead ühe kuninglikust soost mehe ja põlise trääliplika ühenduse peale, mida küll sageli ette võis tulla, kuid millele abielusidemeid isegi mitte ohutust kaugusest ei näidatud. Freydisel on kogu raamatu jooksul palju võita ja pakkujooksmine koos vargidega ei ole üksnes südame sund – lubadus vürstinnaks saada oli poolvaba või pigem isegi träälitari jaoks midagi enneolematult suurt ja see mäng vääris küünlaid. Teises “Hundipäikeses” lisanduvad juba olemasolevatele naissoost tegelastele veel mõned, kellest enam kui ühel on oma oluline osa nii raamatu miljöö kui ka lõppvaatuse kujundamisel. Ja kuigi meestegelastele võib tänapäeva standardite järgi panna süüks kohati üleolevat ja toorevõitu käitumist naistega suhtlemisel, peavad nad naisi siiski oluliseks ega kõhkle nende nimel verd kätele võtmast.
Verejäljed aga, mida vaen nüüd nuuskima hakkab, viivad erinevaid vihamehi uutele radadele, kus varitsevad võõrad ohud ning terendavad uued võimalused. Nii Hundimehed kui ka nende vaenajad on avalikult kuulutanud veritasunõuet ja alustanud hiilimist otsustava heitluse suunas, kus kumbki pool halastust ei palu ega paku.
Esimene osa