Romaani kirjutamiseks ei pea olema psühholoog. Sa ei pea olema lugenud Freudi või Jungi või Dear Abby’t1, sa ei pea ka suutma defineerida psühhopaadi ja skisofreeniku erinevust.
Kuid sa pead tundma õppima inimloomust ja mõistma, miks inimesed tegutsevad nagu nad tegutsevad ja räägivad nagu nad räägivad. Püüa teha maailmast oma laboratoorium. Kui sekretär ei soovi enam su kontoris töötada, siis küsi, miks. Su sõber tahab lahutust; kuula ta kaebusi. Miks valis su hambaarst elukutse, mis põhjustab teistele valu ja mille tõttu ta peab terve päeva inimeste suudes tuhnima? Minu oma arvas, et saab sel viisil rikkaks, kuid ei suuda ikka veel oma varustuse järelmaksu ära tasuda. On hämmastav, mida inimesed sulle räägivad, kui küsid viisakalt ja kuulad kaastundlikult. Paljud kirjanikud peavad päevikuid või teevad iseloomuvisandeid inimestest, keda nad kohtavad, mis on hea mõte. Grace Metalious asustas romaani «Peyton Place» oma sõprade ja naabritega kodulinnast, ja kõik, keda ta tundis, said aru, kes olid need liiderlikud ringiaelejad. Ta kaotas mõned sõbrad, mõned naabrid ei tahtnud teda enam tunda, kuid ta kirjutas neetult hea romaani.
Kui tahad, et su romaan mitte ainult läbi lööks, vaid ka elektriseeriv oleks, peavad su tegelased olema pigem dünaamilised kui staatilised. Tegelane võib olla täiesti välja joonistatud, kuid liiga passiivne, liiga arglik. Tegelased, kes ei suuda dilemmadele vastu astuda, kes jooksevad konflikti eest ära, kes taganevad ja kannatavad võitluseta, pole sulle kasulikud. Nad on staatilised ja enamik neist peaksid surema enne, kui nad kunagi su romaani lehekülgedele ilmuvad ja kõik ära rikuvad. Dramaatilised romaanid nõuavad dünaamilisi tegelasi, kes on täis suuri kirgi ja tugevaid emotsioone: iha, kadedust, ahnust, ambitsioone, armastust, vihkamist, kättemaksuhimu, õelust ja muud seesugust. Tee oma tegelastest, vähemalt peamistest tegelastest, emotsioonide tuulepöörised.
Oma raamatus «Fiction Is Folks» (1983) annab Robert Peck järgmise nõuande:
Kirjutamine on metsikult raske pingutus, mis tähendab, et kui sellele lohakalt lähened, on sul varsti nutt lahti. Nii et enne, kui kirjutad ESIMENE PEATÜKK puhta lehe ülaossa (ja siis istud seal terve nädala, mõeldes, mida järgmiseks teha), tee ära oma kodutöö kõigi oma tegelaste loomisel.
«Oma kodutöö tegemine» tähendab peategelaste jaoks tausta loomist, põhimõtteliselt nende elulugude kirjapanekut. Enamiku kirjanike – ja kindlasti kõigi algajate kirjanike – jaoks on tegelaste elulood vajalik eeltöö romaani kirjutamisel.
Oletame, et tahad kirjutada detektiiviromaani. Sul pole veel süžeed ega isegi ideed selle jaoks. Esimene asi, mida vajad detektiiviromaani jaoks, on mõrvar. Mõrvarist saab romaani lurjus ja antagonist. Mõrvalugu tekib lurjuse mahhinatsioonidest. Teatud mõttes on lurjus su loo «autoriks». Tegelaste koosseis, keda vajad, oleneb su mõrvari plaanist.
Ütleme, et sul on mõte kirjutada naisest, kes mõrvab oma abikaasa, sest too on häbistanud perekonda, müües narkootikume, et rahastada oma hipodroomisõltuvust. Sul pole aimugi, kes see naine on või missugune ta on, kuid sa tead, et ta on tark (muidu poleks ta vääriline antagonist). Sa tead, et ta kavandab kuritegu suure hoole ja kavalusega. Veel enam, ta kavalus määrab, kui raskeid ülesandeid detektiivil lahendada tuleb, seega, mida leidlikum ta on, seda parem.
Järgmiseks vajad kedagi, kes kuriteo lahendaks, protagonisti.
Sul pole ehk hetkel mingit ideed, kes võiks selleks olla. Mida sa siis teed?
Sellistes romaanides on palju erinevaid detektiivitüüpe.
See mees või naine võib olla elukogenud professionaal (Philip Marlowe, Sam Spade), intellektuaalne professionaal (Sherlock Holmes, Hercule Poirot), andekas amatöör (Ellery Queen, Miss Marple) või kõrvalseisja, kes tõmmatakse mõistatusse (teine Mrs. de Winter Daphne du Maurieri «Rebeccas»).
Sinu valik sõltub sellest, mis tüüpi romaani sa kavatsed.
Kriminaalkirjandus pakub lugejale palju rõõme. Näiteks rõõm vaadata suurt mõtlejat töötamas. Või nad võivad jagada süütu kõrvalseisja hämmastust ja hirmu, keda mõrvaintriigi kistakse. Või vaadata karmi meest, detektiivi, vantsimas läbi pori ja kõntsa kahtlases linnaosas, teel nägusid üles pekstes ja kuulide eest põigeldes.
Kui sa oled ühe tüübi austaja, siis just sellest peaksidki kirjutama. Kirjuta raamat, mida lugeda tahaksid. Selle reegli erand on minajutustusena kirjutatud «karmi mehe» detektiiviromaan. See on raske proosastiil, eriti algajale. Kui see ei tule hästi välja, jätab see jäljenduse, või veel hullem, paroodia mulje.
Ükskõik missugust romaanitüüpi sa ka ei valiks, pead kirjutama selle reeglite järgi, ja on parem, kui oled selliseid romaane palju lugenud ja läbinisti tuttav sellele iseloomulike tavadega.
Kogenud kirjanik võib tavasid eirata, kuid algajal see privileeg puudub ja ta peab seetõttu jääma üldtunnustatud piiridesse.
Ütleme, et otsustasid kirjutada professionaalsest detektiivist, sest sulle meeldib lugeda Erle Stanley Gardnerit, Ed McBaini, Ross MacDonaldi, John Dickenson Carri ja Robert B. Parkerit.
«Professionaalne» detektiiv on su lemmik-detektiivitüüp. Kuid sul pole aimugi, missugune sinu professionaal olla võiks. Hea oleks alustada nimest, mis võiks sulle mingi kujutluspildi anda.
Ärgem andkem talle tüüpilist detektiivinime nagu Rockford, Harper, Archer või Marlowe. Sa tahad midagi värsket ja erinevat, kuid mitte liiga eripärast. Mitte nagu näiteks Stempski Scyzakzk, mis võiks sinu arust lugejaid eemale peletada. Asja mõte on olla loov aktsepteeritud piirides, nagu arhitekt, kes võib muuta nurki, sambaid, katuse kallet, kuid jätab siiski alles kõik magamistoad, vannitoad ja tualettruumid, mida ta kliendid vajavad.
Kutsume su detektiivi nimega, mis kõlab mitte-detektiivilikult, ütleme, Boyeriks. Boyer Mitchell, kuidas sellega oleks? Sama hea kui iga teinegi. Kui sa ei suuda nime välja mõelda, siis telefoniraamat on neid täis.
Paljud detektiivid on keskealised, sitked, karmid ja kogenud. Tehkem Boyer uudsuse huvides nooreks ja kogenematuks.
Ka füüsiliselt ärgem tehkem teda tüüpiliseks detektiiviks. Väljamõeldud detektiivid on sageli pikad, rohmakalt kenad ja hulljulged. Tehkem Boyeri peenekondiliseks ja kiitsakaks, keskmise kasvuga, intelligentse ilmega, andkem talle suured, tumedad, läbitungivad silmad, längus õlad ja pikaldased liigutused. Ta arvab, ütleme, et hästi riietumine annaks parima esmamulje, seepärast on ta hästi riides ja tal on suured säravad hambad. Ta käitub meeldivalt – rahulikult ja läbimõeldult. Paljud peaksid teda haritlaseks. Ta on kakskümmend kuus ja vallaline.
Kust tuli see pilt Boyer Mitchellist? Käesoleva raamatu autor kavandas seda mustandi kirjutamise käigus, valides jooni, mis oleks enamiku kirjanduslike detektiivide antiteesid – mis poleks stereotüüpsed. Boyer võiks sama hästi olla vana, paks ja alkohoolik. Su otsused, mis omadusi oma tegelaskujule anda, peaksid põhinema esmajoones kahel kaalutlusel: stereotüüpide murdmine ja hea orkestreerimine.
Hea orkestreerimine on Lajos Egri järgi kunst luua üksteisele vastanduvate joontega tegelasi, nii et nad on «pillid, mis töötavad koos, luues hästi orkestreeritud kompositsiooni». Teiste sõnadega, ärge tehke kõiki oma tegelasi, ütleme, ahneteks või ambitsioonikateks. Tegelased peavad üksteisest eristuma. Kui üks on äärmiselt õpihimuline, võiks teine olla äärmiselt laisk. Hamlet oli otsustusvõimetu; tal polnud tahtejõudu, ta kaldus pigem mõtlema kui tegutsema. Ta mõtiskles, tusatses ja tal oli endast kahju.
Tema vaenlane Laertes oli visa tegudeinimene.
Tegelaste loomisel tuleb arvestada ka seda, et sina, kirjanik, pead oma tegelaste nahas omajagu aega veetma. Sa peaksid endalt küsima, kas sa tõesti tahad nende tegelaskujudega töötada. Kas need on sinu arust huvitavad? Ehk sa ei tahaks töötada Boyer Mitchelliga, kes on vana, paks ja alkohoolik, vaid eelistad teda noore, saleda, intelligentsena? Lase käia, see on sinu raamat.
Kui selle tegelased