SAATEKS
Käesoleva väljaandega jätkab Eesti Kirjandusmuuseum EKLA fondides säilitatavate Elsbet Pareki (1902-1985) mälestuste avaldamist. Seni on eraldi raamatutena ilmunud “Mälestusi aastaist 1931-1949” I osa kirjastuse Perona väljaandel 1991. a ja “Tartu – minu ülikoolilinn 1922-1926” kirjastuse Virgela väljaandel Kirjandusmuuseumi sarjas “Litteraria” 1998. a. Viimati nimetatu on käsitletava aja mõttes otseseks järjeks käesolevale raamatule. Lähemat infot Pareki lühemate trükis ilmunud kirjutiste, samuti tema käsikirjade ja kirjade kohta EKLAs leiab huviline “Litteraria” 14. vihiku saatesõnast.
Siinse raamatu aluseks olev käsikiri (EKM EKLA, f 169, m155:5) on dateeritud 17. 10. 1966. Paratamatult hakkab kaasa kõnelema ka kirjutamise aeg: mõned nüansid sõnakasutuses (kodanlik vabariikjts), ehk ka mõni sisuline rõhuasetus tulenevad eeldatavasti tollasest ühiskondlikust kontekstist. Kirjeldades Tallinna tänavaid, ehitisi ja üldist miljööd, kõrvutab autor pidevalt oma koolipõlveaegset linnapilti kirjutamisaegsega. Et mälestuste kirjapanemisest on möödunud enam kui kolm aastakümmet, on aeg siingi teinud korrektiive: osa tänavaid ja väljakuid kannab taas endisi nimesid, nii mõnelgi hoonel on muutunud omandivorm ja kasutusviis, lisandunud on palju uut. Nõukogudeaegse linnapildi kirjelduste kommenteerimine tänase päeva vaatevinklist pole praegu ehk siiski veel vajalik, kuid tulevikus võib see sedalaadi tekstide avaldamisel möödapääsmatuks osutuda.
E. Pareki mälestused teeb huviga loetavaks eelkõige see, et ta ei keskendu liigselt igapäevaelu pisiseikade fikseerimisele, vaid suudab üldist ja isiklikku parajates proportsioonides hoida.
Aeg, mida raamatus kirjeldatakse, on vägagi dünaamiline, sellesse perioodi mahub nii Eesti kui maailma ajaloos määrava tähendusega sündmusi. Mitmekesine ja muutusterohke on tolle perioodi kultuurielugi, mida E. Parek juba üsna varasest noorusest jälginud on, näitleja tütrena kõige enam teatrit. Ja mälestustes kajastatu pole pelgalt nähtud etenduste muljete kirjeldamine, esile on toodud paljud tollases teatriprotsessis olulised aspektid. Käsitlemist leiavad Menningu trupi näitlejate kompromissitu võitlus oma kunstiliste tõekspidamiste nimel, Vanemuisest lahkumine ja Pandorini draamatrupi asutamine; uus algus Tallinna Draamateatri nime all; Tallinna Tööliste Teatri loomine ja Draamateatri ühinemine sellega; K. Menningu roll teatrikriitikuna; Estonia repertuaaripoliitika küsitavused jm. Nii mõnegi näitleja, kes Draamateatri algaastate trupis kaasa tegid, mälestused on jõudnud raamatukaante vahele – meenutagem Eduard Türgi, Mari Möldre, Liina Reimani, Paul Pinna memuaare, ka Lia Kewai raamatut Ruts Baumannist. Mõistetavalt on neis raamatuis esitatud suuremal või vähemal määral erinevad vaatepunktid ka kõneksolevale perioodile.
Teadaolevalt pole Anna Markus oma meenutusi kirja pannud, kuid tinglikult võib öelda, et tollasest teatrielust kõneldes esindab Elsbet Parek ka Anna Markuse vaatepunkti. E. Parek, kes oma iseseisvust ja isepäisust rõhutada armastab, näib teatrikunsti puudutavates küsimustes olevat oma emaga vägagi ühte meelt. Näiteks E. Pareki küllalt negatiivses hinnangus nii I. Surgutševi “Sügisviiulite” impressionistlikule ja L. Andrejevi “Inimese elu” sümbolistlikule lavastusele, kui ka Paul Sepa lavastajategevusele üldiselt, võib näha seost A. Markuse teatripõhimõtetega, kes menninglikule psühholoogilisele realismile lõpuni truuks jäi. Meenutagem, et mõlemad mainitud lavastused on nii Draamateatri näitlejate memuaarides kui eesti teatriloo akadeemilises käsitluses üsna kõrgelt koteeritud. Kuid memuaristika võlu seisnebki subjektiivsuses ja erinevad vaatepunktid aitavad tõele lähemale jõuda ka neil, kel ainsaks teeks ammustele sündmustele pilku heita on osasaanute meenutused.
E. Pareki käsikirja toimetamisel on säilitatud autori stiil, vaikimisi on parandatud masinakirjavead, tsitaate täpsustades lisatud joonealune viide. Eesti Kirjandusmuuseumil on kavas Pareki mälestuste avaldamist jätkata 1930-1940ndaid aastaid hõlmava osaga, mis kajastab aega, mil autori kodulinnaks oli Pärnu ja sisaldab meenutusi eesti ajaloos nii keerulistest aegadest.
Sõjasuvel 1916…
Sõjasuvel 1916 siirdusime tagasi minu sünnilinna Tallinna. Oli ju mu ema lahkunud Vanemuise teatrist ühes grupi näitlejatega, kes olid tõstnud avalikku protesti tolleaegses Vanemuises valitsenud olukorra suhtes. Too üheteistkümne-inimeseline näitlejate grupp hülgas kindla leiva ja läks Tallinna otsima uusi teatritöö võimalusi.
Sain sel suvel 14-aastaseks ja mäletan kogu järgnevat ajajärku võrdlemisi hästi.
Oli möödunud kaks aastat I ilmasõja algusest. Frondijoon kulges mööda Lätimaad Riiast lõunapool. Sõjatander oli kandunud meie lähistele. Eesti kubermangu pealinna Tallinna üldpildis andis sõda end palju rohkem tunda kui Tartus. Tartus nägi peamiselt põgenikke ja haavatuid. Tallinn kubises sõjaväest – peamiselt mereväest: see domineeris tänavapildis. Sõjasadama kindlustusi ehitati pidevalt juurde. Esimene valdav mulje Tallinnast oli: vene keel ja mereväe mundrid. Ka liiklemist ja autosid oli tunduvalt enam kui Tartus. Linn oli rahvast täis tuubitud. Järjest laiendati laevatehaseid Koplis ja vagunite tootmist Dvigatelis Ülemistel. Suured nimekad tööstused olid juba Volta, Balti puuvillatööstus (rahvakeeles “Sitsivabrik”) ja üle Euroopa tuntud Lutheri vineeritööstus. Tööliskonnal oli siin juba suur osatähtsus ja töölisi nägi ka tänavapildis. Kuigi tänavapilt on tollest ajast palju muutunud, ei ole tunduvalt muutunud kesklinna köitvalt ilus siluett, mis paistab mere poolt. Olen ikka uhke olnud oma kaunile iidsele sünnilinnale. Paljud välismaalased on mulle kinnitanud, et merelt vaadatuna on Tallinn üks ilusamaid Euroopa linnu.
Harju tänav.
Siin kirjutan ajast pool sajandit tagasi. Turuplats asetses siis keset linna – Estonia ja Saksa teatri hoonete kõrval. 1905. a ohvrite hukkumispaika märkis vaid puurist ümbritseva tõkketaraga. Kivist turuhoone lihakaupade jaoks Jaani tänava ääres hävis II ilmasõjas. Turu müügilaudu polnud eriti palju, suurema osa turualast võtsid enda alla maameeste hobuvankrite read, millelt müüdi igasuguseid maasaadusi: juurvilja ja jahu, mune ja kanu, õunu ja mett. Praegust keskväljakut, kus kulgevad trammide ja omnibusside liinid, nimetati siis Vene turuks, sest selle keskel asetses väike veneusu kabel. Mööda Vene turu äärt Gonsiori tänava ja Narva maantee vahel kulges poeputkade rida, kus müüdi kõike võimalikku kribu-krabu. Hiljem, kodanliku vabariigi ajal, rajati sinna Kalevi staadion. Nüüd pole jälgegi minu lapsepõlveaegseist turupoodidest ega noorusaegsest staadionist: asemele on tulnud suured uued hooned ja Lomonossovi tänava algus. Ainult vana paekivist pritsimaja seisab ikka veel truult väljaku ääres.
Kui palju on muutunud Tallinn minu mälestustesse küündival perioodil! Hulk tänavaid, terved linnajaod, kus kulges minu noorus, on jäljetult kadunud. Nagu ära pühitud on kogu Väike-Tartu maantee ümbrus ühes vana Estonia hoonega, samuti terve linnaosa Tõnismäe all, kus nüüd asetseb tehnikumide väljak. Tartus hävis sõja ajal suhteliselt rohkem, aga sealsetest purustatud kvartalites on säilinud endised magistraalid, endised tänavad, kuigi hooned on uued. Tallinnas seevastu on täiesti muutunud ka hävinud rajoonide tänavate kulg ja magistraalid. Ei leiagi enam endise tänava, veel vähem maja paika, kus ometi elasid aastate kestel. Palju on veel neidki, kes mäletavad endist kitsast kõrgete kivimajadega Harju tänavat, kuhu päike paistis vaid keskpäeval!
Neilgi rahvarohkeil sõja-aastail oli Tallinnas tähtsamaks liiklemisvahendiks ajast ja arust läinud hoburaudtee ehk konka, millel talvel üks kinnine, suvel kaks kerget lahtist vagunit. Vaguneid vedas üks hobune, sörkides aeglaselt rööbasteel. Ainult Pärnu maanteel enne tõusu Tõnismäele rakendati ette ka teine hobune. Konkaliin langes ühte praeguse trammiliiniga Pärnu maanteelt Kadriorgu. Konka langes revolutsiooniga – nagu tsaarivalitsus. Aastat kolm ei asendanud seda miski. Siis järgnes samadel rööbastel mootortramm ja alles palju hiljem elektritramm.
Kadriorg oli tol ajal peamiseks jalutamispaigaks linnarahvale. Endistele bastionidele rajatud haljasalade heakorrastus oli veel poolikus arenemisjärgus.
Praegune imeilus Hirvepark vana Vismari tänava ääres oli siis taraga piiratud aiand. Avalikud pargid olid küll Harjumägi ja Rootsi kants. Šnelli tiigi äärne park oli osaliselt haaratud erakruntidest ja üldiselt kaunis metsik. Tornide väljakut kasutati põllumajanduslike näituste platsina, milleks oli sinna püstitatud rida kergeid puust näitusepaviljone, suurim neist suur rotund, milles paiknes kino Rekord. Uhke keskaegne linnamüür oli varjatud selle külge ehitatud hilisemate hoonete kobarast. Rannavärava mäel oli suvine restoran