“Olgu ta pealegi ainult teoreetiline kuju,” ütles Niklas. “Aga tal ei ole minu arvates isegi teoreetilist võimalust. Ta on täiesti autori meelevalla all. Kui autor arvab, et lunastusele viib ainult üks ja kitsas tee, siis peaks ta vähemalt andma oma tegelasele valida, kellega ta seda teed käia tahab.”
“Aga see ongi, mida ma tahan tõestada,” ütles pastor Roth. “Meil ei ole valikuõigust, sest valides asetame enda teistest inimestest kõrgemale, asetame enda kohtumõistjaks ja sellega oleme asetanud enda ka väljapoole. Arstil ei ole õigust valida oma patsiente, müüjal ei ole võimalust valida, kellele ta tahab müüa. Meil on sama vähe õigust valida neid, kellele kinkida oma armastust.”
“Suurepärane!” hüüdis Lasse. “Aga ma ei saa omalt poolt aru, miks selle väga humaanse õpetuse juurde tuua mingit väljaspool seisvat jumalat? Kui olla loogiline, siis on jumal, kes asub kõrgemal ja väljaspool, samuti hukka mõistetud kui inimene, kes enda sellisele pinnale tõstab.”
“Jumal ei ole inimene. Muidu on see mõttekäik õige. Inimese peapatt on see, et ta püüab olla nagu Jumal. See on see uks, kust patt maailma tuli. Ja see on ka teie patt, Niklas. Niikaua kui te olete kinni oma niinimetatud õnnetus armastuses, mis tegelikult on ainult ülbus ja ülemeelikus, ei ole teil mingit lunastust loota.”
Ma hakkasin aegamööda mõistma, miks noormees kandis päikeseprille. On aegu, mil kõik, mida näeme, on meie silmadele valus.
“Ma ei ole seda lunastust otsinudki.”
“Ei maksa tulla valedega, armas noormees. Kui see nii oleks, miks olete siis siin majas? Te ei taha ometi väita, et sattusite siia kogemata?”
“Ma olen otsija nagu kõik teisedki. See pole esimene ega viimane maja, kus ma viibin. Ja ma ei jää siia kauaks.”
“Seegi on vaevalt teie otsustada. Aga ma ei taha loomulikult mingit misjonitööd teha. Te olete veel väga noor – küll tuleb aeg, kus te isegi näete, et erootika on elu sool, ja kui sool tuimaks saab…”
“Ma ei taha soola iga toidu sisse. Näiteks kohv…”
“Kohv ei ole toit, vaid mürk.”
“Niisiis on kõik, mis otseselt ei ole seotud erootikaga, mürk või nagu te seda ka nimetate – patt. Ja patu palk on põrgu…”
“Patt ja põrgu on üks ja sama. Inimene, kes patus elab, ongi juba põrgus. Seda mul ei tarvitse enam teile selgeks teha, seda te teate isegi. Niikaua kui teie armastus on ainult fantaasia ja unistused, vaevlete põrgus, mille teie enda fantaasia ja unistused on loonud. Aga ma ei taha teilt lootust võtta. See nooruse hullustus ei kesta kaua. Ja siis leiate õige ukse, mis viib lunastusele ja õnnele. Kõik need melanhoolsed siiruviirulised kaunistused on nagu soomused, mis kord langevad teie silmadelt. Ja siis leiate elu enese lihas ja tões.”
Olin enda arvates kuulnud küllalt ja hakkasin tasapisi ukse poole nihkuma. See oli ju sama jutt, millest olin ammugi tüdinud, sama jutt ajakirjanduses, kirjanduses, raadios ja kinos. Kõige leierdatum šlaager on sellega võrreldes talutavam, sest selle eluiga on ikkagi ainult mõni kuu. Pastor Rothi roostevabast terasest Aphrodite istub aga oma taevasel troonil kõigutamatult aastast aastasse.
Kuid mu kaaslane takistas mind, kui olin just ukseni jõudnud. “Oodake! Kas te ei taha temaga isiklikult rääkida?”
“Millest?”
“Ma ei tea. Aga ma usun, et ta kõneained ei ole nii piiratud, nagu see paistab. Ta on ainult väga metoodiline ja hoiab kramplikult ühest teemast kinni. Igatahes avaldas ta ise soovi teid näha.”
“Millest see äkiline huvi? Ma olen siin olnud juba seitse aastat, ja on tõepoolest olnud aeg, kus iga väiksemgi huviavaldus oleks olnud mulle suureks lohutuseks. Olen käinud lugupeetud pastorist tänaval mööda mitu õhtut, aga mind nagu ka teisi minusuguseid polnud tema jaoks üldse olemas. Ta läks õmblusõhtule kõnelema prouadele, kes kudusid sukki paljasjalgsetele neegrilastele, ega näinud paljasjalgseid oma linna lumistel tänavatel.”
“Te eksite,” ütles pastor Roth nüüd äkki otse mu selja taga. “Olen teid ammugi jälginud, aga mul pole varem teid tarvis läinud.”
“Tähendab, ka teie valite inimesi?”
“Jah, aga mitte mina isiklikult, vaid mina kui Jumala tööriist.”
“Ja nüüd olete siis lõpuks aega saanud ühe kadunud lamba jaoks.”
“Arge mõistke mind valesti, see pole midagi sarnast. Vajan teid ainult demonstratsiooni otstarbeks. Päris vaikides ei saa teiesugustest mööda minna isegi kõige humaansemad ja õrnima südametunnistusega kultuurradikaalid, nagu te olete märganud. Kui on vaja defineerida piiri, siis on mõnikord vaja neidki nimetada, kes sellest piirist allpool asuvad, kelle kohta inimlikkuse reeglid ei maksa. Nii et ärge arvake, et ma katsuksin teid petta mingi lunastuse lubamisega.”
“Pastorihärra huvi minu vastu ei ole siis mitte karjase huvi kadunud lamba vastu.”
“Ei. Te ei ole ju mingi kadunud lammas.”
“Hea küll, siis ma lähen ja katsun kaduda. Ma saan aru, olen seda ennegi lugenud – et pattu andeks saada, peab enne pattu tegema.”
“Nii lihtne see siiski ei ole. On olemas inimesi, kes ei saa enam Jumalast kaugemale eksida, sest lõpmatus on kõige suurem kaugus ja sellele ei saa enam meetrit või kaht juurde lisada. On inimesi, kes on sündinud ilma vaimuta, ilma püha osasaamiseta. Nad on Jumalale ükskõiksed, nii nagu meilegi kõik see, mis asub meist lõpmata kaugel, on ükskõikne.”
“Siis on vahest ainus lootus pöörduda kuradi poole. Võib-olla on temal midagi minu jaoks.”
“Te ei mõtle seda tõsiselt, ja kui loodate, et keegi siin teie naljade peale naerab, siis te eksite. Te teate väga hästi, et kuradit üldse pole olemas.”
“Kas pole nii, et kui ma usun kuradi olemasolu, siis on ta olemas, vähemalt minu jaoks?”
“Aga teie ei usu ju, sellepärast. Te ütlete seda praegu ainult kiuste. Ei, sellega te ei pääse kaugele. Ma kardan, et meie jutt sellega peabki lõppema, te olete veel lootusetum, kui ma arvasin. Lootsin, et saan kasutada teid vähemalt oma järgmise ettekande puhul demonstratsiooniks.”
Ma ei suutnud olla nii viisakas, et oleksin öelnud, et mul on sellest kahju. Mul polnud mingit tahtmist olla katsejäneseks, sama vähe kui mind huvitas vastata küsimusele, missugused lilled mulle kõige rohkem meeldivad. (Kui kahju, et mul ei tulnud kohe meelde, kuidas on aiavili prantsuse keeles!)
“Selle kohta on vahest ka minul midagi öelda. Võib juhtuda, et ma ei tahagi selle au osaliseks saada.”
“Ma ei küsinud teie arvamist. See küsimus otsustatakse ilma teieta, nii nagu kõik teisedki küsimused.”
“Ma arvasin, et siin valitseb täielik vabadus…”
“Muidugi – neile, kes seda vabadust oskavad kasutada. Aga mis teete teie vabadusega – te pole ju kunagi osanud sellega midagi peale hakata. Sellepärast on teil siin sama vähe vabadust kui seal väljas. Ei, selle poolest võin olla mureta. Kui aeg on täis, olete seal, kus te peate olema. Te ei kuulu – juba eespool nimetatud põhjustel – nende inimeste hulka, kes asjade käiku kõige väiksemalgi määral mõjutavad.”
Tahtsin selgest protestivaimust midagi kibedat vastata, aga mu teejuht puudutas mind ettevaatlikult käsivarrest.
“On vahest parem, kui me nüüd lahkume…”
Kuulsin, kuidas kõnelus toas jätkus täpselt sõna pealt, kus ta oli pooleli jäänud, kui pastor Roth minuga rääkima hakkas. Mulle tundus, nagu ei oleks keegi neist minu juuresolekut üldse märganud, veel vähem meie omavahelist kõnelust kuulnud.
“Mul on kahju, et ma käitusin halvasti,” ütlesin oma kaaslasele, kui olime jälle koridoris. “Mul on isegi häbi, sest ma tean, et on palju suursugusem jääda rahulikuks ja sõbralikult üleolevaks. Aga ma ei suuda seda, nii nagu ma ei saa külma ilmaga külmavärinat tagasi hoida.”
“Oh,