Viimases kohvris on kodumaa. Maria Bosse-Sporleder

kui kärbes.

      Kärbes, ütlen ma.

      Ei, sa rumaluke. Mu isa tegutseb veel kord toru kallal.

      Pane teine silm kinni.

      Ma vaatan veel üks kord. Võib-olla ei oska ma seda näha, mida tema näeb. Aga nüüd:

      Laev, hüüan ma. Tõeliselt suur, valge laev. Ma tunnen lausa aknad ära, väikeste mustade akende read.

      Isa asetab mulle käe õlale. Kui ma vaatan tema poole üles, näen ma, et ta muheleb.

      Suvereis

      ERUTUS, ÄREVUSTUNNE KÕHUS – millal see ometi algab! Esimene kord, kui nad kõik koos – ema, õde ja tema – kaasa sõidavad, kui isa läheb jälle oma suvisele Saksamaa reisile.

      See algab õhtul, on selge suveõhtu. Tallinna raudteejaama perroonil ei ole pea ühtegi inimest. Justkui ootaks rong ainult neid. Kõrgete astmelaudade ees seisavad malmist järid, et oleks mugavam siseneda: enne kui rong ära sõidab, koristatakse need ära. Kupee, kuhu reisisaatja nad juhatab, näib talle kitsana, on aga sellest hoolimata grandioosne. Tume poleeritud puit ja voodid, kaks üleval, kaks all, ootavad juba: musta-punaseruuduliste paksude villaste tekkide peal on valged linad tagasi keeratud. Ta on kohe nõus all magama – õde see-eest tahab ülemist voodit ning nuriseb veel aastaid hiljem kartlike vanemate keelu üle. Öösel – ta oli jäänud rataste rütmilise ragina ja pehme kiigutamise saatel ruttu magama – tehakse uks ootamatult lahti, tuli pimestab neid,Passid, palun!. Ta näeb valgusribas oma pea kohal, kuidas isa küünarvars paistab välja triibulisest pidžaamast ja talle tundub see kuidagi kohatuna, et isa räägib niiviisi pooleldi riides olles täisvormis ametnikuga. Nad on ületanud Läti piiri.

      Hommikul vara rong seisab. Riia. Ta piilub läbi vihmamärgade akna-ruutude katuseharju ja torne ning märkab, kuidas temas on juba kanda kinni-tanud täiskasvanute arvamus, et Eesti olevat tegelikult ikka ilusam maa.