Ross Poldark. Esimene Poldarki raamat. Winston Graham

ma hambad sisse löön, kuulen suminat. Ja, jeesukene, sial ta ongi! Esimene ots on peidus, aga taguots sipleb nigu tallesaba, triibuline nigu lipp, jalad muutku sibavad. Kui ma poleks juhtund kuulma …”

      „Siis oleksid sutsaka ära saand,” tähendas Jud süngelt. „Ajab oma nõela välja ja sutsti – oledki surnd.”

      „Muidu olete küll purulaisad,” lausus Ross, „aga vabandusi mõtlete nobedasti välja. Nagu kaks vana siga, kes ei raatsi aedikus kuidagi oma porilombist välja tulla.”

      Prudie kergitas põlleserva ja pühkis sellesse nina.

      Ross jätkas samas vaimus. Ta oli õppinud kirumist selle ala meistrilt ja täiendanud oma oskusi eemal viibides veelgi. Ning kuulajaid tundis ta läbi ja lõhki. „Heast viljasaagist on vist üsna hõlpus ajada odavat džinni,” lõpetas ta. „Mõni on väiksemagi patu eest võlla läinud.”