Nad astusid põrgusse.
Tuha- ja pimsirahe tagus nende õlgu ja pead, tuhk oli nagu mingi saatanlik lumi, hall, raske ja kuum, pimss langes käsnjate kivikestena. Kivid materdasid nende ees seisvat autot, millest oli juba saanud tuhahunnik. Taustal kostis pidev tuhm mürin, mis summutas nende jutu. Taevas Yellowstone’ist tõusva tuha-, gaasi- ja suitsupilve all, mis nüüd ulatus juba kahekümne miili kõrgusele, oli sama hästi kui must.
Ja siin oli palav, palav nagu mõne uusasunike linna sepikojas. Raske oli uskuda, et kraater on tervelt viiekümne miili kaugusel. Mõned väitsid, et isegi kraatrist nii kaugel võib taevast sadav tuhk jälle sulada ja laavana voolama hakata.
Kuid maja, mida nad olid tulnud kontrollima, oligi täpselt nende ees, nagu rahvuskaardi poisi tahvelarvuti ütles. Ühekorruseline maja, mille veranda oli tuha raskuse all kokku varisenud.
Sally läks ees, tuha alla mattunud autost mööda. Nad pidid kahlama läbi tuha, mis ulatus kohati põlvini, see oli nagu raske, kuum, kõva lumi. Tuha raskus oli ainult üks selle põhjustatavatest probleemidest. Kui sellele võimalus anda, hõõrus see naha marraskile, muutis silmad sügelevateks valuaukudeks ja kraapis kopsud hakklihaks. Isegi kui see inimest kohe alguses laiaks ei litsunud, võis see paari kuuga tappa.
Paistis, et eesuks on lukus. Sally ei hakanud aega raiskama, vaid tõstis saapasse kängitsetud jala ja lõi ukse sisse.
Ukse taga oli rususid täis ruum. Joshua nägi oma pealambi valguses, et pimsi- ja tuhakoorem oli puitsõrestikuga hoonest juba ammu võitu saanud, katus ja laepealne olid alla varisenud. Elutuba oli samuti rususid täis, seal olid hallid tuhahanged. Esmapilgul tundus võimatu, et keegi võiks olla siin ellu jäänud. Kuid Sally, kes oskas alati uusi ja segadusttekitavaid olukordi kiiresti hinnata, osutas nurka, kus seisis söögilaud, kandiline ja toekas ja vastupidav, kuigi selle peale oli kogunenud paks tuhakiht.
Nad tungisid laua juurde. Seal, kus nende saapad prahi eest lükkasid, ilmus nähtavale karmiinpunane vaip.
Üle laua olid laotatud kardinad. Kui nad need kõrvale tõmbasid, leidsid nad kolm täiskasvanut. Nad olid lihtsalt tuhkhallide riiete hunnikud. Nende pea ja nägu oli käterättide sisse mässitud, kuid Joshua tegi kiiresti kindlaks, et seal on mees ja naine – keskealised, umbes viiekümnesed – ja veel üks naine, kes paistis olevat palju vanem ja nõrgem, ehk kaheksakümneaastane. Vanem naine kössitas nurgas, tundus, et ta magab. Käimlahaisu järgi, mis nende väikesest varjualusest tuli, arvas Joshua, et nad on siin olnud juba mõnda aega, võib-olla mitu päeva.
Keskealine paar ehmus Joshua ja Sally tuumakatastroofi-maske nähes, nad tõmbusid hirmust vabisedes eemale. Kuid siis tõmbas mees endal käteräti näo eest, nii et nähtavale tulid tuhast määritud suu ja punased silmad. „Jumal tänatud!”
„Härra Brewer? Minu nimi on Joshua. See on Sally. Me tulime teid ära viima.”
Brewer naeratas. „Siis ei jäetagi tõesti kedagi maha, mis? Täpselt nagu president Cowley lubas.”
Joshua vaatas ringi. „Paistab, et te saite päris hästi hakkama. Teil on siin varud, oskasite oma suud ja silmi tuha eest kaitsta.”
Brewer sundis näole muige. „Me tegime ainult seda, mida see asjalik neiu ütles.”
„Milline „asjalik neiu”?”
„Ta käis paar päeva enne seda, kui tuhasadu päris hulluks läks. Tal olid uusasuniku riided… oma nime ta ei öelnud, me mõtlesime, et ta on mõnest riiklikust agentuurist. Andis meile tarka nõu, kuidas ellu jääda, väga selgelt.” Mees vaatas vanema naise poole. „Lisaks ütles ta väga selgelt, et planeetide reastumisel pole toimuvaga mingit pistmist ja see pole Jumala karistus. Paistis, et see lohutas minu ämma. Siis ei pööranud me tema nõuannetele eriti tähelepanu, aga nüüd tulid need meile meelde. Jah, me tulime toime. Aga nüüd hakkab meil toidu- ja joogikraam otsa saama.”
Keskealine naine raputas pead. „Aga me ei saa ära minna.”
„Siia jääda ei saa te igatahes,” ütles Sally karmilt. „Teil on ju toit ja vesi otsas. Kui tuhk teid ei tapa, nälgite surnuks. Kui teil pole sammureid, saame teid lihtsalt sülle võtta ja ära minna…”
„Te ei saa aru,” katkestas teda Brewer. „Me saatsime lapsed ja koera ära. Aga Meryl, minu ämm…”
„Ta on ülimalt foobiline,” ütles naine. „Te ju teate, mida see tähendab.”
See tähendas, et ühest maailmast teise astumine, isegi kui vana naine sülle võetaks, kutsuks esile reaktsiooni, mis tapaks ta, kui talle ei manustata kiiresti vastavat ravimite segu.
Brewer ütles: „Kindlasti on teil foobikute rohud seal juba otsas, kuhu te meid viia tahtsite.”
„Ja isegi kui pole,” lisas tema naine, „siis peaks esmajärjekorras hoolitsema noorte ja tervete eest. Ma ei jäta oma ema maha.” Ta põrnitses Sallyt. „Kas teie jätaksite?”
„Isa võib-olla jätaksin.” Sally hakkas rususid täis toast välja taganema. „Tule, Joshua, me raiskame siin lihtsalt aega.”
„Ei. Oota.” Joshua puudutas vanakese kätt. Naise hingamine oli kähisev. „Me peame ta viima sellisesse kohta, kus on veel rohtusid. Tuhapilve tsoonist välja.”
„Ja kuidas kuradi moodi me seda teha saaksime?”
„Läheme läbi „pehmete kohtade”. Sally, nüüd on paras aeg sinu supervõimeid kasutada. Kas see on võimalik?”
Sally väljendas pahameelt, põrnitsedes teda oma varjava näomaski tagant. Joshua kannatas selle vapralt ära.
Siis pani Sally silmad kinni, nagu üritaks midagi tunnetada, kuulatada. Ta otsis pehmeid kohti, Pikkmaa otseteid, mida ainult tema ja veel mõned selle salakunsti meistrid kasutada oskasid… Joshua mõte oli, et vanema naise võiks viia pehmete kohtade kaudu kuhugi mujale, mitte kõrval-Bozemani, kuhugi, kus vajalikke ravimeid on veel piisavalt.
„Jah. Olgu siis. Siit paari kvartali kaugusel on üks koht. Ma saan ta viia kahe sammuga New Yorki Ida Kolmel. Aga Joshua, läbi pehmete kohtade minna pole mingi lust, isegi kui sa pole vana ja nõrk.”
„Meil ei jää muud üle. Teeme ära.” Ta pöördus tagasi Brewerite poole, et ka neile seletada, mis neil mõttes on.
Ja siis tundus, et terve maja kerkis õhku.
Laua all kössitav Joshua paisati selili. Ta kuulis, kuidas talad praksusid ja järele andsid ning tuhk leidis sahinal uusi sissepääsuteid majja.
Kui kõik jälle vaikseks jäi, olid härra Breweri silmad õudusest suured. „Mis pagan see oli?”
Sally ütles: „Ma arvan, et kraater varises kokku.”
Nad kõik teadsid, mida see tähendab: nüüd, seitsme päeva järel, olid kõik ülivulkaanide asjatundjad. Kui purse viimaks lõpeb, variseb magmakamber sisse ja tuhande ruutmiiline lahmakas maakoort kukub poole miili võrra allapoole – raputus, mis paneb terve planeedi võbisema nagu kirikukella.
„Laseme jalga,” ühmas Joshua. „Ma näitan teed.”
Joshual läks ainult mõni sekund, et astuda Breweritega majast minema, uskumatusse päikesepaistesse turvalisel Lääs Ühel.
Ja just siis, kui Joshua astus tagasi Nullile, et aidata Sallyl vanem naine ära viia, jõudis kohale kraatri kokkuvarisemise heli, millele järgnes maavärin. Mürin täitis terve taeva, jäi mulje, nagu oleksid silmapiiri taga hakanud tulistama kõik maailma kahurväed. See heli kandub lõpuks üle terve planeedi. Hallilaigulise hommikumantliga vanaproua, keda Sally toetas ja kelle pead varjasid käterätid, niuksatas ja surus käed kõrvadele.
Joshua aga mõistatas, kuigi õhk ja maa värisesid, kes oli olnud see uusasunikuriietuses „asjalik neiu”.
„Bardo