Sandrale
1
KÕRG-MEGERID: kauged maailmad, millest enamik oli isegi aastal 2045, kolmkümmend aastat pärast Sammupäeva, ikka veel asustamata. Seal oli võimalik olla täiesti üksi. Üksainus hing terves maailmas.
Joshua Valientéle tundus, et see mõjutab meeli kummaliselt. Paistis, et mõne üksi veedetud kuu järel muutusid sa nii tundlikuks, et said aru, kui sinu maailma saabus veel keegi, kas või üksainus inimene. See teine inimene võis olla isegi teisel pool planeeti. Ja siin polnud tegemist mingi luuluga, muinasjutuga printsessist ja herneterast – ööd olid külmad ja suured ja kogu tähevalgus oli sihitud sinu peale.
Kuid isegi tühjades maailmades, tühja taeva all tundus Joshuale alati, et tema peas tunglevad inimesed. Näiteks temast võõrdunud naine ja tema poeg. Või Sally Linsay, kes oli talle vahel reisikaaslaseks, ja kõik inimesed Null-Maalt, mis kannatas ikka veel Yellowstone’i viie aasta taguse purske tagajärgede käes.
Ja Lobsang. Alati oli seal ka Lobsang…
Oma ebatavalise päritolu tõttu oli Lobsangist saanud paratamatult autoriteet teose alal, mida Läänes tuntakse Tiibeti Surnuteraamatuna.
Tiibetlastele endile on see ehk kõige tuntum nime all „Bardo Tödröl”, mida võiks ligikaudselt tõlkida „vabanemine kuulmise kaudu”. Sellel tekstil, mille eesmärgiks on juhtida teadvust surma ja taassünni vahele jääval ajal, ei ole ainsat kindlat väljaannet, mille osas kõik oleksid ühel meelel. Selle juured on kaheksandas sajandis, see on käinud läbi paljudest kätest ning jätnud endast inimkonnale selle tulemusena palju eri versioone ja tõlgendusi.
Mõnikord, kui Lobsang uuris Null-Maa, inimkonna esimese kodu olukorda Yellowstone’i 2040. aasta ülipurskele järgnenud päevade, kuude ja aastate jooksul, pakkus selle iidse teksti kõlav keel talle lohutust.
Igatahes oli see lohutav võrreldes uudistega, mis tulid Bozemanist, Montanast, Maa Lääs Ühelt kõigest mõni päev pärast purset. Uudistega, millele tema lähimad sõbrad reageerisid…
Tavalisel päeval oleks see kogukond, mis sirgus Bozemani naabermaailmas, olnud tavaline kõrval-Maa koloonia, mõtles Joshua, kui kaitsekostüümi jälle selga tõmbas. Käputäis rohmakaid palkonne seisis keset metsa, kust Null-Maale pidevalt puitu viidi. Olemas olid karjatara ja väike kabel. Kõike, mis selles Bozemani koopias puudu oli – näiteks hotell, kõrtsid, linnavalitsushoone, kool, haigla – võis leida kaugemal Pikkmaal. Null-Maale nii lähedal oli liiga lihtne sinna tagasi astuda, kui midagi sellist vaja peaks minema.
Kuid see päev, 15. september aastal 2040, ei olnud üheski kõrval-Ameerikas tavaline. Nimelt jätkus sel päeval, seitse päeva pärast tohutu kraatri avanemist Null-Maa Yellowstone’is endiselt vulkaanipurse. Bozeman asus pidevast plahvatusest ainult umbes viiekümne miili kaugusel.
Ja katastroofist sammu kaugusele jääv Bozeman Lääs Üks oli tundmatuseni muutunud. Päev oli küll päikseline, taevas sinine ja rohi ereroheline – siin ei varjutanud taevast vulkaanilised pilved –, kuid linn oli tuubil täis inimesi, kes olid topitud palkonnidesse või leidnud ulualuse kiiruga püstitatud telkides või istusid lihtsalt maale laotatud presendi peal. Nad olid vulkaanilise tuhaga nii täielikult kattunud, et olid tervenisti hallid – nahk, juuksed ja riided –, justkui oleksid nad mingi igivana mustvalge telesarja tegelased, kes on digitaalselt sellesse imelisse sügispäeva kopeeritud. Kõik mehed, naised ja lapsed köhisid ja öökisid, nagu oleks neil lisaks ka 1950ndatele omane suitsetamisharjumus.
Linnakest ümbritseva maastiku olid oma valdusse võtnud ametliku olemisega asjamehed FEMA-st1 ja Rahvuskaardist, kes olid märkinud maapinnale laserkiirtega, politsei piirdelindiga ja isegi lihtsalt kriidiga Null-Bozemani kvartalite ja hoonete piirjooned. Mõned piirjoontega märgitud alad ulatusid metsa ja võserikku, maale, mis siin oli veel taltsutamata. Ametnikud nummerdasid need ja varustasid siltidega, saatsid süstemaatiliselt Null-Maale vabatahtlikke astujaid ning tähistasid läbivõetud kohad digikaartidel oma tahvelarvutites, et terve linn kindlasti inimestest tühjaks tehtaks.
Mingis mõttes illustreerib see kõik Pikkmaa peamist mõistatust, mõtles Joshua. Juba veerand sajandit oli möödas Sammupäevast, mil tema ja teised noorukid kõikjal üle maailma laadisid alla lihtsa elekroonilise vidina skeemi, mille nimeks oli „sammurikarp”, vajutasid lülitit, nagu juhend ette nägi – ja astusid, mitte vasakule ega paremale, ette ega taha, vaid hoopis uues suunas. Nad astusid laante ja soode maailma, vähemalt need, kes alustasid Wisconsini osariigis asuvast Madisoni linnast nagu Joshua. Nad astusid maailma, mis oli Maaga – vana Maaga, Null-Maaga – peaaegu täiesti sarnane. Erinev oli ainult see, et seal ei olnud ühtegi inimest. Vähemalt niikaua, kuni sinna ilmusid teised Joshua-taolised lapsed, tekkisid tühjale kohale. Ja nagu Joshua kiiresti avastas, võis teha veel ühe sammu ja veel ühe, kuni sammusid mööda tervet naabermaailmade rida, mille erinevused Null-Maast suurenesid üha – kuid endiselt polnud näha ainsatki inimest. Need olid Pikkmaa maailmad.
Ja siin tuligi välja kõige olulisem selle juures, selle karm tõelisus. Null-Ameerika oli praegu kaetud kõrvetava vulkaanilisest tuhast ja tolmust tekiga, kuid siin, üheainsa sammu kaugusel, ei olnud Yellowstone’i olemasolust mingit märki.
Ilmus Sally Linsay, kes rüüpas kohvi lõpuni ja asetas plasttopsi hoolikalt prügikorvi, et see puhastataks ja uuesti kasutusele võetaks. Korraliku uusasuniku kombed, mõtles Joshua äraolevalt. Sallyl oli seljas puhas kaitsekombinesoon, kuid tuhk oli tunginud tema juustesse, kaela- ja näonaha sisse ning isegi kõrvadesse, kõigisse kohtadesse, mis jäid FEMA näomaski ja selle rihmade alt välja.
Teda saatis rahvuskaartlane, lapseohtu nooruk, kellel oli käes tahvelarvuti. Nooruk kontrollis nende isikut ja numbreid kombinesoonide rinnal ning uuris järele, millisesse kvartalisse nad seekord lähevad. „Olete valmis minema?”
Sally hakkas juba kes teab mitmendat korda respiraatorist ja 20. sajandi algupoole lenduriprille meenutavatest prillidest maski näo ette panema. „See käib juba seitse päeva.”
Joshua võttis oma maski. „Ja lõppu pole näha.”
„Kus siis Helen on?”
„Tagasi Kurat Teab Kus.” Rahvuskaardi poiss kergitas kulme, kuid Joshua pidas silmas oma kodukohta Kõrg-Megerites, asulat Nullist rohkem kui miljoni sammu kaugusel, kus ta elas koos oma perega, Heleni ja poja Daniga. „Või teel sinna. Seal olevat Danil ohutum.”
„Ja see on ju tõsi. Null-Maal ja Madalatel Maadel ei saa nüüd mitu aastat rahu.”
Joshua teadis, et Sallyl on õigus. Ka Madalatel Maadel oli Nulli suure purske eeskujul väiksemaid geoloogilisi vahejuhtumeid olnud, kuid „rahu” ei saa nendes noortes maailmades sellepärast, et sinna voolavad Nullilt tohutud põgenikemassid.
Sally silmitses Joshuat. „Helen polnud kindlasti rõõmus, kui sa keeldusid temaga koos tagasi minemast.”
„Tead, see polnud kerge. Aga ma kasvasin ju Null-Ameerikas üles. Ma ei saa seda hädas lihtsalt maha jätta.”
„Niisiis otsustasid sa paigale jääda ja hädalisi oma ülivõimete abil aidata.”
„Ära hakka niimoodi, Sally. Sa oled ju ise ka siin. Ja sina kasvasid ju üles Wyomingis…”
Sally näol oli lai muie. „Täpselt nii, aga minul pole naisukest, kes üritaks mind siit minema tirida. Oli teil siis suur tüli? Või ta lihtsalt mossitas pikalt nagu ikka?”
Joshua pööras selja, sikutas maskirihmad vihase nõksuga kuklale ja tõmbas kapuutsi pähe. Sally naeris, mask summutas tema häält. Joshua tundis Sallyt juba kümme aastat, oma esimesest uurimis/ lõburetkest Pikkmaale – tookord avastas ta, et Sally on seal juba ees. Tema juures polnud eriti midagi muutunud.
Rahvuskaardi poiss seadis nad ühe piirdelindi taha. „Maja on otse teie ees. Paar last tulid välja, aga kolm täiskasvanut on puudu. Andmed on ühe foobiku kohta. Perekonnanimi on Brewer.”
„Selge,” ütles Joshua.
„Ühendriikide valitsus on teile tänulik.”
Joshua vaatas Sally maskiga kaetud näkku. Rahvuskaardi poiss oli kõige rohkem üheksateistaastane.