Ühes väiksematest talumajadest, mis asuvad veidi kaugemal tee ääres, valmistab James Hatton endale õhtusööki. Röstsai ubadega, õun ja kruusitäis kohvi. Sally ei kiidaks seda heaks, aga Sallyt pole praegu siin. Tõenäoliselt on naine end Oxfordis nende tillukeses Jericho majas mõnusalt teki sisse mässinud, veinipokaal käes. Või veedab sõpradega aega. Igatahes pole teda siin, selles rahulikus orus, mida ümbritsevatel karjamaadel valitseb vaimustav vaikus, et õudusega vahtida musta pesu hunnikut või üles tegemata voodit. Selles suvemajas olid nad käinud esimest korda puhkamas päris mitu aastat tagasi kohe pärast abiellumist, ja majake sai neile niivõrd armsaks, et nad pöördusid ikka ja jälle tagasi. Ehk andsid just need puhkusenädalad talle häid mõtteid, kuhu paigutada praegu käsil oleva raamatu tegevus. Tookord oli majake olnud võluvalt maalähedane, tervishoiu- ja turvalisusnõuetele poleks see muidugi vastanud. Camilla oli teda telefonis hoiatanud ja selgitanud, et hoone on terve aasta seisnud tühjana ja peagi ootavad ees renoveerimistööd, aga väikse üüri eest võib James seal kuu aega elada. James oli sedamaid kihutanud maja vaatama, aga hoone ei tundunud sugugi hullus seisukorras olevat. Kööki ja vannituba oleks võinud ehk veidi kaasajastada, aga mis tähtsust sellel oli? Tema tagasihoidlikud vajadused olid rahuldatud; majake oli ideaalne paik, kuhu igapäevamurede eest peitu pugeda ja kus mõtted uue romaani avarustesse uitama lasta.
„Kohtumiseni, kui su otsus on kindel,” lausus Camilla. „Pea meeles, et kui sa oled sisse kolinud, ei tohi sa enam kurta. Muide, sinu raamat oli hea. Minu meelest oli sinust väga nutikas siduda pinev ootus romantikaga, sest kõik oli usutav. Aga ära muretse, seal sind ei segata. Meil on uus üüriline, kes hakkab elama sinu naabermajas – noor sõjaväelase abikaasa kahe pisikese lapsega –, aga me hoiatame teda, et sa ei taha, et sind segataks. Nii põnev, et just see kant saab sinu uue raamatu tegevuspaigaks. Meil tuleb nüüd korralikult käituda.”
James naeris kaasa. Võimatu oli ette kujutada, et midagi põrutavat võiks juhtuda Camilla, Archie või siis nende kahe talus elava vanamehega. Loomulikult oli Sir Mungo omaette juhtum, aga isegi tema hiilgeajad olid seljataga. Ikka veel naerdes läks James tagasi majja, et võtta Archie ja Camilla seltsis üks naps, maksis ette ühe nädala üüri, ning tehing oligi sõlmitud.
James sööb õhtust, uks lahti. Äsja tagasi jõudnud kiirelt nädalalõpureisilt Oxfordi, püüab ta taas kohaneda oru vaikusega: siin ei unda politseiautode sireenid, puudub liiklusmüra, naabrite juurest ei kosta summutatud teleri- või raadiohääli. Peagi algab tal siin majas teine nädal ja edusammud teevad rõõmu. Tal on käsil teine raamat – esimese kirjastas ta ise –, ning sel korral loodab ta kogu südamest, et uus teos pälvib mõne Londoni kirjastusagendi või suure kirjastuse tähelepanu ja ta saab üleöö kuulsaks. Ta loobuks meeleldi õpetajaametist kohalikus ühtluskoolis ja hakkaks vabakutseliseks kirjanikuks; ehk õnnestub tal vabastada põetajaametist ka Sally ja nad võiksid laste peale mõelda. Selleks vajab ta küll mingit õnnelikku juhust, mis kindlasti leiab kunagi aset, praegu aga saab ta kasutada paarinädalast suvepuhkust selleks, et vaadata üle ümbruskond ja teha esialgne kavand. Esimese raamatu tegevuspaigaks oli ta valinud Gloucesteri ja see oli saanud päris palju kohalikku reklaami. Hiljem oli ta mõistnud, kui väärtuslikud on paigad, kus käib tõeline elu – kohvikud, pubid, kauplused –, ning kuna teda toetasid ka kohalik raamatupood ja kohalik ajakirjandus, otsustas ta, et West Country turismirada võib osutuda veelgi põnevamaks.
Just Sally oli talle meelde tuletanud suvemaja, Camilla ja Archie külalislahkust, ja üles otsinud nende telefoninumbri. Sal on teda igati toetanud; ta soovib, et meest saadaks edu, ja selle nimel on ta valmis leppima isegi lahusolekuga. Sal teeb Radcliffe’is kõvasti tööd – James heidab pilgu käekellale, sest talle meenub, et sellel nädalal on Salil öövalved – ja peaks just praegu haigla poole sõitma. Ta saadab Salile õhtul meili, selle asemel et helistada ja päevast aru anda, ja Sal saab seda hiljem lugeda.
Ta pistab nahka viimase ubadega röstsaiatüki, lõikab õuna neljaks ja viskab koore üle ukse heki sisse. Taldriku kõrvale lükanud, avab ta sülearvuti ja hakkab kirjutama.
Ka täna oli imetore päev. Ilm on jälle väga palav ja turiste palju, aga ma olen õppinud neid vältima. Ma pole siin enam uustulnuk. Tean, kuhu parkida, kui parklad on täis, tunnen turistilõksudest kaugemale jäävaid kohvikuid, ja nõnda edasi. Samal ajal kui ma kirjutan, toimib majas kõik tõrgeteta. Ma armastan suurt eluruumi ja võimalust asjad laokile jätta!! Mitte nagu meie pisikeses karbis. Keegi ei tülita mind ja see mulle meeldib, aga rahvas on minu vastu sõbralik, mulle lehvitatakse, kui ma tee peal kedagi kohtan, ja nõnda edasi. Mulle tuli mõte, et võiksime korraldada enne ära kolimist külarahvale väikese peo. Archie ja Camilla on väga lahked. Olen mõlemale delikaatselt teada andnud, et nad on alati oodatud kohvile või napsile, ning Archie pakkus välja võimaluse veel kord tema paadiga jõele minna. Sellest oleks palju abi. Vee pealt paistab maa hoopis teistsugusena, ja mulle tundub, et ka tema vajab kodunt välja saamiseks ja jõele minekuks põhjust. Nagu näha, on Sir Mungo Šotimaalt sõprade juurest nädalaselt puhkusereisilt kodus tagasi. Kui ma mööda sõitsin, tervitas ta mind sõbralikult, ning mul on kange kiusatus järele proovida, kas ta saaks minu edule veidi kaasa aidata. Asi on nimelt selles, et ma pean oma tõeliseks kutsumuseks televisiooni, ja tema on alati olnud teatrimees, kes pole mänginud mitte ainult tõsistes eepilistes draamades, kus ta kuuekümnendatel-seitsmekümnendatel kaasa tegi. Arvata võib, et tal on veel praegugi kontakte, ehkki Camilla väitel on ta näitlemisest loobunud. Kõrvalmajas on endiselt väga vaikne hoolimata sellest, et seal elab kaks väikest last. Nad lähevad hästi vara magama ja nende ema – kas ma mainisin, et tema nimi on Emma? – hoidub omaette. Tõenäoliselt on Camilla neid hoiatanud, et ma tahan tööd teha.
Käisin täna hommikul veel kord lähimates väikelinnades luurel. Ashburtonis ja Buckfastleigh’s. Tegu on nõmmele ehitatud linnakestega, mis on oma hallide kivimajadega esmapilgul niivõrd võluvad, et ma ei kujuta ette, kuidas minu lihtlabased tegelaskujud nendes elada saavad. Teine probleem on hoonete väiksus. Alati võib kasutada suuri kaubamaju, muuta need tegevuspaikadeks ja pääseda karistuseta – Gloucesteris ma seda tegin –, aga nendes imepisikestes poodides, kus juba paari nädala pärast tuntakse sind nimepidi, on see tunduvalt raskem, ja tõenäoliselt süüdistataks mind laimamises, halvustamises või milles iganes!! Tulevikus pean olema kavalam. Loomulikult jääb minust vaid paari miili kaugusele Exeter ja läände Plymouth, aga miskipärast tõmbavad mind palju pisemad linnakesed. Nagu ma sulle nädalalõpul mainisin, olen ma lausa armunud Totnesisse ja üllatavalt eripalgelistesse karakteritesse, keda selles linnas kohata võib. Üldiselt valitseb seal hea rahulik aura, aga õhus on tunda ka väljakutsuvaid võnkeid, mistõttu otsustasin oma loo tegevuspaigaks valida just selle koha. Tead, Sal, ma olen täiesti veendunud, et sellest saab minu läbimurdeteos. Ma viin Totnesi maailmakaardile!! Aga seda orgu ma sinna ei vii! Siin ei juhtu iial midagi põnevat, vaid möödunud sajandid suunduvad rahuliku ettearvatavusega järgmisesse aastatuhandesse. Töötamiseks on see kant muidugi suurepärane. Kõige vahvam on mõte, et ma ei pea oma raamatut kindlaks tähtajaks valmis saama, ei pea midagi ette valmistama ega tundideks uusi teadmisi omandama. Teades, kui rasket tööd teed praegu sina, Sal, tunnen ma end veidi isekana, et saan endale lubada sellist luksust, aga kui mu raamat tõuseb edetabelite tippu, on pingutus seda väärt. Ma tean, et sa muretsesid, ega ma keskpäevani voodis ei vedele, aga tegelikult tõusen üpris vara. Mulle pakub tõelist rõõmu niisama ringi uidata, siinset õhustikku endasse ahmida ja inimesi vaadelda, õhtuti aga uue romaani käsikirja kallal tööd teha. Võtangi nüüd selle käsile. Muide, Sal, paar head ideed on mul juba olemas, nii et on aeg tööle asuda. Ma loodan, et palatites valitseb täna öösel vaikus!
Sind armastav J XX
Tund aega hiljem lülitab James sülearvuti välja ja astub õue. Üksteisest kivimüüriga eraldatud väikestes eesaedades võimutsevad fuksiapõõsad, ning ta nõjatub pimedust ja vaikust nautides puuväravale. Kaugemal hekkide vahelisel teel kõrguvad saarepuude all tumedad tihedad varjud, ehkki kraavipervedel, kus kasvavad tulikad, võib ikka veel näha nõrka kuldset kuma. Otse tema pea kõrval vilksatab nahkhiir, nii et ta ehmub ja toob kuuldavale summutatud karjatuse, põikab kõrvale ja rehmab looma eemale; samal hetkel süttib kõrvalmaja ülakorruse toas ere valgus. Puude all eraldub pimedusest