„Ainult juhul, kui sa oled täiesti kindel. Tähtsad asjad kõigepealt. Saladustega on nüüd lõpp. Ma pean Jake’ist kõike teadma.”
Neljas peatükk
Kohvik on puupüsti täis matkajaid, kes on mitu lauda enda valdusse võtnud. Jalas lühikesed püksid ja matkasaapad, näivad nad õnnelike ja tervetena, hõiguvad üksteisele tervitusi, viskavad nalja, naeravad. Mungo juhib Kiti trepist alla baari. Siin on vaiksem, sest nurgalauas istub üksainus pere, ning ta jätab Kiti Mopsat diivanivaiba peale sättima ja läheb ise kohvi tellima.
Tal on hea meel, et saab mahti Kitilt äsja kuuldud loo üle järele mõelda. Avastus, et ta on selle Jake’i peale armukade, üllatab teda: too võib ootamatult tungida nende ellu ja muuta suhet, mis on praegu tema ja Kiti vahel. Ta jumaldab Kiti – ja ta tahab, et naine oleks õnnelik, muidugi tahab ta seda –, aga kuidas saaks kõik jääda endiseks nüüd, kui nende vahele on tulnud keegi kolmas? Ära jäävad intiimsed õhtusöögid ja hommikune voodis laisklemine, et ees ootavaks päevaks plaane teha. Enam ei saa ta Kiti vihmasel pühapäeva pärastlõunal diivanil kaissu võtta ega koos temaga vana filmi vaadata. Lõpp tuleb ka nende lõbusatele autosõitudele. Vana aabitsatõde ütleb, et kolmas on ülearu. Ta teab, et saab Kiti otsust mõjutada. Nagu Izzyl enne teda, puudub ka Kitil enesekindlus, kui asi puudutab suhteid, ning Mungo teab, kuidas kallutada asjakäiku endale meelepärases suunas. Isegi praegu kohvi oodates kirjutab ta peas valmis dialoogi, mis võiks Kitile muljet avaldada. Taibates, et tema makjavellilikud kalduvused – ta tuletab endale meelde, et just need tegid temast väga hea näitejuhi – tulevad praegu esile samamoodi nagu kohutava Michaeliga, haarab teda süütunne ja ta tunneb tuttavlikku erutusevärinat, kõhtu krampi kiskuvat väljakutset.
Ta keerab end ringi, et vaadata, mis toimub, ning tema tähelepanu paeluvad mees ja naine, kes veidi kaugemal juttu ajavad. Võib-olla märkab ta neid kohe sellepärast, et tema sees peidus olev näitejuht on end puhevile ajanud. Nad seisavad lähestikku, aga pole teineteisele liiga ligidal, ja ta saab aru, kui raske on mehel end talitseda, et naist mitte puudutada. Siin tehakse head teatrit, midagi sellist, mida ta vajas armastusstseenidesse, et tõsta pinget: „Ärge puudutage teineteist!” hüüdis ta ikka. „Pange meid uskuma, et te tahate seda teha, aga ei tee!” Mees kallutab end noore naise poole, räägib vaikselt, äärmiselt intensiivselt, ja naine kuulab teda, käed otsustavalt rinnal risti põimitud, silmad kinni. Tema kehakeel näitab, et ta avaldab mehele vastupanu – aga on valmis varsti alla andma. Naine on väga kena, hästi tumedate lühikeste juustega, jalas lühikesed teksad ja seljas varrukateta pluus. Ka mees on sarmikas. Kulunud teksades ja puuvillases särgis näeb ta välja sale ja lihaseline, nahk on tugevalt päevitunud.
Mungo jääb neid võlutult vaatama. Tema meelest pole tegu armunud paariga. Veel mitte. Aga nad tahaksid seda olla. Mungo pilk libiseb lauale nende kõrval. Pisikeses lastetoolis magab titt. Tüdruku roosa nägu on rahulik, sõrmed meritähe moodi harali, tüdruku rinnal puhkab pehme mänguasi, roosa plüüsist kass. Laua ääres istub väike poiss ja imeb läbi kõrre piimakokteili. Ta võib olla nelja-viiene, aga tema nägu on täiskasvanulikult tõsine; poisi jalad ripuvad laua all, pahkluud ristatud, ja kiiguvad edasi-tagasi. Mees ja naine seisavad peaaegu poisi selja taga, aga poiss ei pane neid tähele: tema pilk puurib Kiti.
Mungo tellib kohvi, kaks Americano’t, läheb tagasi Kiti juurde ja istub tema kõrvale pikale nahkdiivanile. Kit põrnitseb midagi nägemata ühtainsat punkti ja Mungo saab aru, et ümbrust pole tema jaoks olemas, Kit mõtleb ikka veel Jake’ile. Mungo uudishimu aina kasvab, et rohkem teada saada mehest, kelle suhtes Kit on alati olnud salalik – Jake’ist, keda Kit on kogu elu armastanud, aga kes ta hülgas. Isegi Izzyl ei õnnestunud Kiti veenda, et ta Jake’ist veidi rohkem räägiks. Tundub, et mees on Kiti jaoks ikka veel liiga tähtis, et temast kergel toonil lobiseda. Mungo müksab teda sõbralikult.
„Lase tulla,” ütleb ta. „Vii mind asjaga kurssi. Räägi mulle Jake’ist kõik.”
Joe joob aeglaselt piimakokteili, naudib mõnuga jooki ja soovib, et seda jätkuks kauaks. Ta oli hämmastunud, kui daam külateelt, kes nägi välja nagu nõid või printsess, oma koerakesega kohvibaari uksest sisse astus. Teksades ja pikas lohvakas pluusis pole naine enam printsessi moodi, aga poiss teab, et tegu on sellesama daami ja sellesama koerakesega. Koer on sasitud karvaga, suurte tumedate ümmarguste silmadega, ja poiss vaatab huviga, kuidas loom diivanile vaiba peale tõstetakse ja ta seal end tükk aega ringiratast keerutab, justkui tahaks enne pikali viskamist pesa teha. Poiss ei kujuta ette, mis võiks koera nimi olla, ning jääb taas silmitsema daami, kes näib viibivat otsekui unenäos, sest ei märka enda ümber midagi, lihtsalt istub ja vaikib, silitab koerakest ja vahib enda ette.
Joe vaatab vilksamisi emme poole, kes jätab parasjagu hüvasti issi sõbra Marcusega. Ka Marcus oli nendega Haytorile tulnud. Emme oli pannud Dora beebikotti ja nad olid tõusnud kaljuse künka tippu, kust avanes vaade miilide kaugusele üle terve ümbruskonna. Kui Joe graniidimüraka otsa ronis, hüüdis emme: „Oi, vaata! Marcus on samuti siin!” Emme oli alla Marcusele vastu läinud ja nad olid juttu ajades kõrvuti seisnud senikaua, kuni Joe neile hõikas: „Vaadake mind!”, misjärel mõlemad olid end ringi pööranud ja talle lehvitanud; Joe oli seisnud päris graniitkalju tipus.
„Tubli poiss!” oli Marcus talle vastu hõiganud, ning tunnustus oli poisi rõõmsaks ja uhkeks teinud, sest tal oli õnnestunud nii kõrgel tasakaalu hoida.
Seejärel olid kõik koos parklasse läinud ja Marcus oli küsinud: „Ehk kuluks meile üks külm jook ära? Ma vean kihla, et pärast mägironimist maitseb piimakokteil eriti hästi.” Niisiis olid nad tulnud siia kohvikusse. Dora magas, aga talle ostis Marcus piimakokteili ja rääkis Sparkwelli loomaaiast, kus pidid elama lõvi ja karu.
„Ehk peaksime seal ära käima?” küsis emme. Loomaaiale mõeldes oli emme nägu särama löönud ja ta oli silmanähtavalt elevile läinud. „Dora tahaks kindlasti karu näha.”
„Mina samuti,” oli Joe kähku lisanud. „Ka mina tahan karu näha.”
Kui Marcus teatas, et peab minema hakkama, oli emme hästi ruttu püsti tõusnud.
„Ah jaa, muide …” oli ta lausunud, misjärel mõlemad olid väheke kaugemale läinud ja juttu jätkanud, aga Joe ei kuulnud, millest jutt käis; just siis oli sisse astunud daam koerakesega.
Joe sirutab käe ja sikutab emme seelikut, mispeale emme end kähku ringi pöörab ja talle naeratab, aga poisil on jälle tunne, et emme ei näe teda, ja kui emme end uuesti Marcuse poole keerab, tunneb Joe miskipärast tuttavlikku ärevust. Ta müksab Dora tooli, nii et õde üles ärkab ja virisema hakkab, ning emme jätab Marcusega hüvasti ja kiirustab õde lohutama.
„Ma küsisin Marcuselt, kas ta tahaks koos meiega loomaaeda tulla,” ütleb emme. „Ma usun, et see meeldiks sulle, Joe. Siis oleks palju lõbusam.”
Ja Joe ei tea, mida kosta, sest tegelikult võib neil tõesti siis palju lõbusam olla. Ta saaks Marcuse seltsis teha huvitavaid asju samamoodi nagu siis, kui issi oleks kodus, aga ta tunneb, et miski on valesti.
„Ma ei tea.” Poisi nägu tõmbub vaevumärgatavalt mossi ja ta muutub nukraks, sest siis on lootust, et emme teeb seda, mida Joe tahab.
Aga sel korral on ka emme nägu tusane ja nukker, ning ta ütleb: „Olgu, eks paistab,” natuke tõredalt, nii et Joe lisab: „Oleks tore, kui ka Marcus kaasa tuleks.” Ja emme vaatab talle särava naeratusega otsa, justkui oleks ta tõesti õnnelik, ja Joe enesetunne paraneb. Kuna ta ei taha enam rääkida Marcusest ja loomaaiast, ütleb ta: „Ma nägin jälle seda daami, kes täna hommikul oma koerakesega külateel kõndis. Ma arvasin, et ta on nõid või printsess …”
Emme pöörab end silmapilk ümber, et naine üle vaadata, ning ta paistab peaaegu ehmunud.
„Mis juhtus?” küsib Joe murelikult. „Ta ei ole ju nõid?”
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен