Neil ootusi ületavail heatahtlikkuseavaldustel, mida saatsid ka sõbralikud avalikud arvustused, oli igatahes üks mõju: nad andsid mulle julguse sammuks, mida ma oma ravimatu umbusuga iseenese vastu kas üldse või vähemalt nii vara poleks muidu söandanud astuda. Olin juba gümnaasiumiajal avaldanud „modernistide“ kirjanduslikes ajakirjades väikesi novelle ja esseid, aga mitte kordagi üritanud pakkuda mõnda neist katsetustest mõnele mõjukale ja laia levikuga lehele. Viinis leidus õieti üksainus kõrgeklassiline ajakirjanduslik väljaanne, „.Neue Freie Presse“, mis tähendas oma peene hoiaku, kultuurihoole ja poliitilise prestiižiga Austria-Ungari monarhias umbes sedasama, mis inglise maailmas „Times“ või prantsuse omas „Temps“: isegi riigisaksa lehtedest polnud ükski oma kultuurinivoo esinduslikkuse mõttes nii nõudlik. Selle väljaandja Moritz Benedikt, fenomenaalselt organiseerimisandekas ja väsimatult virk mees, rakendas kogu oma lausa deemonliku energia selleks, et ületada kirjanduse ja kunsti alal kõiki saksa lehti. Kui ta soovis nimekalt autorilt kaastööd, ei peljatud mingeid kulusid, talle saadeti järjepanu kümme või kakskümmend telegrammi, iga honorariga oldi ette päri. Jõulu- ja uusaastanumbrid kujutasid endast koos oma kirjanduslike lisadega terveid köiteid, kus esinesid selle aja suurimad nimed: Anatole France, Gerhart Hauptmann, Ibsen, Zola, Strindberg ja Shaw olid sellistes numbrites kõrvuti koos, ja sellel oli terve linna ja terve maa kirjanduslikule orienteerumusele päratu mõju. Endast mõista „edumeelne“ ja liberaalne omas maailmavaates, soliidne ja ettevaatlik hoiakus, esindas leht oivaliselt vana Austria kõrget kultuurilist nivood.
Tolles „edumeelsuse“ templis leidus aga veel eritine pühapaik, nõndanimetatud „följeton“, mis nagu suured Pariisi päevalehed „Temps“ ja „Journal des Débats“ avaldas „joone all“ ja poliitika- ning päevakajaasjust nähtavalt lahus kõige põhjalikumad ja täiuslikumad kirjutised luulest, teatrist, muusikast ja kunstist. Siin said sõna ainult usaldusväärsed ammused autoriteedid. Ainult hinnangute küpsus, aastatepikkune võrdlev kogemus ja täiuslik kunstiline vorm võis tuua autori pärast pikki proovimisaastaid sesse pühasse paika. Ludwig Speidel, pisikunsti meister, ja Eduard Hanslick olid seal teatri- ja muusikaküsimustes niisamasugused paavstlikud autoriteedid nagu Sainte-Beuve Pariisis oma „Lundi”des“. Nende jaa või ei otsustas Viini jaoks teose, teatritüki või raamatu edu ja sellega sageli inimese oma. Iga kirjutis neilt meestelt oli haritud ringide igapäevaseks kõneaineks, selle üle vaieldi, seda arvustati, imetleti või vaeneldi, ja kui mõnikord ilmus ammu austusega tunnustatud „följetonistide“ hulka uus nimi, oli see sündmuseks. Nooremaist autoreist oli ainult Hofmannsthal mõnede oma suurepäraste artiklitega leidnud sinna mõnel puhul sissepääsu; muidu pidid nooremad autorid piirduma eneste sissesokutamisega tagant kaudu, s. o. „Literatuurilehte“ peidetult. Kes esimesel leheküljel kirjutas, selle nimi oli raiutud Viini jaoks marmorisse.
Ma ei mõista enam öelda, kust ma leidsin julguse pakkuda „Neue Freie Presse’le“, isade oraaklile ja seitse korda salvitute pärispalgale, väikest luulealast tööd. Aga lõpuks, rohkem kui tagasilükkamist ei saanud mulle ju juhtuda. Följetoni-osa toimetaja vastuvõtt toimus seal ainult üks kord nädalas, kella kahest kolmeni, sest kuulsate kindlapalgaliste kaastööliste reeglipärane vahelduskord jättis väliskaastöö jaoks harva ruumi. Põksuva südamega sammusin väikesest keerdtrepist üles kantseleisse ja palusin endast teatada. Mõne minuti pärast tuli teener tagasi: härra följetonitoimetaja laseb paluda, ning ma astusin ahtasse, kitsasse tuppa.
„Neue Freie Presse“ följetonitoimetaja nimi oli Theodor Herzl ja ta oli esimene maailmaajaloolist formaati moes, kellega oma elus silmitsi seisin – tõsi küll, ilma et ta ise teadnuks, millise tohutu pöörde ta juudi rahva saatuses ja meie aja ajaloos oma isikuga pidi tooma. Tema asend oli tollal veel ülevaatetu ja kahepaikne. Ta oli alustanud luulekatsetustega, näidanud varakult hiilgavat ajakirjanduslikku annet ning oli esmalt „Neue Freie Presse“ Pariisi kirjasaatjana ja siis följetonistina saanud Viini publiku lemmikuks. Tema kirjutised, ikka veel kütkestavad aredate ja tarkade tähelepanekute külluse poolest, nende stiililine võlu, nende üllas sarm, mis ei kaotanud ei lustakuses, ei arvustavuses iial kaasasündinud noblessi, olid kultiveerituim, mida ajakirjanduslikus vallas võib kujutleda, ja vaimustasid linna, mille subtiilsusmeel oli põhjalikult koolitatud. Ka Burgtheateris oli tal olnud ühe tükiga edu, ja nüüd oli la lugupeetud mees, keda noorus jumaldas ja isad austasid, kuni ühel päeval juhtus ootamatu. Saatus oskab alati leida tee, kuidas tõmmata paika inimest, keda ta oma salajaseks eesmärgiks vajab, tahtkugi see end peita.
Theodor Herzl oli saanud Pariisis niisuguse elamuse osaliseks, mis oli vapustanud ta hinge, ta oli elanud läbi silmapilgu, mille taolised muudavad tervet eksistentsi: ta oli kirjasaatjana viibinud Alfred Dreyfusi avaliku degradeerimise juures, oli näinud, kuidas kaamel mehel rebiti õlakud maha, ja kuulnud, kuidas mees valjusti karjus: „Ma olen süütu!” Ja ta oli sel hetkel sisima südameni tajunud, et Dreyfus oli süütu ning et reetmise jube kahtlustus lasus ta õlgadel ainuüksi sellepärast, et ta oli juut. Aga omas püstakas mehises uhkuses oli Theodor Herzl juba ülikoolipõlves kannatanud juudi saatuse all – ta oli selle kõiges selle traagikas juba ette läbi kannatanud ajal, kus see vaevalt et tundus olevat raske saatus – tänu oma prohvetlikule eelaimdusele. Enesetundega, et ta on sündinud juhiks, milleks ta imposantne välimus ei õigustanud teda vähem kui ta maailmatundmine ja ta mõtlemise suur joon, oli