Lähenesin ettevaatlikult rongijuhile, kummardasin ja rääkisin temaga vene keeles. Too mõtles veidi ja raputas pead. Oli selge, et seekord ei saanud piletita sõita. Tuli lunastada väike papitükk, mis maksis palju raha. Isa nägu muutus mõruks, ta soris taskutes ja tõi välja põienahast rahapunga, milles kõlisesid metallkopikad. Need läksid peaaegu kõik sõidupileti lunastamiseks.
Ruttasin rongile, pidades enne isaga kahekõnet:
“Noh, jääme siis seniks jumalaga,” ütlesin ja võtsin isa käe.
“Jääme jumalaga, neh.”
“Tulen muidugi jõuluks koju.”
“Tule, tule, neh… ootame.”
“Elage hästi ja ärge minu pärast muretsege.”
“Ikka muretseme. Muretseme, et usinasti õpiksid ja et saaksid elus paremale järjele.”
Mu käsi tema krobelises peos tundis kõva pigistust ja samas nägin isa silmanurka läikivat. Mul hakkas piinlik ja ma lõin silmad maha. Rõõm õppeaasta ootusest oli korraga südamest kadunud ja tusk asemele tulnud. Sõnagi lausumata ruttasin rongile, mis hakkaski liikuma.
Vaguniuksel seistes nägin isa jaamaesisel mulle nii kaua järele vaatavat, kuni rong kadus hommikusse kaugusesse. Vaguni eesruumis võitlesin kaua iseendaga. Südant surus mingi seletamatu pigistus, mis kippus kurgus pisaraiks. Aga ma ei nutnud, sest see oleks olnud lubamatu asi meheks saamise aegu. Kahju oli isa, ema ja üldse kodu pärast – kõik oli muutunud korraga kalliks ja armsaks.
Segaste tunnetega astusin viimaks vagunisse. Seal mahutasin end pakkide vahele. Tülikaim neist oli kogukas ja paindumatu, värskeid õlgi täis topitud magamiskott. Iga vähemagi liigutuse juures see sahises. Katsusin kotist lahti saada ja toppisin ta ülemisele narile. Raskemad asjad paigutasin pingi alla ja õrnemad hoidsin ettevaatuse mõttes enda kõrval istmel.
Lõpetanud niiviisi asjade korraldamise, maldasin ringi vaadata. Reisijaid oli vagunis vähe, aga mu vastas istus tütarlaps lahtise raamatuga põlvil, pilk suunatud aknast välja. Sain aru, et olin tütarlast lugemisel seganud ja ta ootas, kuni ma oma kohmitsemise lõpetan. Nagu vabanduseks hakkasin ka ise silmitsema mööduvat maastikku.
Rong läbis soiseid paiku, kus laius hommikune udu. Varsti tekkisid soode asemele põllud roheliste rukkiorastega ja ristikuädalatega. Siin-seal seisis veel koristamata kaer ja koltunud pealsetega kartuliväli. Mees kündis kusagil kõrt ja samas toitis end lahjavõitu kari. Möödusid üksikud talud, siis küla. Mõni korsten suitses ja kusagil peksti reht.
Mu silme ette kerkis isatalu… Päikese madalad kiired on alles kahvatud ja malbed. Nad ei soojenda veel karjalapse külmetavaid varbaid ega mängle kasteveepiiskades. Ei julge nad isegi lõigata talutare tuhmidesse akendesse, mille taga hingitseb ahtake lamp väriseva leegiga, mis juba ammu enne koitu saanud alguse. Selle silma all toimetatakse hädavajalikke talitusi: imetatakse last, parandatakse pastlaid, paigatakse pükse ja jätkatakse rangiroomasid päevaseks künniks.
Kodutalus joostakse juba kiirel sammul üle kastese õue kaevule ja karjaaeda. Seal kriiksatab värav ja iniseb veis. Katuseharjal istub aga näljane vares ja otsib söödavat. Ta valvab kanade toidumoldi ja kiikab ka küüniesisele. Pettunult kaob vares katuselt, kui isa hobustega rehe alla saabub.
Isa on juba põllul ja alustab kaera koristamist. Teda abistavad sulane ja õde. Ema on lõpetanud lüpsmise ja kurnab keldri ees piima. Kass ta kõrval lakub kooritud vahtu ja liigutab saba. Ta on maias nagu minagi, sest ka mind hellitatakse rõõsa piima ja kanamunadega – olen ju üksik poeg majas. Aga mu õed ei kadesta mind põrmugi, ehkki neile lubatakse ainult osa sellest, mis minule.
Seal laulab Maie ja mina mängin viiulit. Meil on mõnus olla…
“Piim tilgub põrandale!” hüüatas tütarlaps ja äratas mind unest.
Võpatasin ehmunult. Ma ei taibanud, mis oli juhtunud. Tütarlaps osutas sõrmega mu kõrval olevale kompsule, millest tilkus piima. Kohmetusin. Nüüd taipasin: ema oli pannud mulle kotti piimapudeli. See oli teel mõranenud ja piim valgus välja.
“Peate pudeli ära viskama,” lausus tütarlaps kaastundlikult.
“Pean ära viskama, jah,” kordasin häbelikult.
Võtsin pudeli ja läksin esikusse, et seda prügikasti visata. Mul oli aga kahju ema kätega lüpstud kodutalu piimast. Tahtsin päästa, mis võimalik, aga mul polnud teist nõu, millesse piim kallata. Ainuke võimalus oli jook kohapeal ära tarvitada. Seda ma tegingi. Tõstsin pudeli suule ja jõin. Puhkasin vahepeal ja jõin jälle. Rahuldustundega heitsin siis tühja pudeli prügikasti ja siirdusin tagasi oma pingile. Seadsin end jälle kompsude vahele.
Tütarlaps mu vastas luges parajasti raamatut ja vist ei märganudki minu naasmist. Kuid siis katkestas ta lugemise, tõstis pilgu minule ja muigas. Köhatades langetas ta silmad uuesti raamatusse. Nägin ta ilmest, et ta oli millestki häiritud, kuid ma ei teinud sellest väljagi. Tundsin, et ta heitis mulle jälle pilgu ja muigas. Siis lausus ta nagu muuseas:
“Käisite piima joomas…”
“Ei, viskasin selle ära.”
Ta naeratas ja katsus uuesti lugeda. Raamat ei näinud teda paeluvat, ta nihutas end pingil ja köhatas. Ma taipasin, et ta otsib minuga tutvust. Mul polnud selle vastu midagi ja nagu nõusoleku märgiks vaatasin talle otsa. Vist sellest julgust saanud, venitas ta ükshaaval sõnu:
“Ajasite endale piima kaela.”
“Mida!?”
Heitsin pilgu pintsakule, seal seisis juba pooleldi kuivanud piimarida. Oleksin tahtnud maa alla kaduda. Mu käsi läks kiiresti taskuräti järele, aga enne kui ma selle kätte sain, oli tütarlaps mu ees ja kuivatas ise piima mu pintsakult. Tundsin piinlikkust vale pärast, millel olid nii lühikesed jalad. Hakkasin tütarlast tänama ja ennast vabandama. Otsisin ilusaid sõnu, aga ei leidnud. Seal turgatas mulle järsku meelde Lydia Koidula luuletus, mida Maie oli suvel tihti laulnud:
“Teid surmani küll tahan ma meeles pidada, mu kallis… mh, kena neiu, kuis võin teid tänada…”
Tütarlaps pahvatas naerma. Olin suure innu ja südamlikkusega vaadanud neiule silma. See oli esimest korda elus, kus ma vaatasin ühele tütarlapsele otse silma. Temagi vaatas mind. Olin rabatud. Kui vähe vajab noor süda, et temas tuld süüdata.
Nõnda tutvusin ma Almaga.
Söandasin teda lähemalt silmitseda. Ta oli ilus tütarlaps. Miks polnud ma seda kohe märganud? Kas seisid mu silmad uduses hommikus või olin ma veel valmimata mees, kes ei näe enda ees naist? Tema heledad juuksed olid palmitud kahte pikka patsi, edevamad kiharad jäetud mänglema otsmikule. Aeg-ajalt heitis ta neid tahapoole ja siis paistis ta kael. Kaunis ja sale kael, millel ilutses väike pärlikee. Pärl ise oli too kael, mis mu silmi paelus. Ma piilusin salaja ta pikkade ripsmetega looritatud silmadesse, mille sügavusse olin äsja uppunud. Alma pildus pilke, need olid vallatud ja muretud ning ta ei olnud nendega kitsi. Kui ta naeris, siis helisesid ta hääles kellukesed. Ma nautisin nende helinat.
Sulgesin silmad. Midagi imelikku ja arusaamatut oli tärganud mu südames. Tundsin erilist hellust ja austust tolle tütarlapse vastu. Mu kehasse oli süüvinud mingi tundmatu kihk, mis kõditas meeli ja tegi rahutuks. Avasin uuesti silmad. Alma vaatas mind. Ta naeratas ja langetas laud.
Pärast noid lühikesi hetki tundus mulle, et oleme Almaga sõbrad, päris vanad ja head sõbrad, kuigi me polnud veel teineteisega kõnelnud peale üksikute lausete. Sõprus ei seisa ju üksnes sõnades, vaid vaistus ja vaimus.
Me kõnelesime koolist ja kodust. Kahetsesime mõlemad, et suvi oli kiiresti möödunud, aga me lootsime uuele kevadele. Meil oli palju ühiseid huve ja leidus ka ühiseid tuttavaid Tartus. Olime käinud samadel kontsertidel ja vaadanud samu näidendeid Vanemuises.
“Kus koolis te käite?” küsis korraga Alma.
“Käin