«Vaata. Kui sa võtad noa ja hakkad alumise tasandi põrandasse auku uuristama, kuhu sa siis välja jõuad?»
«Aga seda ei saa teha. Liiga kõva.»
«Aga kujuta ette, et saab ja et sa oled augu teinud. Kuhu sa välja jõuad? Kujuta seda ette.»
Hugh pigistas silmad kinni ja püüdis põrandasse augu uuristamist ette kujutada. Uuristamist, nagu oleks see väga pehme. Pehme nagu juust. Ta hakkas mingist võimalusest aimu saama. Võimalusest, mis oli murelikuks tegev ja hinge vapustav. Ta kukkus, kukkus auku, mille oli uuristanud ja mille all polnud ühtegi tasandit. Ta tegi väga ruttu silmad lahti. «See on kohutav!» karjatas ta. «Ma ei usu seda.»
Joe-Jim tõusis püsti. «Kohe panen su uskuma,» sõnas ta mornilt, «isegi kui peaksin selleks su kaela murdma.» Ta kõndis välimise ukse juurde ja avas selle. «Bobo!» hõikas ta. «Bobo!»
Jimi pea kerkis püsti. «Mis on? Mis toimub?»
«Viime nüüd Hugh’ kaalutusse.»
«Misjaoks?»
«Et natuke mõistust ta lolli peakolusse taguda.»
«Mõni teine kord.»
«Ei, ma tahan seda praegu teha.»
«Hea küll, hea küll. Pole tarvis raputada. Olen juba niigi ärkvel.»
Joe-Jim Gregory oli oma – või nende – vaimsetelt võimetelt peaaegu sama ainukordne nagu oma kehaehituseltki. Ta oleks olnud dominantne isiksus mistahes olukorras; muutide keskel oli vältimatu, et ta neid türanniseeris, ringi käsutas ja ennast teenida laskis. Kui ta oleks olnud võimujanune, oleks ta muutid võitlema pannud ja Meeskonnale korralikult tappa andnud.
Kuid tal polnud selleks tahtmist. Sünnipäraselt temperamendilt oli ta intellektuaal, kõrvalseisja, vaatleja. Teda huvitas «kuidas» ja «miks», aga tema tegutsemistahe sai rahuldatud ka üksnes heaolu ja mugavusega.
Oleks ta sündinud kahe normaalse kaksikuna ja Meeskonna liikmeks, siis oleks ta tõenäoliselt triivinud teadlaskonna hulka, kuna see oli kõige hõlpsam ja rahuldustpakkuvam lahendus elamise probleemile, ning oleks siis end vestluste ja administreerimisega mõõdukalt lõbustanud. Praegusel juhul aga puudus tal vaimne seltskond ning ta oli elanud juba kolme põlvkonna pikkuse ea, lugedes ja üle lugedes raamatuid, mida laskis oma käsualustel enda jaoks varastada.
Tema duaalse isiksuse kaks poolt olid loetu üle arutlenud ja vaielnud ning ajaloo ja füüsilise maailma osas peaaegu vältimatult jõudnud mõistlikult kooskõlastatud teooriateni, välja arvatud ühes suhtes. Väljamõeldise mõiste oli neile täiesti võõras; nad suhtusid Jordani ekspeditsiooni jaoks varutud romaanidesse täpselt samamoodi nagu õpikutesse ja teatmekirjandusse.
See põhjustas nende ühe suurima arvamuste lahkumineku. Jim pidas suurimaks meheks, kes iial elanud, Allan Quatermaini; Joe arvas, et see on John Henry.
Nad mõlemad armastasid erakordselt poeesiat – võisid retsiteerida lehekülgede viisi Kiplingit ja olid peaaegu sama võlutud Linnutee pimedast laulikust Rhyslingist.1
Bobo tagurdas sisse. Joe-Jim viipas pöidlaga Hugh’ poole. «Nüüd on nii,» ütles Joe, «et ta läheb välja.»
«Kohe või?» küsis Bobo õnnelikult ja irvitas ilastades.
«Sind ja sinu kõhtu!» vastas Joe, sõrmenukkidega Bobole lagipähe koputades. «Ei, sa ei söö teda ära. Sina ja tema – verevennad. Said aru?»
«Ei söö ä’ä?»
«Ei. Võitled tema eest. Tema võitleb sinu eest.»
«Okei.» Pisipea kehitas vältimatu käsu peale õlgu. «Verevennad. Bobo teab.»
«Hea küll. Nüüd lähme üles kohta, kus kõik lendavad. Sina mine ees ja tee luuret.»
Nad ronisid ühekaupa rivis, kääbus jooksis ees ja uuris ümbrust, Hoyland tuli tema järel ning Joe-Jim viimasena, Joe vaatamas ettepoole, Jim üle õla seljatagust jälgimas.
Nad läksid üha kõrgemale ja iga järgmise tekiga vähenes märkamatult nende kaal. Viimaks jõudsid nad tasandile, kust edasi enam ei pääsenud, ülevalpool polnud ühtegi avaust. Sein kaardus kergelt, mis lubas oletada, et maailmaruumi tegelik kuju on hiiglaslik silinder, kuid pea kohal laiuv ja sarnaselt kaarduv ulatuslik metallpind varjas vaadet ega lasknud näha, kas tekk tõepoolest pöörab kaarega tagasi või mitte.
Korralikke vaheseinu seal ei olnud. Nende kohal kõrgusid tiheda metsana ja hargnesid ülevalpool ühtlaselt laiali suured tugipostid – nii tohutud ja massiivsed, et tekitasid mulje ülemäärasest, ebavajalikust tugevusest.
Kaalu polnud peaaegu üldse. Kui liikumatult paigal püsida, hakkas keha märkamatu kaalujäägi tõttu õrnalt «põranda» poole triivima, kuid terminitel «üles» ja «alla» puudus üldjoontes tähendus. Hugh’le see ei meeldinud ja pani õhku ahmima, ent Bobo näis olukorda nautivat ja paistis, et see on talle tuttav. Ta lendles ringi nagu mingi kohmakas kala, tõugates end eemale tugipostidest, põrandaplaatidest või pea kohal olevast pinnast, nagu tal parajasti mugavam oli.
Joe-Jim valis suuna, mis oli paralleelne sisemise ja välimise silindri ühise teljega, kulgedes mööda korrapäraselt paigutatud tugipostide vahele jäävat koridori. Piki seda käiku olid pandud käsipuud, millest üht ta kasutas edasiliikumiseks nagu ämblik võrguniiti. Ta arendas märkimisväärset kiirust, mida Hugh’l ei õnnestunud hoida. Aegamööda sai ta aga selgeks triki, kuidas end lihtsalt, kergelt, üht kätte üle teise asetades edasi tõmmata, ning pikka aega ei tajunud ta üldse mitte midagi peale õhutakistuse ja varvaste või käe juhusliku müksu vastu põrandat. Ent ta oli kaugelt liiga hõivatud, et enne peatumist aru saada, kui pikalt nad läinud on. Ta oletas, et võib-olla mitu miili, kuid ei teadnud.
Nad peatusid sellepärast, et käik oli otsa lõppenud. Teed tõkestas kindel vahesein, mis paremal ja vasakul kaugusesse sirutus. Joe-Jim suundus midagi otsides paremale.
Ta leidis, mida oli otsinud, mehekõrguse kinnise ukse, mille olemasolu võis selle piirjoont märkiva peene prao ja pinda kaunistava sidusa geomeetrilise ornamendi järgi üksnes aimata. Joe-Jim uuris seda ja kratsis parempoolset pead. Kaks pead hakkasid omavahel sosistama. Joe-Jim tõstis veidra liigutusega käe.«Ei-ei!» ütles Jim. Joe-Jim kontrollis uuesti. «Aga nii?» vastas Joe. Nad sosistasid jälle omavahel, Joe noogutas ning Joe-Jim tõstis jälle käe.
Ta järgis ukse ornamenti, ilma seda puudutamata, liigutades nimetissõrme õhus umbes nelja tolli kaugusel ukse pinnast. Järjekord, milles sõrm ornamendi joonte kohal liikus, tundus küll lihtne, kuid kindlasti mitte iseenesestmõistetav.
Lõpetanud, toetus ta käega seinale ukse kõrval, hõljus uksest eemale ja ootas.
Hetk hiljem kostis vaikne, peaaegu kuuldamatu sisin. Uks võpatas ja liikus umbes kuus tolli seinast välja, siis peatus. Joe-Jim näis jahmuvat. Ta pistis käe ettevaatlikult avausse ja tõmbas. Midagi ei juhtunud. Ta hüüdis Bobole: «Tee see lahti!»
Bobo uuris olukorda, otsmikul korts, mis ulatus peaaegu pealaele. Siis toetas jalad vastu vaheseina, haarates ühe käega uksest, et end tasakaalustada. Ta võttis ukse servast kahe käega kinni, seadis jalad kindlalt paika, tõmbas keha kumarasse ja pingutas.
Ta hoidis hinge kinni, rind jäik, selg kumer, higi ponnistamisest voolamas. Kaelal paisusid jämedad sooned, nii et koos peaga moodustus vormitu püramiid. Hugh kuulis kääbuse liigeseid ragisemas. Oli lihtne uskuda, et ta võib ennast punnitades ära tappa, liiga loll, et loobuda.
Kuid uks andis painduva metalli kaebliku kääksatusega äkki järele. Kui avanev uks Bobo sõrmede vahelt libises, paiskas jalgade ootamatult lõppenud pinge ta suure hooga seinast eemale; ta lendas pea ees piki käiku ja üritas käsipuust haarata. Kuid juba hetke pärast oli tagasi, triivides kohmakalt läbi õhu ja masseerides krampiläinud sääremarja.
Joe-Jim läks kõige ees sisse, Hugh tihedasti kannul. «Mis koht see on?»