Päikesetorm. Åsa Larsson

kas ühendada tema kõne neile või sulle.”

      „Sa tegid väga õigesti, ühenda ta minuga.”

      Von Posti pilk rändas ühendamist oodates mööda kiriku vahekäiku. Ilmselgelt oli arhitektil olnud tagamõte selle pika punase käsitsi valmistatud taftingvaibaga, mis piki vahekäiku koorini jooksis. Kummalgi pool olid siniste toolide read, seljatugedel lainekujulised kontuurid. Mõte läks jalamaid piibliloole, kus Punane meri Moosese ees kaheks läks. Von Post hakkas aeglaselt mööda käiku astuma.

      „Hallo,” kostis naisehääl telefonis.

      Von Post ütles oma ametinimetuse ja nime ning naine jätkas.

      „Minu nimi on Rebecka Martinsson. Ma helistan Sanna Strandgårdi asjus. Ma sain aru, et te tahate temaga mõrvast rääkida.”

      „Jah, mulle öeldi, et teie teate, kus ta on.”

      „No mitte päris,” jätkas viisakas ja veidi liigagi hästi artikuleeritud hääl. „Kuna Sanna Strandgård soovib, et ma viibiksin ülekuulamise juures, ja kuna ma olen hetkel alles Stockholmis, siis tahtsin enne eeluurimise juhilt küsida, kas sobib, kui me tuleme täna õhtul, või on parem homme hommikul?”

      „Ei.”

      „Kuidas palun?”

      „Ei,” vastas von Post, püüdmatagi oma ärritust varjata. „Täna õhtul ei sobi ja homme ka ei sobi. Ma ei tea, kas sa oled sellest aru saanud, Rebecka-mis-su-nimi-oligi, aga siin käib mõrvajuurdlus, mille eest mina vastutan, ja ma tahan Sanna Strandgårdiga rääkida otsekohe. Ma soovitan su sõbrannal end mitte peita, sest ma võin ta ka tagaselja arreteerida ja tagaotsitavaks kuulutada. Ja mis sinusse puutub, siis põgenemisele kaasaaitamine on karistatav. Selle eest võib vangi minna. Nii et räägi parem välja, kus Sanna Strandgård on.”

      Teises otsas valitses mõneks sekundiks vaikus. Siis kostis taas noore naisterahva hääl. Ta rääkis nüüd väga aeglaselt, peaaegu venitades, end suurepäraselt valitsedes.

      „Ma kardan, et tegemist on arusaamatusega. Ma ei helista mitte selleks, et teilt Sanna Strandgårdiga ülekuulamisele tulemiseks luba küsida, vaid et teile teada anda, et tal on kavas lasta end politseil üle kuulata ja mitte varem kui täna õhtul. Sanna Strandgård ei ole minu sõbranna. Ma olen advokaat firmas Meijer & Ditzinger, kui see nimi teile seal midagi ütleb …”

      „Kuule, ma olen siiski sündinud …”

      „Ja vaadake oma ähvardustega ette,” katkestas naine von Posti katsed midagi vahele öelda. „See, et te ähvardate mind Sanna Strandgårdi asukohta paljastama, on juba teenistusvea piiri peal, ja kui te ta tagaotsitavaks kuulutate, kuna ta viivitab ülekuulamisele tulemisega, oodates oma juriidilise nõuandja kohalejõudmist ja ilma et ta oleks kuriteos süüdi, tähendab teie puhul juba avaldust õiguskantslerile.”

      Enne kui von Post jõudis vastata, jätkas Rebecka Martinsson ootamatult sõbralikul toonil.

      „Meijer & Ditzinger ei soovi ju vähimalgi määral tüli teha ega tülitseda. Meil on prokuratuuriga tavaliselt väga hea läbisaamine. Vähemalt siin Stockholmi piirkonnas. Ma loodan, et te lubate mul hoolt kanda selle eest, et Sanna Strandgård tuleb ülekuulamisele, nagu me rääkisime. Ütleme täna õhtul kell kaheksa politseimajas.”

      Rebecka Martinsson pani toru ära.

      „Kurat võtaks!” pahvatas Carl von Post, märgates, et ta oli trampinud vere ja veel jumal teab mis kleepuva asja sees.

      Teel välisukse poole hõõrus ta jälestusega kingi vastu vaipa. Selle ülbe tibiga tegeleb ta õhtul, kui too välja ilmub. Aga nüüd oli aeg pressikonverentsiks valmistuda. Ta tõmbas käega üle näo. Habe tuleb ära ajada. Siis on kolme päeva pärast pressiga kohtudes paras habemetüügas, mis näitab, kuidas vaene mees mõrvari tabamiseks endast kõik annab. Tänaseks sobis sile lõug ja veidi metsik soeng. Nad hakkavad teda armastama. Nad lihtsalt ei saa teisiti.

      MÅNS WENNGREN, ADVOKAAT ja Meijer & Ditzingeri partner istus oma kirjutuslaua taga ja vaatas pahuralt Rebecka Martinssonile otsa. Kogu naise olek ärritas teda. Ei mingit kaitsepoosi, ei rinnal ristatud käsi. Naise käed rippusid sirgelt külgedel, nagu seisaks ta jäätiseputka järjekorras. Rebecka oli oma sooviavalduse esitanud ja ootas vastust. Tema pilk puhkas ilmetult seinal rippuval erootilisel Jaapani puulõikel. Noor mees, nii noor, et tema juuksed olid alles pikad, põlvitas naisprostituudi ees, mõlemal suguorganid paljad. Teised naised tavaliselt vältisid selle pea kakssada aastat vana graafilise lehe vaatamist. Måns Wenngren nägi sageli, kuidas nende pilgud alateadlikult pildile ekslesid nagu uudishimulikult nuuskivad koerad. Aga nuuskimiseks siiski ei läinud. Pilgud langetati otsekohe või pöörati vägisi mujale.

      „Mitu päeva sa ära oled?” küsis ta. „Perekondlikel põhjustel on õigus võtta kaks palgaga vaba päeva, kas sellest piisab?”

      „Ei,” vastas Rebecka Martinsson. „Ja see pole minu perekond, vaid ma olen vana perekonnasõber.”

      Viis, kuidas ta seda ütles, tekitas Måns Wenngrenis tunde, et ta valetab.

      „Kahjuks ma ei oska täpselt öelda, kui kauaks ma ära jään,” jätkas Rebecka, vaadates mehele rahulikult silma. „Mul on palju puhkust välja võtta ja …”

      Ta vakatas.

      „… ja mida?” küsis ülemus. „Ma loodan, Rebecka, et sa ei tahtnud hakata mulle ületundidest rääkima, sest siis ma oleksin sinus küll pettunud. Ma olen seda juba öelnud ja ma kordan veel, et kui teie, assistendid, ei saa oma tööülesannetega tööajal hakkama, siis on targem neist loobuda. Ületunnid on vabatahtlikud ja neid ei maksta kinni. Muidu võiksin ma ju sama hästi lubada sul aastaks jalga lasta ja muudkui palka edasi maksta.”

      Seda viimast ütles ta lepitava naeru saatel, ent kui Rebecka karvavõrdki ei naeratanud, tuli rahulolematu ilme ruttu tagasi.

      Rebecka vaatas oma ülemust vaikides, enne kui vastas. Mees oli hakanud hajameelselt enda ees lebavaid pabereid lugema, justnagu mõista andes, et audients on lõppenud. Selle päeva post lebas korralikult virnas. Mõned Georg Jensenist jäänud asjad seisid kirjutuslaua serval reas. Ei ühtki fotot. Rebecka teadis, et Måns oli olnud abielus ja tal oli kaks täiskasvanud poega. Aga see oli kõik. Mees ei maininud neid kunagi. Ka keegi teine ei rääkinud neist. Selles büroos võttis asjadest teadasaamine aega. Partnerid ja vanemad advokaadid armastasid muidugi keelt peksta, aga nad olid piisavalt targad, et teha seda omavahel, mitte nooremate juristide juuresolekul. Sekretärid olid saladuste paljastamiseks liiga araverelised. Ent aeg-ajalt juhtus ikka, et keegi jäi peol liiga purju ja rääkis midagi sellist, mida poleks tohtinud, ning tasapisi oli sind asjasse pühendatud. Rebecka teadis, et Måns joob liiga palju, aga seda võis varsti öelda iga vastutulija. Tegelikult nägi ta oma tumedate lokkis juuste ja siniste husky-silmadega hea välja. Ehkki ta hakkas juba pisut ära vajuma. Kotid silmade all ja kerge ülekaal. Ta oli endiselt selle riigi üks parimaid, mis puudutas maksuprotsesse. Nii kriminaal- kui haldusasjades. Ja kuni ta raha sisse tõi, võis ta kolleegide poolest juua palju tahes. Raha luges. Kellegi võõrutusravile saatmine läheks büroole ilmselt kalliks maksma. Raviasutused ja haiguslehed olid kulukad, peamiselt saamatajäänud tulude tõttu. Eks temaga oli nagu paljude teistega. Eraelu varises joomise tõttu esimesena kokku.