„Oh sa akadeemiline idealist! Ei ole see assistendi elu meelakkumine, Kraman kurdab tihtilugu, kuidas talle liiga tehakse.”
„Ta on lihtsalt nii hädine, sina oleksid kindlasti hulga mõjukam ja temperamentsem ega jätaks sõna sekka ütlemata.” Merilyn pareerib õppimisteemat alati väga osavalt. Tal pole vist tõesti piisavalt akadeemilist huvi, kuigi õppejõudude viimase grandieskiisiga näikse ta kenasti sina peal olevat ja nii mõnelgi psühholoogiaalasel teemal ilmutab ta kursisolekut ja sügavaid teadmisi. Ilmselt tuleb seda kooli ja kolleegide viljastavaks mõjuks lugeda. Tema nõtke naiselik olek, vallatult blond pea, miniseelik, tikk-kontsaga kingad ja range jakk ning alati värske juuksurisoeng ei reeda ta vaimuandeid. Merilyn hindab välist ja näivust, ta kirjutab oma nime y-ga ja peab sellest kirjaviisist visa jonnakusega kinni. Ei, karjerist ei paista ta olevat, pigem ootab oma printsi valgel hobusel ja meeliskleb abstraktselt pesapunumisest, seni kuni prints pole veel saabunud. Või pasundab võrdõiguslikkusest ametialasel kohtlemisel, olles aga oma rolliga meie vaimupesas ilmselt täiesti rahul. Minu arvates võiks kahekümne viie aastane inimene oma elu veidi rutiinivabamaks ja boheemlaslikumaks muuta ehk siis üliõpilaseks hakata, kuid Merilyn näeb elu teistsuguses võtmes. Pealegi olen mina meist kahest ilmselt eluvõõram pool, sest nautisin vanemate toel pikka muretut tudengipõlve, kus ainsaks kohustuseks oli õppimine. Merilynil ei ole nii roosilist põlve ette näha ning töö ja õppimine koos ei soodusta boheemlust, kui see just kaasasündinud omadus ei ole. Meie eraakadeemia üliõpilastest töötab enamik, muidu ei suudetaks õppemaksu maksta.
Kõigi erinevuste kiuste oleme Merilyniga üpris head sõbrannad. Hindan tema lustlikku, kuigi tujukat meelt. Naudin temaga kolleegide ja vahel ka iseenda arvel lõõpimist ning tühjast-tähjast, kuid sageli ka tõsisest ja igavikulisest rääkimist.
Kodus oma teist tööpäeva alustades käivitasin arvuti, sisenesin vabakutseliste tõlkijate portaali, vaatasin seal veidi ringi ja seejärel sirvisin läbi mulle saadetud elektronposti. Naabrid tegid seina taga juba mõnda aega häälekat remonti, pidin leppima selle õhtuse helitaustaga – puurimine, tagumine, lihvimine, kriipimine ning vandumine.
Vaatasin üle tõlkepakkumised: võtsin osa vastu, pikemad ja spetsiifilisemad tekstid lükkasin ajapuudusega vabandades viisakalt tagasi või vahendasin tuttavatele tõlkijatele, kelleks olid peamiselt mu endised ülikoolikaaslased. Mul oli parajasti juba üks pikem tellimustöö käsil ning selle ärasaatmise tähtaeg kukil.
Täna oli mu postkasti potsatanud ka üks ebatavaline palve. Keegi saksa härra, Wolfhart Nebendahl Nordrhein-Westfaleni liidumaalt palus tõlkida oma eestlannast naise ja tolle eesti sõbranna ühe nädala vältel toimunud meilivahetust, kuna temal, Wolfhart Nebendahlil, on tekkinud kahtlus, et ta naine ei ole nende abieluga rahul, võib-olla petab teda ja pihib sellest nüüd oma sõbrannale.
„Teile võib mu ettepanek tunduda ebamugav ja ebakonventsionaalne, kuid meie edasise elukäigu jaoks on mul vaja täpselt teada, mida mu naine minust ja meist koos mõtleb. Olen valmis tasuma kaks korda rohkem Teie tavapärasest hinnast.”
No on ikka vana veidrik, mõtlesin, kas tal paremat teha ei ole, kui oma naise järele nuhkida! Kindlasti on see suure vanusevahega abielu, noor eesti beib on leidnud vana või vananeva saksa rikkuri, kellel on, mida pärandada. Tülpimus tekib selliseid kooslusi ära tundes. Olin kindel, et mu vaist ei peta mind, liiga tüüpiline tundus see lugu, ent pisut ebatüüpilisem oli selline tõlketellimus.
Olin ka varem saanud Saksamaalt „huvitavaid” pakkumisi, näiteks üks tõlkebüroo Hamburgist pakkus tõlkida eesti keelde tööpakkumise lõbumajandusäris. Kuulutus oli ühe bordelliketi tellimus, milles kutsuti noori eesti naisi üles tasuvale ja täiesti legaalsele prostituuditööle. Lükkasin selle pakkumise loomulikult tagasi. Hm, nad seal vist ei tea, et meil pole see töö sugugi legaalne ja ka internetis kuulutades peaks töö iseloomust kuidagi varjatumalt teada andma: neiud ettekandjateks, tantsijannadeks jms. Igatahes polnud minu asi neile nõu anda.
Valmistusin juba konkreetset äraütlemist härra Wolfhartile kirjaks vormima, kui pilk peatus ta boonustasu pakkumisel: „kaks korda rohkem Teie tavapärasest hinnast”. Mu tavapärane taks on portaalis üleval. Tõele au andes kuulun ma keskmike, mitte odavate hulka, olen liitunud Eesti Tõlkijate Liiduga ja mul on juba suhteliselt pikaajaline tõlkimiskogemus. Olen end tõlkijana kenasti sisse töötanud ega kurda pakkumiste vähesuse üle, pigem ei saa ma üsna tihti mõnd professionaalselt arendavat ja head tõlketööd ajapuudusel vastu võtta. Ja nüüd siis niisugune naljakas juhtum, et ühe lihtlabase meilivahetuse tõlkimise eest pakutakse topelttasu! Tundub lausa kergelt saadud nutsuna, muidugi kui eestlannad omavahel nädala jooksul väga pikka ja keerulist juttu ei heietanud. Tjaa, härra Nebendahl, tulen teile vastu ja aitan spioneerimisele kaasa, sest mul on teie eurosid väga vaja, kuna kavatsen sõita aastavahetuseks soojale maale ja vajan reisi õnnestumiseks kõvasti kapitali. Peaasi ainult, et Eesti Tõlkijate Liit ning rahvusvahelise tõlkijateportaali liikmed ja külastajad meie diilist teada ei saaks!
Kirjutasin talle lühidalt, et olen nõus seda kirjavahetust tõlkima, kuid kuna tegemist on delikaatse ja eetikanormidele ning minu tõekspidamistele vastukäiva tellimusega, võtan tavalisest kolm korda suuremat tasu. Kui mu pakkumine teda rahuldab, siis hakakem pihta, ta võib mulle need naise meilid saata. Hinda veel üles kruvides teadsin täpselt, mida teen. Selliste juhtumite tagant peegeldub varjatud meeleheide, maksma ollakse valmis mõistlikkuse piires nii palju, kui küsin. Mul oli ka veidi parem enesetunne, kui sain tollele härrale teatada, et tegu pole sugugi meeldiva tellimusega ning et see on minupoolne vastutulek talle. Saatsin vastuse ära ja tundsin kergendust. Otsustagu ise, mis ette võtab, mina asun nüüd oma poolelioleva tehnilise tõlke kallale ja tegelen sellega hiliste öötundideni või vaimu peale tulles hommikuni.
2. peatükk
Tõusin laua äärest ja hakkasin tegema ettevalmistusi raamatukogu sulgemiseks. Kell näitas 20.00 ja mul oli tuline õigus hiliseid raamatukokku tungijaid enam mitte sisse lasta. Teenindasin rutuga veel paari tudengit palve peale, et raamatuid on ikka väga just täna õhtul vaja. Mõistvalt tõttasin riiulite vahel. Raamatud käes, tänasid nad mind viisakalt ja tegid raamatukogutädi-on-ka-inimene ilmel minekut. Sulgesin arvuteid, seadsin oma töölaua veidi paremasse korda, et homme saaks helgemas tujus tööd alustada. Panin üleriided selga ning läksin igaõhtusele kontrolltiirule. Jalutasin piklikus ruumis riiulite vahel, püüdes tabada mõnd hiirvaikset külastajat, kes polnud minu sulgemistuhinat märganud. Millegipärast oli mul tunne, et keegi on veel ruumis. Olin selles kindel. Riiulid vooklevad tihedalt mitmes reas ning ruumi tagumistesse soppidesse teisest, akendega otsast pilk ei ulatu. Raamaturiiulite vahel on lambikeste ja arvutiga varustatud mõnusaid töökohti, päris ruumi tagaosas, kuhu päevavalgus ei ulatu, asub muust ruumist mõnevõrra eraldatud orv, kust olin vähemalt kahel korral poolkogemata tabanud suudleva paarikese. Olgu neil omad lõbud, kuid nüüd on mul aeg minna, nahistagu edasi kuskil teises kohas. Olin veendunud, et just seal, ruumi tagumises varjatud sopis, on keegi romantikat tegemas.
Kuid ma eksisin. Riiulite vahel jalutades kasvas minus siiski kummaline kõhedaks tegev tunne, et keegi jälgib mind, keegi, keda mina ei näe. Ent ruumis ei olnud ühtki hingelist. Kõik nurgatagused ja riiulivahed hoolikalt üle takseerinud, kustutasin tuled ja väljusin raamatukogust.
Otsustasin minna vähemalt pool teed jala, sest oktoobri keskpaiga kohta tervitas mind hämmastavalt soe õhtu. Langenud lehed sahisesid maapinnal, kui õrn tuuleiil neid liigutas. Kõndisin mööda nõrgalt valgustatud pargialleed ja äsja kogetud kummaline tunne ei andnud mulle asu. Ikka ja jälle kujutasin end tühja õhtusesse raamatukoguruumi. Seda jälgimistunnet olin vahel õhtuti ennegi kogenud, just neil päevil, mil olin graafiku järgi kaheksani tööl ja teised kolleegid olid juba lahkunud. Siiski, meenub, et kord tekkis see „üleloomuliku” tunnetus ka täitsa päise päeva ajal, siis, kui Salme ja Raul Andres samuti kohal olid. Kas tõesti on võimalik, et pool sajandit vanas majas kummitab? Mõni suurvaim