südame; ta jäljendab söögilauas pudeli vulksumist, ajades põse punni ja põristades sellel sõrmedega; ta oskab õlle kihinat järele teha, puhudes õhku läbi hammaste; ta taob noaga šampanjaklaasi pihta, ilma et see puruneks, ja ütleb siis teistele: «Eks tehke teie samuti!» Ta pilkab argu kaubareisijaid, lükkab haritlaste väiteid ümber, valitseb söögilauas ja napsab sealt paremad suutäied endale. Tahtejõulise inimesena võib ta muide parajal ajal kõik oma naljad nurka visata ja näida täiesti sügavamõttelisena, kui ta oma sigariotsa minema viskab ja linnale pilku heites ütleb: «Eks me vaata, mis neil inimestel siin kõhus on!» Ja kohe muutub Gaudissart kõige kavalamaks ja osavamaks suursaadikuks. Allprefekti juures käitub ta administraatorina, pankuri juures kapitalistina, kuningriiklase juures uskliku monarhistina ja kodanlase juures kodanlasena; ta on kõikjal just see, mis ta peab olema, jättes Gaudissart’i ukse taha ja võttes ta väljudes uuesti üles.
