Samādhi on kõigi vaimsete tegevuste kõrgeim eesmärk, kuna selles seisundis leiavad aset meie kõige sügavamad jumaliku ühtekuuluvustunde ja vaimse vabanemise kogemused. Hindud nimetavad seda „hingetuks olekuks“, sest kui me jõuame samādhi seisundisse, lõpetab hingamine (isegi tundideks) liikumise, seejuures meie kehale kahju tegemata. Kuni viibime selles olekus, toimub meie organismis nii vaimu kui ka keha tohutu spontaanne tervenemine, kuna meie teadvus on ühinenud praana tervendavate energiatega kõige puhtamas ja võimsamas vormis. (Samādhi kohta vaata 18. peatükki)
TÄIELIKULT VÄLJAARENENUD HINGAMISKONTROLLI SÜSTEEM sisaldab kõiki viit tehnikat, millest igaühte praktiseeritakse teatud aja jooksul ja vastastikuse täiustamise teel. Vaid käputäis kõigist inimese poolt loodud hingamiskontrolli tehnikatest vastavad sellele kriteeriumile. Pühad hingamistraditsioonid Indiast, Hiinast ja Tiibetist on vahest kõige paremad näited täielikult välja arendatud hingamisteadusest. Idamaised targad ja õpetajad on iidsed hingamiskontrolli süsteemid välja arendanud ja neid tuhandete aastate vältel mitmete põlvkondade jooksul järk-järgult täiustanud.
Viimase neljakümne aasta kestel on aina suurenenud Läänemaailma inimeste hulk, kes on samuti hakanud tööle mitmesuguste hingamistehnikatega, mis vähendavad valu ja stressi, aitavad kaasa vaimsele ja füüsilisele tervenemisele ning võimaldavad saavutada teadvuse muutunud seisundit. Kuid võrreldes idamaiste hingamiskontrolli süsteemidega, on enamik neist süsteemidest poolikud ja ebatäiuslikud.
Hingamistehnikatega töötamine on paljus sarnane golfile. Et läbi mängida kaheksateistkümne auguga rada, vajame tervet komplekti golfikeppe, et saada hakkama palli pidevalt muutuvate asenditega. Terviklikult väljaarendatud hingamiskontrolli süsteem varustab meid samuti terve rea tehnikatega, mida me vajame, et juhtida hingamist läbi erinevate tervendamise ja muutumise seisundite. Võrdlusena on ebatäiuslik hingamistehnikate süsteem nagu minigolfi mängimine või ämbritäie pallide löömine löögiplatsil. Kuigi mõlemad on golfiga seotud, ei saa neid kumbagi võrrelda kaheksateistkümneaugulise raja läbimängimisega, kus kasutatakse tervet komplekti golfikeppe.
Mõnel juhul võib ebatäiusliku hingamistehnika kasutamine põhjustada ebamugavustunnet ja isegi ohtlikke emotsionaalseid ja füüsilisi kõrvalnähtusid. Näiteks põhinevad paljud uuemad hingamiskontrolli tehnikad vabastaval hingamisel, et hajutada hingamisblokke, kuid ei paku maandus-, tugevdavaid ega tasakaalustavaid tehnikaid, mis töötaksid vastukaaluks „liigse vabastamise“ ohtudele.
Vabastavate tehnikate peamiseks ülesandeks on hajutada hingamisest hirmu tekitatud tõkked. Siiski võib hingamine teatud aja jooksul teha vaid teatud hulga „lõdvestavaid“ harjutusi. Kui töötame pidevalt ainult vabastavate tehnikatega, tasakaalustamata selle hajutavat mõju maandus-, tugevdamis- ja tasakaalutehnikatega, tekib risk klassikaliseks liigse vabastamise sündroomiks, millega kaasneb hüperventilatsioon, peapööritus, õhupuudus, paanika, lihasspasmid ja arütmia (ebaühtlane südametöö).
Enamikul juhtudel kaovad need ebameeldivad kõrvalnähud iseenesest, kui harjutused lõpetada – aga see pole alati nii. Aastate jooksul olen aidanud inimesi, kes kannatasid krooniliste ärevushäirete all, mis olid tekkinud vildakate hingamiskontrolli harjutuste tagajärjel. Üks naine oli new age’i kursustel teinud nii palju lõdvestavat hingamist, et oli muutunud emotsionaalselt ebastabiilseks ning polnud peaaegu kaks aastat võimeline töötama. Ühel mu „Hingamise ime“ tervistaval kursusel õppis ta, kuidas end maandada ning oma ärevust restabiliseerivate harjutuste abil kontrollida. Mõne nädalaga oli ta võimeline tööle tagasi minema.
Töötades ükskõik millise hingamiskontrolli süsteemiga, pea alati meeles, et hingamistehnikad vabastavad võimsaid jõude, mis mõjutavad tugevasti nii vaimu kui ka keha. Kuigi enamik tehnikatest on suhteliselt turvalised ja lihtsad kasutada, tuleks neid alati praktiseerida mediteerides ning teadlikkuse ja mõõdukusega, et mitte oma süsteemi üle koormata ega tekitada nõrgestavaid kõrvalnähtusid, mis tähendaksid terviseriski. See nõuanne kehtib eriti intensiivsete ja võimsate hingamistehnikatega töötades, nagu iidsed hindu bastrikha ja kapalabhati tehnikad. Nende võimsate tehnikate liiga pikaajaline, arutu või vildakas harjutamine võib kaasa tuua paanikahäireid ja stressi ning seda isegi kõrge enesedistsipliiniga joogidel.
Selle raamatu hingamistehnikad moodustavad täielikult välja arendatud ja tasakaalus hingamiskontrolli süsteemi. Neid on nii eraseanssidel kui ka mitmesugustel kursustel ja õpitubades vähemalt kahekümne viie aasta jooksul katsetatud ning need on osutunud tuhandete inimeste jaoks turvaliseks ja mõjusaks vaimse arengu ning enesetervenduse vahendiks. Kui järgid instruktsioone, mis iga tehnikaga kaasas käivad, ei ole ohtu ebameeldivate kõrvalnähtude tekkeks.
HINGAMISTEHNIKAID SAAB KASUTADA PEAAEGU SAMA paljudel eesmärkidel, kui on inimesi, kes tahavad neid kasutada. See raamat keskendub hingamise võimete kasutamisele hirmust vabanemiseks, haiguste ravimiseks ja endas jumalikkuse kogemiseks. Need kolm eesmärki on oma olemuselt üks ja sama, kuna igaüks neist on lahutamatult seotud sellega, kui hästi või halvasti me suudame hirmutunnet taltsutada.
Aastate jooksul olen uurinud nii palju vanu käsikirju ja idamaiseid tekste hingamisega ravimise kohta, kui ma inglise keelde tõlgituna leida olen suutnud. Enamik neist kirjutistest kinnitavad hingamises peituvate raviomaduste olemasolu. Kuid nendes on üsna vähe praktilist infot selle kohta, kuidas tegelikult neid oskusi arendada, sest hingamisega ravimist on traditsiooniliselt peetud pühaks ja esoteerilist laadi teamiseks, mida on pühendamatute eest salajas hoitud. Nagu üks tao õpetaja oma lugejaid hoiatas:
Need, kes selle saladuse juhuslikult teada saavad, peavad olema ettevaatlikud, et seda mitte liiga kergekäeliselt õpetada ega demonstreerida. 18
Mul on õnnestunud taastada mitmed vanade meistrite koostatud õpetused, isegi mõned, mis olid sümbolite ja metafooridega varjutatud. Siiski põhineb enamik minu kasutatavaid tehnikaid sellel, mida olen ise õppinud, ja „kuulates“, mida hingamine on mulle vajaduse korral öelda soovinud. Aastatepikkuse õppimise ja õpetamise tulemusena olen avastanud, et hingamisega ravimine on kõigile kaasasündinud anne. See on ka üks lihtsamaid, loomulikumaid ja võimsamaid ravimeetodeid, mis inimkond kunagi välja on arendanud. Pühendunud harjutamise ja usaldusväärsete juhtnööride abil võib igaüks osa saada selle ravimeetodi võimsast kingitusest, mis uinuvana meie hingamises peitub.
PÕHI- JA EDASIJÕUDNUTE TEHNIKAD
Siinses raamatus kirjeldatud ravitehnikad jagunevad kahte gruppi. Esimene sisaldab põhitehnikaid, mida õpetatakse 3., 5., 7. ja 8. peatükis. Teine grupp sisaldab edasijõudnute tehnikaid, mida õpetatakse 3. osas.
Põhitehnikaid kasutatakse hingamise tervislikumaks muutmiseks, tugevdades ja tasakaalustades hingamisliigutusi. Protsessi käigus avaldavad need kogu kehale ja vaimule mitmesuguseid iseeneslikke ravitoimeid. Edasijõudnute tehnikad võimaldavad meil ravida või leevendada raskemaid, sügavamate põhjustega probleeme, juhtides teadlikult raviva praana meie vaimu ja keha nendesse osadesse, mis kõige enam abi vajavad.
MÕNED KASULIKUD NÕUANDED
• Kui oled valmis põhitehnikaid õppima hakkama, soovitan neid õppida raamatus toodud järjekorras. Kui hüppad liiga kaugele edasi või püüad teatud tehnikad vahele jätta, jääb su aluspõhi liiga nõrgaks.
• Kõik edasijõudnute tehnikad selles raamatus on kas ühe põhitehnika variatsioonid või kombinatsioonid kahest või enamast põhitehnikast. Nii et ära püüa hakata edasijõudnute tehnikatega tegelema enne, kui sa pole selgeks saanud 3.,5.,7. ja 8. peatükis õpetatud põhitehnikaid.
• Sa