Häbilaine laskus Mareti palgeile. Tal oli häbi oma teo pärast. Tal oli piinlik teiste ees. Ja tal oli piinlik ka enda ees, et oli alles hetk tagasi rõõmustanud, et sai nii toreda võimaluse oma ujumisoskusi demonstreerida. Takkatipuks tundis ta, kuis silm hakkas taas tõmblema. Ka sellepärast tundis ta häbi ja see häbi hakkas silmas veel rohkem tõmblema. Vedas isegi nina veidike viltu. Kuigi teised olid mänguhoos ja ei pannud enam ei teda ega veel vähem tema närvitõmbeid tähele. Aga Maret ju ei teadnud seda. Ta arvas, kuna ta nii väga seda kartis, et viimane kui üks seda tõmblemist ka nägi.
Maret oleks tahtnud nüüd maa alla vajuda. Aga maa ei halastanud talle, ei avanenudki, ja ta oleks tahtnud kõvasti hüüda, et see, mis juhtus, oli väike nali ja pealegi oli väga tore, et ujuda sai.
Aga keegi ei võtnud seda vahejuhtumit enam jutuks ja küllap olid linnanoored selle kui tühise asja juba ammu peast pühkinud.
Maret ent mõtles veel kaua selle peale ja see häiris teda pikka aega. Teda häiris kõige enam see, et miks ta küll ikka midagi valesti tegi, matslikult käitus või end lapsikult väljendas. Ometi tahtis ta kõigest hingest olla samasugune nagu Violeta ja tema koolisõbrad, olla nendega võrdväärne.
See jäigi tema peamiseks sihiks.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.