Lummutis. PAX: 5. raamat. Åsa Larsson Ja Ingela Korsell

maha.

      „See ei ole juhus, et ta meie teele sattus,” jätkab Magnar. „Ta oskab sind õpetada, Estrid.”

      „Ei!” lausub Estrid kindlalt.

      „Kas te tõesti arvate, et meil on mingit muud võimalust?” küsib Magnar leebelt. „Kas me pole juba piisavalt palju surma lähedal olnud?”

      Nad seisavad vaikides pimeduses. Alrik tunneb, kuidas kogu tema keha pärast krati surmaembust valutab. Lõpuks ütleb Estrid:

      „Noh, hea küll. Neljapäeval on nõiapäev. Siis võib ta mind õpetada. Kui me nii kaua elame. Arvatavasti tapab ta meid une pealt ära.”

      „Oh ei,” ütleb Magnar ja naeratab. „Ta tahab raamatukogusse pääseda. Ilma meieta ei saa ta sinna sisse.”

      „Mis siis, kui ta tapab meid raamatukogusse jõudes?” küsib Viggo.

      „Ei, ta peab sealt ju ka välja saama, et süüa ja juua,” ütleb Magnar. „Pärast ei pääseks ta enam uuesti sisse.”

      „Aga kõigepealt peab ta mind õpetama,” ütleb Estrid kindlalt. „Ma ei kavatse lasta sel plikatirtsul end ninapidi vedada. Ma …”

      Ta jääb poole sõna pealt vait. Pimedusest ilmub välja tema kass. Kass nühib end vastu Estridi sääri ja lööb nurru. Estrid unustab hoobilt kogu oma viha.

      „Kassiniru!” ütleb ta õrnalt.

      „Tore, siis on otsustatud, et Iris jääb siia!” ütleb Magnar kiiresti, enne kui Estrid jõuab meelt muuta. „Lähme sisse. Meil tuleb Andersile ja Laylah’le helistada ja öelda, et poisid jäävad täna hilja peale. Alrik, me peame su riided ära pesema ja kuivatama.”

      Iris on köögis magama jäänud. Ta lamab põrandal, käed ümber Freja. Ka Freja magab sügavalt. Irise nina on Freja turjakarvades.

      „Freja on MEIE koer,” ütleb Viggo solvunult.

      Armukadedus tabab Alrikut nagu nuga südamesse.

      „Ma vihkan Irist,” ütleb ta vaikselt, et Magnar ja Estrid teda ei kuuleks. „Ma vihkan teda!”

      „Jah,” sosistab Viggo. „Aga ma ei jaksa ikkagi neljapäeva ära oodata. Mõtle, siis me näeme nõiakunsti õppetundi. Mis sa arvad, mis nad tegema hakkavad?”

      „Mul ükskõik,” vastab Alrik.

      Aga ta ise tunneb, et see pole tõsi. Ta vihkab Irist. Kuid ta ei ole ükskõikne. Kõik on nüüd muutunud, mõtleb ta. Edaspidi on kõik teisiti.

      Magnar äratab Irise ettevaatlikult üles, ta paneb oma suure käe tüdruku käsivarrele.