128. PEATÜKK
Must nõid on siin!
KRATT ON PÕRANDAL surnud. Ent vanas pimedas rannarestoranis kostab mingit krabinat. Viggo ja Alrik vaatavad laes rippuvate nõiakroonide poole. Need on hakanud liikuma, kiiguvad edasi-tagasi ja krabisevad ähvardavalt. Trepilt kostab samme. Estrid haarab oma võitluskepi kõvemini pihku.
„Must nõid on siin!” sosistab ta.
Ukselävele ilmub Iris.
„SINA!” hüüab Alrik ja enne, kui keegi teda takistada jõuab, tormab ta tüdrukule kallale.
Iris ja Alrik maadlevad põrandal surnud krati jäänuste vahel. Algul jääb Iris alla, aga kohe, kui ta on üllatusest toibunud, virutab ta Alrikule rusikaga otse näkku.
Iris tõukab Alriku kõrvale. Ent kui ta püüab püsti tõusta, haarab Alrik tal jalgadest ja tõmbab ta taas pikali.
„Sa panid mind koos kratiga luku taha, et see mind ära tapaks!” hüüab Alrik.
„Kahju, et see ei õnnestunud!” karjub Iris.
Magnar astub kärmesti sammu lähemale ja rebib Irise Alrikust eemale. Estrid osutab võitluskepiga Irise poole.
„Esimene, kes end liigutab, saab mu võitluskeppi maitsta! See käib ka sinu kohta, Alrik.”
Iris jätab otsekohe rabelemise. Ta tõstab käed üles, justkui sihiks Estrid teda relvaga.
„Kepivõitleja!” sosistab ta. „Ära tapa mind!”
Estrid heidab teistele küsiva pilgu. Kepivõitleja? Mida see peaks tähendama? Ent siis tõmbuvad tema silmad pilukile.
„Kes sa oled?” uriseb ta. „Vasta!”
„Ta on EIKEEGI!” hüüab Viggo. „Tema tegi Krati, oma kampsuni lõngadest. Ehkki ma ei tea, kuidas ta Alriku verd sai.”
„Mina tean!” ütleb Alrik süngelt. „Ta võttis mu põselt plaastri, kui me Lottenlundis kiigel istusime. Ja tema nimi on Iris. Vähemalt ta ise ütleb nii!”
„Kes sa oled?” küsib Estrid uuesti ja teeb kepiga ähvardava liigutuse. „Kas sina äratasid krati ja kummituslapse ellu? Ja panid loitsusaua poiste aeda?”
„Ma võtsin kummituslapse hauast käärid, et see ellu ärkaks. Palun ära näita kepiga minu poole!”
„Ma näitan sinna, kuhu ise tahan!” kähvab Estrid. „Ja nüüd räägid sa meile kõik ära!”
„Siin linnas on nõid, kellega ma tuttavaks sain …” alustab Iris.
„Kes see on?”
„Ma ei tea. Saime tuttavaks neti kaudu, seal on ju leheküljed … Aga sina oled kepivõitleja, sa peaksid seda teadma!”
„Räägi kiiremini!” käsutab Estrid.
„Nõid kirjutas, et Mariefredis on nõiutud raamatukogu. Ta pakkus mulle võimalust see üheskoos üle võtta, kui ma tõestan, et olen selle vääriline. Ja mul tuli mõned ülesanded täita.”
„Kummituslaps üles äratada ja kratt teha?” küsib Estrid. „Miks?”
„Et segadust tekitada. Aeg tiksub. Säärastel aegadel vahetuvad riigis kuningad, rahvas hakkab mässama ja puhkevad sõjad. Ja säärastel hetkedel võib ka salajase raamatukogu valvur vahetuda. Eriti juhul, kui raamatukogu eest on halvasti hoolt kantud.”
„Halvasti hoolt kantud!” pahvatab Estrid. „Võta teadmiseks, et me oleme selle eest hoolt kandnud parimal …”
Ta jääb vait ja vahib Irisele kurjalt otsa.
„Nii et teie oletegi siis valvurid,” ütleb Iris. „Ma oleksin pidanud seda taipama.”
„Ja kuidas sa seda seletad?” küsib Estrid ja osutab võitluskepiga surnud krati ning varastatud kraami poole.
„Mina tegin krati,” ütleb Iris. „Plaan oli, et vargustes hakatakse Alrikut süüdistama. Nõid jättis siia Coca-Cola. Ta käskis mul seda Alrikule juua anda ja siis krati lahti lasta.”
„Et see mind tapaks!” ütleb Alrik. „Su peas ei ole ikka tõesti kõik korras.”
Iris ei vasta midagi. Ta jälgib Estridit, kes oma kepiga kratijäänustes songib.
„Kui ma siit oma kassi leian, on sinuga lõpp,” toriseb Estrid.
„Kass!” ütleb Viggo. „Halloo! Seal oleks võinud ka Alrik olla!”
„Aga ei ole,” ütleb Estrid.
Magnar korjab kokku tahvelarvuteid ja mobiiltelefone. Ka Sorani rahaümbrik on siin. Estrid paneb kepi käest, et ümbrikku üles tõsta. Põrand on veidi kaldus ja kepp veereb temast eemale. Iris vahib seda üksisilmi.
„Siin on üks õnnetu kass,” ütleb Estrid. „Aga see ei ole minu oma.”
„Meil tuleb varastatud asjade kohta politseile anonüümne vihje anda,” ütleb Magnar. „Siis, kui oleme muu siit ära koristanud. Muidu tekiks kohutavalt palju igasuguseid jutte.”
„Aga mis me temaga teeme?” küsib Estrid ja noogutab Irise poole.
Irise näole levib lai irve.
„Teie! Teie ei tee minuga midagi!” ütleb ta ja osutab Estridile. „Sa oled võlts. Sa pole mingi kepivõitleja! Oled lihtsalt vana armetu külanõid. Ja nüüd lasen ma jalga!”
129. PEATÜKK
Mis must nõid sinuga tegi?
„SA EI LÄHE kuskile!” ütleb Estrid Irisele.
„Eks püüa mind takistada!” vastab Iris, silmad pilukil. „Kui sa mulle mingid nõiasõnad peale loed, siis hoolitsen selle eest, et ussid söövad su aju ära. See käib kolme sekundiga!”
Siis pöörab Iris kannalt ringi ja kaob trepile.
„Mis?” hüüab Viggo. „Kas ta võibki lihtsalt niisama minema astuda?”
„Mida sa siis tahad, et ma teeksin?” küsib Estrid kurjalt. „Jookseksin järele ja annaksin vastu pead?”
„Jah, see on kõige vähem, mis sa teha võiksid!” ütleb Viggo ärritunult.
Magnar ei ütle midagi. Ta vaatab laes rippuvate nõiakroonide poole.
„Ei, ta ei tohi ära kaduda,” ütleb ta. „Kas võiksite krati jäänused ära koristada ja varastatud asjad kokku korjata? Aga nõiakroonid võtke alla ja tooge meie juurde koju.”
Ta osutab nõiakroonidele.
Siis jookseb ta toast välja.
„Tule, Freja!” hüüab ta. „Mul on sind vaja!”
Freja kaob Magnari kannul toast.
„Mida Magnar teha kavatseb?” küsib Viggo. „Kas ta lööb EIKELLEGI maha?”
„See oleks mulle küll VÄGA suur üllatus,” toriseb Estrid.
Tänav on pime ja tühi. Aurulaevakail jõuab Magnar Irisele järele.
„Oota,” hingeldab ta.
Iris pöörab kiiresti ringi.
„Mis sa tahad?” küsib ta. „Kui sa mind veel puudutad, siis lähevad sul käed põlema.”
Ta märkab Frejat, kes saba liputades tema juurde jookseb ja sügamist ootab. Iris sirutab koera paitamiseks käe välja, ent peatub siis. Ta paneb käed rinnale risti ja vaatab Magnarit külma pilguga.
„Ma tahan ainult rääkida,” ütleb Magnar. „Kuhu sa nüüd lähed?”
„Ma … mitte kuhugi! Mis see sinu asi on!”
„Kuula mind üks minut,” ütleb Magnar. „Üks minut!”
Iris noogutab peaga, justkui loeks ta sekundeid.
„Kümme sekundit,” ütleb ta ja jätkab noogutamist, „… viisteist …”
Ent Magnar ei lähe