Kes teisele hauda kaevab. Yrsa Sigurðardóttir

noogutas. „Õigus jah, ta rääkis mulle sellest. Minu nimi on Vigdís, ma olen administraator. Sa oled nagu midagi advokaadi moodi või?”

      Ilma et oleks aru saanud, mida „advokaadi moodi” selles kontekstis võiks tähendada, noogutas Thóra pead. „Olen küll jah.” Ta vaatas fuajees ringi ja nägi läbi suurte klaasist välisuste, et politseiauto seisis ikka veel väljas. „Kuhu politseinikud läksid?”

      Vigdís osutas paremale ja sosistas talle vandeseltslaslikult, kuigi läheduses polnud kedagi: „Nad tahtsid Jónasega rääkida.” Siis nõjatus ta tooli seljatoele ja kergitas tähendusrikkalt kulmu. „Jónas ei olnud üllatunud, kui ma talle seda ütlesin.”

      „Mida politseinikud õieti ütlesid?” küsis Thóra. „Võib-olla ei saanud ta täpselt aru, milles asi on.”

      Vigdís punastas kergelt. „Jah, ega vist,” tunnistas ta vastumeelselt. „Nad ei ütelnud mulle mitte midagi, lihtsalt küsisid Jónase järele.”

      „Kust sa siis tead, et jutt on mingist laibast?” küsis kosmetoloog Kata, kes polnudki päris pea peale kukkunud.

      Punetus Vigdíse põskedel muutus märgatavamaks. „Ma kuulsin neid seda ütlemas. Mul tuli nendega Jónase kontorisse kaasa minna, ja kui nad end talle esitlesid, ütlesid nad, mis neil tema juurde asja on.”

      Thóra nägi vaimusilmas, kuidas naine oli surunud kõrva tihedalt vastu ust. „Kas nad ütlesid midagi selle kohta, kuidas see inimene suri?” küsis ta. „Kas meri uhtus surnukeha kaldale, või mis?”