„Oh armas aig, küll mina juba maimukese eest oolt kannan. Vaene piiga.” Ta hakkas kinnitama öösärgi peale räpast pihikut. „Mina tian, kuda mu emal need asjad käisivad. Ta kõneles, mesmoodu ma isi ilmale tulin. Ää olin keerand ennast. Valepidi tulin. Koletu ja krooniline asi oli, nigu nad ütsivad. Pisike ädine iireke – keski ei uskund, et ma ristimisvaagent näen …”
„Mine tema juurde, nii kähku kui saad,” ütles Ross. „Ma toon tallist Darkie. Sadulat sa vist ei taha.”
„Selle veikse maa saan äkist niisamagi sõidetud,” soostus Jud vastu tahtmist. „Aga mudugist ku juhtud pimedas libastuma, siis lendad üle pia, murrad kaela nigu naksti ja oledki looja karjas.”
Ross jooksis trepist alla. Enne kui välja läks, heitis ta pilgu uuele kellale, mille nad võõrastetuppa olid ostnud. Kümme minutit puudus kolmest. Koit ei olnud enam kaugel. Küünlavalgel olid asjad alati palju hullemad.
Tallis kulus tal natuke aega Darkie saduldamiseks; tundes, et sõrmed on kohmakad, kinnitas ta endale, et selle katsumuse teevad läbi kõik naised – üksteisele järgnevad rasedused saavad nende elu harjumuspäraseks osaks nagu igal aastal saabuv suvi. Jud tuleb tal siiski turvaliselt teele saata: kui see vana narr hobuse seljast maha kukub, võib tal minna mitu tundi. Ross oleks läinud ise, kui oleks riskinud jätta Demelza ainult Paynterite hoolde.
Jud kinnitas maja ees sireli all pükse.
„Ei tia, kuda ma teedki näen,” ütles ta. „Pime nigu kuradima kotis. Õigupoolest piaks mul olema teiba otsas latern. Pika teiba otsas, et saaks endale teed valgustada …”
„Kobi sadulasse, kui ei taha teibaga vastu pead saada.”
Jud ronis sadulasse. „Mis ma tegema pian, ku ta ei taha tulla?”
„Too väevõimuga,” vastas Ross ja andis Darkiele laksu vastu laudjat.
Kui Jud Thomas Choake’i kodu, Fernmore’i väravast sisse keeras, täheldas ta põlastavalt, et see pole õigupoolest midagi enamat kui tavaline talumaja, ehkki viisist, kuidas sealsed asukad nina püsti ajasid, võinuks arvata, et nad elavad Blenheimi lossis. Jud ronis hobuse seljast maha ja koppis uksele. Maja ümber kasvasid suured männid ning künnivaresed ja hakid olid juba ärkvel, tegid taeva all ringe ja käratsesid. Jud ajas pea kuklasse ning tõmbas sügavalt õhku sõõrmetesse. Ka Namparas olid linnud olnud terve eilse päeva rahutud.
Seitsmenda koputuse peale avanes ukse kohal olev aken ja otsekui kägu kellakapist ilmus nähtavale öömütsiga pea.
„No kuule, mees! Mida see peaks tähendama? Mis pagana lärm see on?”
Hääle ja kulmupuhmaste järgi teadis Jud, et on üles hirmutanud õige linnu.
„Kap’n Poldark saatis mind teie järele,” ütles ta pominal. „Dem … proua Poldarkil akkas alb ja neil on teid vaja.”
„Missugusel proua Poldarkil, mees? Missugusel proua Poldarkil?”
„Proua Demelza Poldarkil. Namparas. Tollel, kes saab varsti oma esimese.”
„Noh, mis sellega siis on? Kas nad ei öelnud, mis viga on?”
„Ütsivad küll. Tema aig on nüid kääs.”
„Mis jutt see on, mees? Vaatasin proua läinud nädalal üle ja ütlesin kapten Poldarkile, et enne juunit pole midagi oodata. Mine ütle, et jään oma arvamuse juurde.”
Aken löödi mürtsuga kinni.
Jud Paynter pani kõvasti pahaks, kui inimesed ja kõigevägevam keeldusid täitmast tema soove, kõige muu peale jäi ta enamasti ükskõikseks, aga suutis mõnikord haruharva siiski vaadata ka oma huvidest kaugemale. See oligi üks neid erandlikke olukordi. Esialgu oli Jud olnud küll torssis, et Demelza on nii hädine ja Ross nii karm, et saadab ta külmal maiööl kodust välja, andmata soojenduseks isegi piisakest rummi, aga nüüd küpses temas arusaam, et Ross on ikkagi tema isand ja Demelza võrsunud tema enda suguste seast.
Kolme minuti pärast pistis doktor Choake uuesti pea välja.
„Mis on, mees? Sa lõhud ukse maha!”
„Mulle anneti käsk teid ühes viia.”
„Sa häbematu võllaroog! Ma lasen sulle selle eest piitsa anda!”
„Kus teie obene on? Ma ajan ta vällä, senikavva ku teie püksid jalga tõmmate.”
Arst tõmbas pea tagasi, kaugemal oli kuulda Polly Choake’i susistavat häält ja korra vilksatas akna tagant mööda ka proua sassis pea. Peeti nõu. Siis hõikas Choake väljas olijale pahuralt:
„Pead ootama, mees! Me tuleme kümne minuti pärast.”
Jud oli tohtri iseäraliku kõnepruugiga piisavalt kursis teadmaks, et selle all pidas Choake silmas ainult iseennast.
Kakskümmend üks minutit hiljem asusid nad jäises vaikuses teele. Künnivaresed tegid ikka veel kraaksudes tiire ning Sawle’i kiriku juures oli kära eriti suur. Päev hakkas koitma. Kirdetaevasse olid ilmunud vesirohelised vöödid ja seal, kust pidi nähtavale ilmuma päike, oli öö mustav kardin löönud silmapiiril heleoranžilt hõõguma. Päevatõus oli värvikas ja eriskummaliselt vaikne. Pärast eelmiste päevade vingelt lõõtsunud tuuli tundus säärane rahu kõikehõlmav. Grambleri kaevandusest möödudes jõudsid nad järele salkkonnale maagipurustajatele – tüdrukutele, kes läksid lauldes tööle ning kelle kõrged selged hääled olid sama noored ja värsked kui puhkev koit. Jud märkas, et Will Nanfani lambad on kogunenud karjamaa kõige varjulisemasse kohta kobarasse.
Vaikselt ratsutades oli doktor Choake’il aega omaette mõtiskleda ja temas pulbitsenud pahameel andis pisut järele, nii et kui nad Namparasse jõudsid, ei hakanudki ta õiendama, vaid tervitas Rossi jäigalt ja marssis teisele korrusele. Seal avastas ta, et oli ikkagi asja pärast välja kutsutud. Ta istus pool tundi Demelza juures, õhutades teda olema julge ja kinnitades, et karta ei ole midagi. Nähes, et noorik on ikkagi pinges ja higistab kõvasti, kahtlustas doktor Choake tal palavikku ja laskis igaks juhuks aadrit. Seepeale läks Demelzal süda väga pahaks ning see valmistas tohtrile suurt rõõmu, sest näitas tema sõnutsi, et valitsenud mürgine seisund on tema määratud ravile allunud ja palavik on taandunud. Kui proua võtab veel iga tunni tagant pajukooretinktuuri, ei lase see palavikul tagasi tulla. Seejärel doktor Choake lahkus, et minna koju hommikust sööma.
Ross oli uhtunud end pumba all külma veega, et peletada eemale öist tuska, ning tulnud läbi maja ja märganud tüüakat kogu mööda orgu eemale ratsutamas, hõikas ta enda juurde Jinny Carteri, kes tuli nagu igal hommikul tööle ja oli just äsja kohale jõudnud.
„Kas see on doktor Choake?”
Jinny kummardus oma lapse kohale; tulles kandis ta pisikest seljas ja päeval hoidis korviga köögis. „Jah, söör. Ta ütel, et laps ei sünni kindlasti enne lõunasööki, ja lubas üheksa-kümne paiku tagasi tulla.”
Ross pöördus, et varjata pahameelt. Jinny vaatas teda truualamliku pilguga.
„Kes sinu lapsed ilmale aitas, Jinny?” küsis Ross.
„Ema, söör.”
„Kas läheksid ja kutsuksid ta siia, Jinny? Arvan, et usaldan sinu ema rohkem kui seda vana kõlupead.”
Jinny lõi rõõmust õhetama. „Jah, söör. Akkan kohe minema. Ema tuleb ea meelega.” Ta sättis end juba minekule, aga vaatas siis lapse poole.
„Ma kannan hoolt, et talle midagi halba ei sünniks,” ütles Ross.
Jinny vaatas talle korraks otsa, krahmas siis oma valge tanu ja läks köögist välja.
Ross kõndis madalasse eeskotta ja jäi trepijalamil seisma; vaikusest rusutud, astus ta võõrastetuppa, valas endale klaasi brändit, jälgis aknast, kuidas Jinny järjest väiksemaks jääv vilgas kogu Mellini poole tõttab, ning naasis kööki. Väike Kate ei olnud end liigutanud,