Nüüd küll enam mitte. Alice naeratas, vaadates, kuidas Ben vinnas järjest kõrgemaks muutuvale riidale järjekordse puu. Ta ei pruugi küll olla nii võluv kui Deborah ja kohe kindlasti ei olnud teda muudetud ema kombel surematuks armastatud lasteraamatu tegelasena, aga see ei läinud talle põrmugi korda. Tema on neist sootuks erinev. „Sa oled jutuvestja, Alice Edevane,” oli Ben öelnud talle ühel hilisel õhtupoolikul, kui jõgi voolas aeglaselt mööda ja tuvid naasid koju õrrele. „Ma pole iial varem kohanud kedagi, kellel oleksid nii lennukas kujutlusvõime ja nii terased mõtted.” Mehe hääl oli olnud leebe ja pilk tungiv; Alice oli toona näinud end tema silmadega ja nähtu oli talle meeldinud.
Ema hääl möödus vannitoa uksest – jutt käis ikka veel lilledest – ja hääbus siis nurga taha. „Jah, armas ema,” pomises Alice, nautides oma üleolekut. „Ära nüüd seepärast veel pükstest välja hüppa.” Eleanor Edevane’i aluspesu kas või mõtteski mainida oli oivaline pühaduseteotus ning et naeru tagasi hoida, oli Alice sunnitud huuled kõvasti kokku suruma.
Heitnud veel viimase pilgu järvele, läks ta vannitoast välja, tippis kähku kikivarvul oma magamistuppa ning tõi madratsi alt lagedale hinnalise kaustiku. Olles äärepealt komistanud vaarisa Horace’i Lähis-Ida seiklustelt saadetud punase belutši vaiba narmendama hakanud lapikesele, lippas Alice kahte astet korraga võttes trepist alla, haaras keset halli seisvalt laualt korvi ja sööstis välja, vastu uhiuuele päevale.
Ja tuli tunnistada, et päev on imeline. Mööda kiviplaatidest teerada edasi kõndides hakkas Alice tahes-tahtmata ümisema. Korv oli juba peaaegu täis ning õitsvale aasale polnud ta veel jõudnudki; just seal kasvasid kõige ilusamad lilled – ootamatud, mitte ikka ühed ja samad taltsad ja toretsevad isendid –, aga Alice oli oodanud õiget aega. Kogu hommikupooliku oli ta hiilinud kõrvale ema eest ja oodanud, kuni härra Harris teeb lõunavaheaja, et tema saaks jääda Beniga omavahele.
Kui nad viimati kohtusid, oli Ben öelnud, et tahab Alice’ile midagi kinkida, ja Alice oli hakanud naerma. Seepeale oli Ben naeratanud oma põgusat naeratust, mis võttis Alice’il alati põlved nõrgaks, ning küsinud: „Mis sulle sedaviisi nalja teeb?” Ning Alice oli ajanud end täies pikkuses sirgu ja vastanud, et juhtumisi on ka temal Benile midagi kinkida.
Kividest teeraja lõpus suurima jugapuu taga jäi Alice seisma. Puud oli enne pidu kenasti pügatud, selle võra oli trimmis ja värskelt lõigatud ning Alice piilus okste varjust välja. Ben töötas ikka alles saarel ning härra Harris oli kaugel järve teises otsas, et aidata oma pojal Adamil seada valmis palgid, mis tuli kohale parvetada. Vaene Adam. Alice vaatas, kuidas ta kukalt sügab. Proua Stevensoni jutu järgi oli see poiss kunagi olnud oma perekonna au ja uhkus, tugev, hakkaja ning tark, aga Passchendaele all oli šrapnellikild talle pähe tunginud ja sestpeale oli Adam ullike. „Sõda on üks hirmus asi,” armastas kokk heietada, tümitades köögilaual lebavat süütut tainakamakat armutult rulliga, „võtab säändse paljutõotava noormehe, nätsutab ta läbi ja sülitab välja endise poisi armetu muserdatud aseaine.”
Ainus hea asi oli proua Stevensoni jutu järgi see, et Adamil ei paistnud olevat endaga toimunud muutusest aimugi – tundus, nagu oleks ta selle üle koguni rõõmus. „See pole sugugi alati nõnda,” lisas ta iga kord, et jääda truuks sügaval sisimas peituvale šotlaslikule pessimismile. „Enamikust, kes tagasi pöördusid, oli kogu elurõõm välja roogitud.”
Isa oli see, kes käis peale, et Adam mõisa tööle võetaks. „Siin on tal eluaegne töökoht,” oli Alice kuulnud teda härra Harrisele ütlemas, hääl allasurutud emotsioonist kare. „Olen seda sulle varemgi öelnud. Adampoiss võib jääda siia nii kauaks, kui ise soovib.”
Alice kuulis vasaku kõrva ääres nõrka suminat ja tundis põsel kerget tuuleõhku. Ta vaatas kõrvale ja nägi silmanurgast vesikiili tiibu väristamas. See oli haruldane kollane loigukiil ja Alice tundis, kuidas temas tõstab pead vana tuttav elevus. Tema vaimusilma ette kerkis isa, kes on otsinud pööningul varju pööripäevaseisundis ema eest. Kui Alice on nüüd piisavalt nobe, õnnestub tal ehk püüda kiil kinni ja viia joostes üles isa kogusse, nautides nagu kunagi väikese tüdrukuna rõõmu, mida niisugune kingitus pidi valmistama, ja tundes end kõrvust tõstetuna, teades, et just tema on see väljavalitu, kellel on lubatud astuda tolmusesse pööningutuppa täis teadusraamatuid, valgeid kindaid ja näidistega klaaskappe, mis kaalusid üles isegi säravate hõbenõelte tekitatava hirmu.
Ainult et nüüd polnud tal selleks muidugi aega. Või veel, isegi sellele mõelda tähendas põhilisest kõrvale kalduda. Ta kortsutas kulmu. Aeg oli üks imelik nähtus: pruukis Alice’il ainult millelegi keskenduda, kui selle kulg hakkas moonduma. Ta vaatas kella. Peaaegu kümme minutit üle kaheteistkümne. Veel kakskümmend minutit ja ülemaednik läheb nagu iga päev oma kuuri, et süüa lõunaks juustu ja köögiviljahoidisega võileibu ning lugeda pärast seda lehest võidusõidu-uudiseid. Härra Harrisel olid oma harjumused, millest ta kinni pidas, ja Alice ei pannud seda pahaks.
Jätnud kiili sinnapaika, ületas ta ühe hüppega jalgraja ja hakkas hiilimisi minema ümber järve, vältides muruplatsi ja salkkonda töömehi, kes olid ametis tulevärgi tarvis püstitatud keeruka rajatise juures; end niiviisi varju hoides jõudis ta väikese varjatud iluaiani. Seal istus ta vana purskkaevu päikesesoojadele kiviastmetele ning asetas korvi enda kõrvale. See on varitsemiseks ideaalne paik, otsustas ta; sealsamas kasvav viirpuuhekk kaitses teda soovimatute pilkude eest, samal ajal kui lehestikus olevad tühikud võimaldasid hoida kenasti silma peal uuel paadisillal.
Oodates hetke, millal saaks jääda Beniga omavahele, jälgis Alice kahte meresinises taevas tiirutavat künnivarest. Tema pilk eksis majale, kus redelitega mehed vinnasid tellisfassaadile tohutu suuri rohelistest okstest vanikuid ja paar majateenijat oli ametis sellega, et riputasid räästa alla peente nööride külge hapraid paberlaternaid. Päike langes ülemistele mosaiikakendele ja pani need särama ning nende suguvõsa maja, viimse võimaluseni läikima löödud, nägi välja nagu briljantidega ehitud vana daam, kes valmistub iga-aastaseks ooperikülastuseks.
Ühtäkki voogas Alice’ist võimsa lainena üle heldimus. Niikaua kui mäletas, oli ta teadnud, et Loeannethi maja ja aiad tähendavad talle midagi enamat kui õdedele. Kui Deborah’t peibutas London, siis Alice polnud kusagil mujal nii õnnelik, nii kooskõlas iseendaga kui siin – istudes jõe kaldal, varbad pikkamööda voolavas vees, lamades koidu eel oma voodis ja kuulates piiritajaid, kes olid teinud endale pesa tema akna kohale; uidates ümber järve kulgeval rajal, päevaraamat alati kaenla all.
Ta oli seitsmeaastane, kui mõistis korraga, et saab ühel päeval täiskasvanuks ning asjade tavapärase käigu korral ei jää täiskasvanud elama vanemate majja. Temas oli ühtäkki kuristikuna avanenud eksistentsiaalne hirm ning sellele vastuseks oli Alice võtnud kätte ning jäädvustanud oma nime ükskõik millal ja ükskõik kuhu: hommikusöögitoa akende tugevast Inglise tammest raamidesse, relvaruumi kahhelplaatide vahelisse läbipaistvasse täidisesse ja trepihalli Maasikavarga-mustrilisele1 tapeedile, just nagu võiks ta sääraste väikeste tegude abil kinnistada ennast mingil käegakatsutaval ja püsival moel selle paiga külge. Kui ema selle iseäraliku armastusväljenduse avastas, oli Alice pidanud ajama terve suve läbi pudingita – karistus, mis polekski ehk tekitanud temas nii suurt meelehärmi, kui ema ei oleks teda ebaõiglaselt tembeldanud koletuks vandaaliks. „Arvasin, et just sina võiksid tunda meie maja vastu suuremat austust,” oli ema sisistanud, viha pärast kaame. „Et minu enda laps võib käituda nii vastutustundetult ja hoolimatult, saada hakkama nii jõhkra ja mõtlematu tembuga!” Kuuldes kirjeldatavat ennast nõnda, pisendatavat oma kirglikku kuuluvuspüüdu ja alandatavat selle väljendusi lihtlabaseks ulakuseks, oli Alice tundnud põhjatut häbi ja meelehärmi.
Aga mis tähtsust oli sellel nüüd enam? Ta sirutas jalad enda ees välja, nii et varbad olid kenasti rivis, ja ohkas, täis sügavat rahulolu. See oli minevik, merre voolanud vesi, lapselik kinnisidee. Kõik kohad olid täis päikest, mis oli kullanud üle aia ererohelised lehed, lähedal kasvava paju okstesse peitunud mustpea-põõsalind tõi kuuldavale oma heliseva fanfaarihüüu ja kaks sinikael-parti jagelesid ühe iseäranis rammusa nälkja