Kivitrepi kaks käiku viisid nüüd hüljatud lastetubadesse – kus taas domineeris jumaldatud Aleksei suur mängutuba, puidust ja mehaanilisi mänguasju täis: mängutoos, millest kõlas „Marseljees”; pildiraamatud, klotsikarbid, lauamängud ja Aleksei lemmiktinasõdurite rivid. Ukse kõrval seisis valvel suur luitunud mängukaru – keisri üks viimaseid kingitusi oma pojale enne seda, kui sõda kõike muutis.13 Kõrval asuv tsareevitši vannituba pani sageli külastajad kaastundest ahhetama: see oli „täis koletuid kirurgilisi instrumente” – pintsette ning „jalgadele, käsivartele ja kehale mõeldud lõuendist ja nahast ümbriseid”, mis pidid poissi toestama, kui veritsushood ta ajutiselt liikumisvõimetuks muutsid.14
Sellest edasi ja tsareevitši apartemendiga võrreldes tagasihoidlikumad – nii nagu nende elanikud olid olnud riigi silmis teisejärgulised –, asusid tema nelja vanema õe, Olga, Tatjana, Maria ja Anastassia magamistoad, klassiruumid, söögi- ja vastuvõtutoad. Nende heledates toonides ja avarad magamistoad olid sisustatud lihtsa, vandlikarva poleeritud sidrunipuust mööbliga ja Inglise sitsist kardinatega, mis oli vabrikutoodang.15 Roosa tapeedi kohal asuva šabloontrükis roosade rooside ja pronksikarva liblikatega friisi olid valinud nooremad õed Maria ja Anastassia. Olga ja Tatjana friisil olid kassitapud ja pruunid kiilid. Tüdrukute sobivat tooni tualettlaudadel lebasid siin-seal karbikesed, ehtelaekad, maniküürikomplektid, kammid ja harjad – täpselt nii, nagu need olid sinna jäänud.16 Mujal, nende kirjutuslaudadel, olid mitmevärviliste kaantega töövihikute virnad ning igal võimalikul pinnal oli rohkesti perekonna ja sõprade raamitud fotosid. Kuid keset kõike seda nii tüüpilist tüdrukulikku pudi-padi hakkasid igal pool õdede tubades vältimatult silma ikoonid ning populaarsed usulised plakatid ja pildid. Voodite kõrval olid evangeeliumid ja palveraamatud, ristid ja küünlad, mitte tavapärane kraam, mida oleks võinud oodata sealt leida.17
Riidekappidesse olid tüdrukud maha jätnud paljud oma riided, kübarad, päikesevarjud ja kingad; mundrid, mida vanemad õed olid nii uhkesti kandnud, kui nad Romanovite dünastia kolmesaja-aastaseks saamise pidustustel 1913. aasta suurtel sõjaväeparaadidel naistesadulas istusid; isegi nende beebiriided ja ristimisrüüd. Siberis ei läinud neil vaja neid ilusasti õmmeldud ametlikke õukonnakostüüme, mida oli neli täiskomplekti: sobivad roosast satiinist, hõbedaste tikanditega kostüümid, roosast brokaadist peakatted, kokošnikud; aga ka neli komplekti suuri suvekübaraid, kõik hoolikalt karpidesse pakitud. Väljas eeskojas seisid kohvrid ja pakkimiskorvid, pooleldi täis veel paljusid tüdrukute asju – valmis pakitud selleks viimaseks teekonnaks, kuhu neid kaasa ei võetud.
Laste söögitoas oli laud ikka veel kaetud, Romanovite monogrammidega portselanserviis oli järgmiseks söögikorraks valmis. „Tundub, nagu oleksid lapsed kusagil aias mängimas,” kirjutas üks külastaja 1929. aastal. „Nad tulevad kohe-kohe tagasi.”18 Aga väljas, aakrite kaupa laiuval pargimaastikul, teisel pool paleed ümbritsevaid kõrgeid raudpiirdeid, oli kenade ja korrapäraste pärnaalleede keskele tekkinud metsik džungel, mille kummalgi küljel vohavas alusmetsas olid tulikad – „suured, topeltõitega ja lõhnavad nagu roosid”–, ülased ja meelespead nii rikkalikult kevadel õide puhkenud.19 Paleed oleks võidud säilitada ajaloomonumendina, aga nüüd oli selle kunagine imetlusväärne park kasvanud täis umbrohtu, mis kõrgus kohati puusadeni. Pikk, leherikas allee, kus Romanovite lapsed olid kord mänginud, ponide ja jalgratastega sõitnud, kenasti korrastatud kanalid, kus nad olid käinud isaga paadisõitudel, sinivalge mängumajake Lastesaarel, kus kasvasid lopsakad piibelehed, ning lähedal asuv väike kalmistu, kuhu nad matsid oma lemmikloomi … igal pool ja üle kõige, mis oli nende kadunud eludega seoses, valitses nüüd täieliku mahajäetuse aura.
Aleksandri palee võis olla eluasemeks nüüd sarjatavatele „endistele inimestele”, kelle revolutsioon oli likvideerinud ja kellest tavalised venelased üha enam kartsid rääkida, aga nagu tuletas meelde palee pühendunud kuraator, ei õnnestunud seda viimast, määratlematut „ajastu hõngu” sealt kunagi täielikult välja peletada. Põrandate poonimiseks kasutatud vaha meelõhn ja tsaari raamatukogu paljude safianköites raamatute lõhn hõljus seal – koos tsaarinna magamistoas olevate ikoonilampide nõrga roosiõli aroomiga – kuni Teise maailmasõja alguseni, mil Saksa väejuhatuse palees elutsemine selle peaaegu et hävitas.20
Enne sõda jõudis ringkäik riiklikus apartemendis haripunkti palee tagaosas asuvas tsentraalses, poolringikujulises saalis, kus tsaar oli korraldanud ametlikke vastuvõtte ja dineesid kõrgetele külalistele ning kus Romanovite perekond Esimese maailmasõja ajal oli laupäevaõhtuti koos filme vaadanud. Sel viimasel ööl, 1917. aasta 31. juuli ja 1. augusti vahel, olid Romanovid seal kannatlikult oodanud pikki tüütuid tunde, kartes viimast käsku lahkuda oma kodust alatiseks.
Eelnenud päevadel pidid neli õde tegema valusaid otsuseid selle kohta, mida oma kallitest asjadest – paljudest fotoalbumitest, sõprade kirjadest, riietest, lemmikraamatutest – nad peaksid endaga kaasa võtma. Nad pidid jätma maha oma lapsepõlvenukud, mis olid hoolikalt seatud tillukestele toolidele ja sohvadele, ning muud kallid lelud ja mälestusasjad, lootuses, et need, kes tulevad pärast neid, oskavad neid hinnata.21
Legend räägib, et 1790. aastal, kui palee, mille Katariina Suur oli käskinud ehitada ja mis hiljem talle kingiti, oli valmimas ja ta tuli seda esimest korda vaatama, siis olevat keisrinna sisenenud just selle poolringikujulise saali keskmise ukse kaudu koos oma 12-aastase pojapoja, tulevase Aleksander I-ga. Varsti pärast päikesetõusu 1. augustil 1917 – 127 aastat hiljem – oli Venemaa viimane keiserlik perekond, autod väljas juba ootamas, astunud Itaalia arhitekti Giacomo Quarenghi vastukajavate seinte ja suurepäraste kaarakendega 18. sajandi saalist välja läbi sellesama klaasukse ebakindlasse tulevikku, et sõita 2158 kilomeetri kaugusele Lääne-Siberisse Tobolskisse.
Neli õde Romanovit, aasta algul põetud leetritest ikka veel kõhetud, nutsid lohutamatult, lahkudes kodust, kus nad olid veetnud nii palju oma lapsepõlve õnnelikke päevi.22 Pärast nende lahkumist rääkis rusutud Maria Geringer oma lootustest nende suhtes, mis polnud ikka veel kustunud. Võib-olla on tüdrukutel kusagil maapaos õnne, nad leiavad endale korralikud, tavalised mehed ja on õnnelikud, ütles ta. Tema ning teiste mahajäänud ustavate kaaskondlaste ja sõprade jaoks jäi nelja armsa õe õnnelikumate aegade mälestus, nende paljud heateod, jagatud rõõmud ja mured – „naervad näod suurte, lilledega ehitud kübarate ääre all” – püsima ka kommunismi pikkadel, nüristavatel aastatel.23 Niisamuti aga ka mälestus nende elava loomuga vennast, kes iga päev trotsis oma eluohtlikku haigust ja keeldus laskmast end sellest heidutada. Ja alati hõljus taustal naine, kelle püsivaks vooruseks – mis lõpuks neid kõiki loomuvastaselt hukutas – oli saatuslikult ülemäärane emaarmastus.
ESIMENE PEATÜKK
Emaarmastus
Elas kord neli õde – Victoria, Ella, Irene ja Alix. Nende kodu asus Edela-Saksamaal vähe tuntud suurhertsogiriigis, looklevate munakivisillutisega tänavate ja pimedate metsadega paigas, mille muutsid legendaarseks vendade Grimmide muinasjutud. Omal ajal pidasid paljud neid Hesseni ja Reini dünastia printsesse „kuninganna Victoria lastelaste hulga õiteks”, keda ülistati nende ilu, arukuse ja sarmi pärast.24 Täisikka jõudes said neist teravdatud tähelepanu objektid sel kõige tihedamal rahvusvahelisel laval – Euroopa