Oota mind ombupuu all. Santa Montefiore

pähe,” sõnas Santi endaga rahulolevalt.

      „Selles pole asi. Ma ei tahagi öelda, et olen parem kui Santi või Rafa või Fercho. Ma räägin, et olen parem kui Agustin.”

      Vend tõusis äkki jalule ja jõllitas talle otsa. „Okei, Sofia, sa tahad pähe saada? Mine too laud ja siis vaatame, kumb on parem.”

      „Jäta nüüd ometi, Agustin,” sõnas Rafael, kes oli venna ja õe pidevast nääklemisest tüdinud. Fernando vangutas hukkamõistvalt pead. Sofia kippus kogu aeg norima, aga kui tal igav oli, siis muutus ta talumatuks.

      „Ei, ma mängin, aga ühel tingimusel,” lausus Agustin.

      „Mis see on?” küsis õde ja võttis Migueli sahtlist mängulaua.

      „Kui ma võidan, lepid sa sellega, et olen sinust igas asjas parem.”

      „Olgu pealegi.”

      „Pane nupud peale ja kutsu mind, kui valmis oled. Ma lähen võtan ühe napsi.” Ja ta lonkis toast välja.

      „Kas sa oled tõepoolest valmis sellega leppima?” küsis Santi ja jälgis, kuidas Sofia nuppe lauale seab.

      „Ega ma ei kaota.”

      „Ära ole nii kindel. Sa ju tead, et see on õnnemäng. Sul võib-olla lihtsalt ei vea.”

      „Ma võidan, ükskõik, kas mul on õnne või mitte,” vastas tüdruk suureliselt.

      Kui Agustin ja Sofia mängu alustamiseks täringut veeretasid, kogunesid teised nagu varesed mängu vaatama, ainult Fernando ei tulnud. Tema istus isa kaardilaua taha, läitis sigareti ja hakkas laual lebavat poolelijäänud piltmõistatust kokku panema.

      „Sa ei tohi Sofiat aidata, Santi. Ta peab ise hakkama saama,” ütles Rafael tõsiselt. Santi muheles, kui Sofia kaks korda kuue viskas.

      „Ma ei usu, et sa võidu saad, sa õnnelik vasikas,” turtsus Agustin südilt, vaadates, kuidas õde nuppudest tugeva müüri üles ehitab ning kaht tema nuppu blokeerib. Sofia tundis endas samasugust võitlusvaimu nagu vend, kuid püüdis seda mitte välja näidata. Selle asemel heitis ta hooletult täringut, tegi totraid märkusi ning manas näole ülbe muige, sest teadis, et see pahandab Agustini.

      Ta võitis esimese mängu – kuid sellest ei piisanud. Oli loomulik, et igas mängus, olgu see tennis või kirbumäng, tuli võita vähemalt kolm korda. Võitnud esimese mängu, ei suutnud ta vastu panna, vaid hakkas suurustama.