Teismelist tabamas. Mida me tegelikult mõtleme. Paul Bühre

selle nagu sõjasaagiga.

      Oomega kehas tõmbuvad kõik lihased pingule. Aga ta ei sekku veel.

      VASTANE: „Kuule, Beeta, anna mu pinal siia!”

      BEETA (Gammade suunas): „Kuulsite? Ta tahab seda tagasi!!!” Tema silmad löövad särama.

      Varem Beetat kenaks inimeseks pidanud Oomega silmis muutub too nüüd peletiseks. Hirmuäratava žestiga tõstab Beeta käe ja näitab süüdistavalt Vastase peale, kes vaatab anuvalt Alfa poole. Too näib aga täiega tüdinud olevat ja põrnitseb liikumatul pilgul temast läbi.

      Nüüd on järg Oomega ehk minu käes. Oomega taluvuse kriitiline piir on ületatud. Ta läheb hoogsa sammuga Beeta poole. Ta tahaks talle täiega virutada, saab aga aru, et ei saa heast peast Beetale kolakat anda, kuna too pole talle ju otseselt midagi teinud ning on lihtsalt üks nõrk ja ebakindel tüüp, kellest tal hakkab pigem kahju. Oomega hingab sügavalt sisse ja pöördub peaaegu ükskõiksel toonil Alfa poole: „Kas te võiksite palun järele jätta ja talle selle pinali tagasi anda?”

      ALFA, kes vahepeal on ükskõikselt oma toolil kiikunud: „Ega see minu käes pole. Ütle Beetale.”

      OOMEGA ohkab ärritunult ja pöördub Beeta poole: „Kas sa annaksid palun talle tema pinali tagasi?”

      BEETA: „Mida, mees, see on ju ainult nali.”

      Oomega põrnitseb talle otsa, kuni Beeta kehitab õlgu, pööritab silmi ja viskab pinali Vastasele.

      KÕIK GAMMAD: „Äh, Oomega, pead sa kõike alati nii tõsiselt võtma?”

      Jah, mul on tõsiselt kahju, et ma olen selline mängurikkuja, aga oleks ju hea, kui sarnasesse olukorda satud, et keegi appi tuleks. Vastane ei poeta ühtegi tänusõna. Mitte et Oomega seda oleks oodanud, aga väike pettumus on see ikkagi. Eriti kui Vastane ja Beeta järgmisel päeval rollid vahetavad ja Vastane Beeta üle irvitab. Igaüks võib sellesse olukorda sattuda ja kedagi ei koti, et võib sama hästi ise olla see, keda kõik mõnitavad. Rollivahetus käib kiiremini, kui arvata võib.

      Muidugi on paar inimest, kelle pihta grupp juba tule on avanud. Võimalik, et nad reageerivad üle, kui neid provotseeritakse, või on nad liiga kehvad jalgpallis või liiga tublid koolis ja hooplevad, et viie saamiseks ei pidanud nad üldse õppima. Või on nad liiga tagasihoidlikud ja lasevad endale pähe istuda.

      End taolisest olukorrast välja keerutada on raske. Vanemaid, õpetajaid või lepitajaid, kes ka mõnes koolis tegutsevad, pühendatakse harva asjasse. Survestamine teeks kõik ainult hullemaks ja annaks vihkamisele hoogu juurde.

      Koolis räägitakse pidevalt kiusamisest või küberkiusamisest ja pidevalt peab kirjutama alla mingitele paberitele, kus kinnitad, et järgid reegleid. Aga see allkiri tundub mulle pigem nagu õigustus õpilastele ja koolile. Mis mõttes kiusamine? Ei, meil kiusamist ei ole! Selle kohta on ühisavaldus fuajees ja kõik on sellele alla kirjutanud.

      Kui see aga ikkagi juhtub, on parem nende teelt, kes laiama kipuvad, lihtsalt kõrvale hoida või võimalikult napilt reageerida. Samas pea meeles, et mitte kõik pole selle peal väljas. Ehk kui keegi sulle ootamatult „hei!” ütleb ja sellega midagi halba ei mõtle, oleks vale vastata „väga naljakas!” või „jäta mind rahule!”.

      Kui aga keegi on silmanähtavalt tüli peal väljas, kutsu ta kõrvale ja selgita ausalt, ilma teiste juuresolekuta, kuidas sa end tunned, ja palu lihtsalt, et ta su rahule jätaks. Mänguruum on küll napp, aga kui sa hirmust haavata saada kõik eemale tõrjud, jääd lõpuks ihuüksinda.

      2

      Sotsiaalsed võrgustikud – mis toimub meie peas, kui põrnitseme oma mobiili, selle asemel et väljas värskes õhus jalgpalli mängida

      Juba pikemat aega eksisteerib liik noori, kes võiksid täiskasvanutele täiega meeldida. Liik, kes ei räuska ringi ega oksenda kell kuus hommikul metroojaama täis. Nende kõrvu katab kaks klappi. Sealt jookseb välja kaks kaablit, mis suubuvad nutitelefoni. Milles mängitakse vaheldumisi mobiilimänge, nagu „Temple Run”, „Doodle Jump” ja „Headsoccer”. Nägu on keskendunud, närviline, agressiivne või igavlev, sõltuvalt sellest, kas purustati uus rekord, jäädi sellest napilt ilma või on tõesti totaalselt igav. Ja kui muud teha pole, kontrollitakse vahetpidamata oma mobiili. Näiteks mu sõber Bartholomäus (nimi on muudetud, aga tõsine juhtum). Temaga ei saa kolme minutit rääkida, ilma et ta piiksuks, heliseks või vilguks või mingitele WhatsAppidele vastaks. See käib närvidele.

      Isegi vahetundidel ei mängita enam nii palju jalgpalli nagu põhikoolis, sest suur osa surfab mobiilis või saadab snäppe laiali. Snapchati idee on lihtne: teed foto, saadad selle oma sõpradele, kes seda umbes viis sekundit näevad, enne kui see uuesti kaob. Proovitakse inimest tabada, nii et ta näeks võimalikult nõme välja, kirjutatakse juurde midagi naljakat või joonistatakse väike peenis.

      Jõudsime niisiis noorte internetikäitumise juurde ja alustame Facebookist. Teisi võrreldavaid võrgustikke ei ole. (Välja arvatud Instagram, mis on rohkem kunstnikuhingedele mõeldud ja kuhu saab riputada oma toidu- ja koduloomade väikse nihkega pilte. Minu klassist on Instagramis vähesed, samal ajal kui üheksakümmend protsenti kasutab Facebooki, ülejäänutele on vanemad selle ära keelanud. Kuhu see välja viib, räägin hiljem.)