Kuigi Vene keisririik oli kokkuvarisemise äärel, reageeris valitsev režiim kriisile tavapärase ebakompetentsuse ja põikpäisusega. Nikolai II näis olukorra ohtlikkust mitte mõistvat: ajal kui kogu riik oli langemas kaosesse, kirjutas ta päevikusse triviaalseid sissekandeid ilmast ja teelauas viibinud seltskonnast. Nõuandjad seletasid tsaarile, et verise pühapäeva meeleavalduse eest on vastutavad välismaa agendid. Hoolikalt välja valitud „usaldusväärsete” tööliste esindus toodi keisripaleesse ja rivistati nagu lapsed üles, et kuulata tsaari loengut, milles ta süüdistas töölisi, et nood on lasknud end „välismaa revolutsionääridel” petta, aga lubas „nende patud andestada”, sest usub nende „vankumatut andumust”. Kui uus siseminister Aleksandr Bulõgin soovitas, et riigi rahustamiseks võib vaja minna poliitilisi järeleandmisi, oli Nikolai rabatud. Ta lausus ministrile: „Võiks arvata, nagu kardaksite, et võib puhkeda revolutsioon.” „Teie Majesteet,” vastas Bulõgin, „revolutsioon on juba alanud.”26
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.