Revolutsiooniline Venemaa. Orlando Figes

laevaarst kuulutas liha söödavaks. Kui meremehed läksid kaptenile kaebama, andis too käsu nende eestkõneleja Vakulentšuk maha lasta. Meeskond tõstis mässu, tappis seitse ohvitseri ja heiskas laeval punase lipu. Mässajad viisid Potjomkini Odessasse, kus streikivad töölised olid viimased kaks nädalat olnud linnavalitsusega sama hästi kui sõjas. Vakulentšuki põrm viidi auvalve saatel sadamast linna viiva marmortrepi jalamile (hiljem jäädvustati see Eisensteini filmis). Sadamasse kogunes tohutu rahvahulk ja märtrist revolutsionääri sark ümbritseti pärgadega. Rahvast saadeti laiali ajama sõjavägi. Trepist alla liikudes tulistasid soldatid valimatult allpool sisse piiratud eraisikuid: enne kui tulistamine lõppes, oli tapetud 2000 ja haavatud 3000 inimest. Mässajad sõitsid Constanţasse Rumeenias, kus nad loovutasid Potjomkini, et saada varjupaika. Mäss polnud iseenesest kuigi suur oht. Aga see tekitas palju piinlikkust valitsusele, sest näitas kogu maailmale, et revolutsioon on levinud juba riigi sõjamasina südamesse.

      Kuigi Vene keisririik oli kokkuvarisemise äärel, reageeris valitsev režiim kriisile tavapärase ebakompetentsuse ja põikpäisusega. Nikolai II näis olukorra ohtlikkust mitte mõistvat: ajal kui kogu riik oli langemas kaosesse, kirjutas ta päevikusse triviaalseid sissekandeid ilmast ja teelauas viibinud seltskonnast. Nõuandjad seletasid tsaarile, et verise pühapäeva meeleavalduse eest on vastutavad välismaa agendid. Hoolikalt välja valitud „usaldusväärsete” tööliste esindus toodi keisripaleesse ja rivistati nagu lapsed üles, et kuulata tsaari loengut, milles ta süüdistas töölisi, et nood on lasknud end „välismaa revolutsionääridel” petta, aga lubas „nende patud andestada”, sest usub nende „vankumatut andumust”. Kui uus siseminister Aleksandr Bulõgin soovitas, et riigi rahustamiseks võib vaja minna poliitilisi järeleandmisi, oli Nikolai rabatud. Ta lausus ministrile: „Võiks arvata, nagu kardaksite, et võib puhkeda revolutsioon.” „Teie Majesteet,” vastas Bulõgin, „revolutsioon on juba alanud.”26