Vanaema istus viivu vaikides, otsekui näeks ikka veel jahmatust Harry näol. „Jumal hoidku!” oli mees hüüatanud. „Jumal hoidku! Mul polnud õrna aimugi! Ma vannun, proua Tregellis, et ma ei teadnud seda!” Ja vanaema oli meest uskunud, talle teed pakkunud, Maryst ja Domist rääkinud ning kuueaastase poja pilti näidanud.
Harry polnud milleski kahelnud ega midagi eitanud. Ta oli kaua kiirfotot silmitsenud ja seejärel lausunud: „Mul on väike tütar. Wilhelmina. Ja minu naine ootab järgmist last.” Mees oli vanaemale otsa vaadanud – sel hetkel oli ta kahekümne kaheksast eluaastast hoolimata näinud ka ise välja nagu laps. „Ma ei saa seda Elinorile öelda,” oli ta lausunud. „Lihtsalt ei saa. Ta ei anna mulle kunagi andeks.”
Ja kuidagiviisi olid nad vanaemaga kokkuleppele jõudnud. Kui naabermajas elanud härra Potts suri, kirjutas Harry mõlemad majad vanaema nimele lisaklausliga, et need jäävad tulevikus Domile. Mees maksis kinni poisi koolivormid, võttis enda kanda kõik Domi õppemaksuga seotud kulutused ja aitas neid igal võimalikul moel. Aga väikesesse majja Bristolis ei läinud ta kunagi ning Mary ja Dom käisid Cornwallis ainult siis, kui St Enedocid olid kodunt ära. Vanaema käis oma tütrel ja tütrepojal rongiga külas kuni Harry St Enedoci surmani – Dom oli siis kaheteistkümnene ja sai loa üksi rongiga Cornwalli sõita.
Järgnes veel üks paus, mille jooksul vanaema ei pööranud pilku Domilt, kes meenutas oma esimest iseseisvat rongisõitu Cornwalli ning Billat ja Edi, kes olid talle vanaema kööki vastu jooksnud ja imestanud, kui sarnased on Dom ja Ed. Noormees istus pingil, selg päikese poole pööratud, ja püüdis harjuda mõttega, et Billa on tema poolõde.
„Kas nemad ei teagi?” esitas ta vanaemale kiire küsimuse. „Ma mõtlen Billat, Edi ja nende ema. Kas keegi neist ei tea seda?”
Tundus, et proua St Enedoc siiski teadis. Kui Harry suri, tegi tema testament kõik selgeks, aga proua St Enedoc ei tahtnud, et lapsed teada saaksid. Ehkki Dom veetis suvevaheajad alati vanaema juures, keeldus naine poisi vanaema palvetest hoolimata Billale ja Edile tõtt tunnistamast.
„Aga ma hoiatasin, et nüüd on aeg see lugu ära rääkida,” lausus vanaema. Ta tõusis, jäi hetkeks Domi kõrvale seisma ja puudutas kergelt noormehe kumaras pead. „Ja kui tema seda ei tee, teen seda mina.”
Vanaema lahkus, jättes Domi istuma, ning käed põlvede vahele surunud noormees püüdis seedida vapustavat uudist ja välja mõelda, kuidas öelda seda Billale.
Aga tegelikult päästis päeva Ed: Ed, kes mööda külateed tema poole jooksis, Billa kannul, Domi käte vahele viskus ja õnnelikult hõikas: „Tegelikult olen ma seda kogu aeg aimanud. Ma lihtsalt teadsin seda. Sa oled meie vend, Dom. Tris võib jääda meie poolvennaks, aga sina oled meie pärisvend!”
Dom silmitses üle tema pea Billat, kes oli ebalevalt seisma jäänud; tüdruk näis olevat närvis ja kohmetu.
Noormees teadis, et Billa on vaid neliteist. Selle probleemi pidi lahendama tema. Tema pidi olema tugevam.
Ta naeratas tüdrukule. „Päris paras ehmatus, kas pole? Aga Edil on õigus. Nüüd saavad selgeks paljud veidrad asjad … ja tunded, ja miks me kolmekesi niivõrd lähedased oleme.” Ta märkas, et tüdruk rahunes.
„Dom saab Trisist jagu,” sõnas Ed innukalt. „Puuk Trisist, kärnkonn Trisist. Dom paneb ta nüüd paika.”
Paar kuud hiljem, kui Dom mööda külateed nende poole kiirustas, varuks rõõmus uudis Camborne’i kaevanduskooli sisse saamisest, vilksatas saarepuu all kellegi vari ja teele astus poiss.
„Tähendab, sina oledki see hoorapoeg,” ütles Tris.
Pisikesest töötoast eeskotta astunud Dom vaatab nüüd pooleldi avatud ukse vahelt võõrastetuppa, mille vanaema oli alati kenasti korras hoidnud. Sügavas mõnusas tugitoolis istub tema ristitütar Tilly, üks jalg enda alla lükatud, teine puhkamas Domi kuldse retriiveri seljal, ning vaatab telekat. Tüdruku pikad paksud heledad juuksed on patsi punutud ja ürgloodusest saadet vaadates hoiab ta üht patsiotsa pihus ja libistab seda läbi sõrmede. Kakskümmend viis aastat tagasi, kui Tilly alles titt oli, töötas tema isa Camborne’is Domi nooremabina, ja kui Tilly hiljaaegu oma ametikohalt Newquay hotellis lahkus, helistas piiga isa Domile. Tilly vanemad olid äsja vastu võtnud tööpakkumise Kanadas ja nüüd palus mees vanal sõbral ja mentoril tütar mõneks ajaks enda hoolde võtta.
„Sa ju tunned Tillyt,” ütleb mees nukralt Domile. „Tal paluti hotelli veidike värskendada ja hoonele kahekümne esimese sajandi ilme anda, tema aga võttis palvet sõna-sõnalt. Ta uskus, et seda mõeldi tõsiselt ja läks kohutavalt elevile. Loomulikult tekkisid kõikvõimalikud arusaamatused ja Tilly andis sisse lahkumisavalduse. Mis tähendab seda, et tal pole enam normaalset elupaika, aga Cornwallist ja oma sõpradest ta lahkuda ei kavatse ja meiega kaasa tulla samuti mitte. Praegu magab ta ühe sõbra juures diivanil. Kas sa oleksid nõus ta paariks nädalaks enda juurde võtma? Ta jõuab kiiresti endas selgusele. Ta ei soovi tüütuks muutuda.”
„Tilly ei oskagi tüütuks muutuda,” lausub Dom. „Ja mul on hea meel, kui ta tahab minu juurde tulla. Ehkki tõenäosus, et ei taha, on suurem.”
Aga Tilly tahab; ta saabub päevinäinud pisikese autoga, kaasas kogu maine vara – surfilaud katuseraamil kaasa arvatud –, ja kolib maja teise otsa, kus kunagi elas vanahärra Potts. Ta paneb sülearvuti tööle ja hakkab oma CV-d viimistlema. Poole kohaga töötab ta juba praegu, temal ja ta sõbral on käsil eraprojekt „Ole ühenduses”, mis aitab arvutiasjanduses kogenematutel vanemaealistel maapiirkondade elanikel internetiga harjuda. Ehkki projekt on alles katsetamisjärgus, tegutseb Tilly suure õhinaga, aga elutööks ta seda siiski ei pea. Kolmel õhtul nädalas töötab ta kohalikus pubis.
„Jube lugu,” ütleb neiu pead pööramata Domile, kui kuuleb, et mees seisab lävel. „Hiigelsuured fregattlinnud on lennanud kajakate pesitsuspaika, jalutavad seal ülbelt ringi ja pistavad nahka nende pojad, samal ajal kui linnupoegade vanemad toitu hangivad. Vaesed väiksekesed; nad on nii abitud. Ma ei suuda seda vaadata.”
„Nii see on,” lausub Dom. „Mis parata, toiduahela lüli elu on raske.”
Tilly vaatab selja taha, kulm kortsus. „Kõlab kuidagi kalgilt.”
Mees kehitab õlgu. „Mida ma sinu arust ette peaksin võtma? Sellised on loodusseadused.”
Tütarlaps jääb teda põrnitsema. „Miks sa nii pahur oled?”
„Ma ei ole pahur.” Dom ei kavatsegi selgitada, et on äsja minevikus ekskursioonil käinud. „Ära vaata saadet, mis sind ärritab. Teed soovid?”
„Meeleldi,” vastab Tilly ja pöörab pilgu uuesti tapatalgutele. „Oh, vaata. Lehtlalinnud. Hoopis teine asi. Kas pole armsad? On ju kaunis sulestik? See lind näeb välja nagu suvitusrõivaste disainer oma ateljees.”
„Kui sa nii ütled.”
Dom läheb kööki, Bessie tema kannul, ning lükkab veekannu pliidile. Seejärel avab ta tagaukse ja laseb koera välja külma õhtusse. Valge kuu ripub kõrgel nagu latern ja valgustab udu, mis liigub mööda orupõhja edasi, tõuseb jõe kohale ja rullub üle aia; kusagil allavoolu kaigub vaikuses öökulli katkendlik huilgamine.
Dom nõjatub uksepiidale ja jääb ootama. Näljane emarebane, kõhn kõht jäätunud maapinna lähedal ja saba järele lohisemas, hiilib piki hekiäärt. Loom seisatab, pöörab pead, vaatab talle otsa ja kaob künkast üles. Dom ootab; teekann tema selja taga hakkab vilistama.
Teda vaevab küsimus, mida Tris tahab.
Bessie ilmub saba liputades nähtavale ning mõlemad lähevad tagasi köögi valgusse ja soojusse.
„Huvitav, mida Tris ikkagi tahab?” küsib Billa järgmisel hommikul. „Nii palju aastaid hiljem. Mis see on, mida ta tahta võib?”
Nad istuvad vanaemale kuulunud tammepuidust klapplaua ääres väikeses toas kitsa köögi