3. PEATÜKK
Pühapäev, 13. detsember. Hambajäljed
Harry istus tooli seljatoele nõjatudes Oslo politseiprefektuuri – Norra suurimat arvu politseinikke koondava klaasist kolossi – kuuenda korruse punases tsoonis oma kabinetis number 605. Kabinetis, mida Halvorsen – noor politseinik, kellega Harry neid kümmet ruutmeetrit jagas – armastas kutsuda väljaselgitamiskabinetiks. Ning Harry, kui Halvorsenile tuli koht kätte näidata, kutsus väljaõppekabinetiks.
Kuid praegu oli Harry üksi ja põrnitses seina kohas, kus ilmselt oleks olnud aken, kui väljaselgitamiskabinetil midagi sellist oleks olnud.
Oli pühapäev, ta oli raporti valmis kirjutanud ning oleks võinud koju minna. Miks ta siis seda ei teinud? Läbi kujuteldava akna nägi ta taraga piiratud Bjørvika sadamat, kus värske lumi laskus serpentiinidena rohelistele, punastele ja sinistele konteineritele. Asi oli lahendatud. Per Holmenil, noorel heroiinisõltlasel, oli elust villand saanud ning ta oli konteineris oma viimase laksu kätte saanud. Püstolist. Ei mingeid välise vägivalla tundemärke ja püstol oli lebanud tema kõrval. Politsei informantide teadmist mööda ei olnud Per Holmen raha võlgu. Kui diilerid narkovõlglasi hukkasid, siis ei üritanud nad mitte mingil juhul seda millegi muuna näidata. Otse vastupidi. Seega ilmne enesetapp. Nii et milleks oma õhtut selle peale raisata, et nuuskida ringi kõledas, ebameeldivas konteinerisadamas, kust polnud nagunii muud leida kui veelgi rohkem kurbust ja lootusetust?
Harry vaatas riidevarnas rippuvat villast mantlit. Põuetaskus olev väike plasku oli täis. Ja sellest ajast peale puutumatu, kui ta detsembris viinapoes oli käinud, ostnud oma halvima vaenlase Jim Beami ning plasku täitnud, enne kui oli ülejäänud sisu kraanikaussi valanud. Sellest peale oli ta mürki endaga kaasas kandnud, nagu natside ninamehed, kes käisid ringi, tsüaniidikapslid kingataldades. Kust see tobe idee tuli? Ta ei teadnud. Ega polnudki oluline teada. See töötas.
Harry vaatas kella. Peagi üksteist. Kodus ootas teda usinalt kasutatud espressomasin ja vaatamata DVD, mida ta oli hoidnud just sellise õhtu puhuks. „All about Eve”. Mankiewiczi meistriteos aastast 1950 Bette Davise ja George Sandersiga.
Ta üritas tunnetada oma meeleolu. Ning teadis, et konteinerisadam jääb peale.
Harry oli mantlirevääri üles keeranud ning seisis, selg vastu põhjatuult, mis puhus tema ees kõrguva tara vahelt, tuisates lund sadamas olevate konteinerite ümber kuhjadesse. Sadam nägi öösel oma laiade lagedate platsidega välja nagu kõrb. Aiaga piiratud konteineriala oli valgustatud, kuid laternapostid kõikusid tuulehoogudes ning kahe- ja kolmekaupa üksteise peale laotud metallkirstude vahelistel tänavatel ekslesid varjud. Konteiner, mida Harry parajasti vaatas, oli punane, värv, mis ei sobinud kuidagi politsei oranžide eralduslintidega. Detsembrikuises Oslos olid konteinerid heaks varjupaigaks, olles pea sama suured ja mugavad kui prefektuuri arestimaja kambrid.
Sündmuskoha ülevaatajate rühma – mis vaevalt andis õige rühma mõõdu välja, koosnedes uurijast ja krimitehnikust – raportis seisis, et konteiner oli olnud mõnda aega tühi. Ja lukustamata. Valvur oli seletanud, et nii piinlikult täpsed nad nüüd tühjade konteinerite lukustamisega ka ei olnud, kuna ala oli piiratud ja pealegi valve all. Kuid üks narkar oli siiski sisse pääsenud. Ilmselt oli Per Holmen olnud vaid üks paljudest, kes Bjørvika kandis liikusid, kuna koht oli vaid kiviviske kaugusel narkarite supermarketist Platal. Võib-olla vaatas valvur sellele, et tema konteinereid kasutati aeg-ajalt öömajana, teadlikult läbi sõrmede, võib-olla teadis ta, et nad päästsid sel moel nii mõnegi elu?
Konteineril puudus lukk, kuid taras olev värav oli varustatud jämeda tabalukuga. Harry kahetses, et ei olnud prefektuurist helistanud ja oma tulekust ette teatanud. Kui siin tõesti valvurid olid, siis tema küll kedagi ei näinud. Harry vaatas kella, mõtles järele ja vaatas tara ülemist serva. Ta oli heas vormis. Polnud enam ammu nii heas vormis olnud. Ta polnud alkoholi oma saatuslikust suvisest tagasilangusest peale enam puutunud ning treenis korrapäraselt prefektuuri võimlas. Rohkem kui korrapäraselt. Enne lume tulekut oli ta purustanud Tom Waaleri vana rekordi Økerni takistusjooksus. Paar päeva hiljem oli Halvorsen ettevaatlikult pärinud, kas kogu see trennitegemine oli kuidagi Rakeliga seotud. Sest talle oli jäänud mulje, et nad ei kohtunud enam? Harry oli noorele politseinikule lühidalt, kuid arusaadavalt selgeks teinud, et kuigi nad jagasid kabinetti, ei tähendanud see veel, et nad jagaksid ka eraelu. Halvorsen oli vaid õlgu kehitanud ja küsinud, kellega Harryl veel rääkida oli, ning saanud oma aimdusele kinnitust, kui Harry oli tõusnud ja kabinetist number 605 välja marssinud.
Kolm meetrit. Ilma okastraadita. Käkitegu. Harry haaras väravast nii kõrgelt, kui ulatas, toetus jalgadega vastu väravaposti ning tõmbas end jälle püsti. Parem käsi üles, siis vasak – ta rippus sirgete kätega, kuni jalad jälle tuge leidsid. Liikus nagu tõuk. Ta heitis jalad üle serva ning maandus teisel pool väravat.
Harry kergitas polti ning lükkas konteineriluugi üles, võttis välja soliidse musta Army-taskulambi, puges eralduslindi alt läbi ning sisenes.
Sees oli veidralt vaikne, otsekui oleks ka helid jäätunud.
Harry pani lambi põlema ning suunas konteineri sügavusse. Valgusvihus nägi ta kriidijoonist põrandal, kust nad olid Per Holmeni leidnud. Beate Lønn, Brynsalleenil asuva krimitehnilise osakonna juht, oli talle pilte näidanud. Per Holmen oli istunud, selg vastu seina, auk paremas oimukohas ja püstol lebamas paremal käel. Vähe verd. See oli pähe tulistamise eelis. Ainus. Püstolisse mahtusid väikesekaliibrilised padrunid, nii et sisenemishaav oli väike ja väljumishaav puudus. Kohtumeditsiini osakond leiab seega kuuli pealuust, kus see on tõenäoliselt liikunud nagu kuulimängu kuul, tehes hakkliha sellest, mida Per Holmen oli mõtlemiseks kasutanud. Mida ta oli kasutanud selle otsuse langetamiseks. Ning lõpuks nimetissõrmele käsu andmiseks päästikule vajutada.
„Arusaamatu,” tavatsesid tema kolleegid öelda, kui leidsid enesetapu sooritanud noore. Harry eeldas, et nad ütlesid seda enesekaitseks, endast selle mõtte eemale tõrjumiseks. Ta ei mõistnud, miks kolleegid arvasid, et see on arusaamatu.
Ometigi oli ta täna pärastlõunal kasutanud täpselt sama sõna, seistes trepikojas ning vaadates hämaras esikus põlvitavat Per Holmeni isa, tolle nutust vappuvat kumaras selga.
Ja kuna Harry polnud leidnud surma, Jumala, lunastuse, teispoolse elu või kõige mõtte kohta ühtegi lohutavat sõna, oli ta vaid abitult pomisenud: „Arusaamatu…”
Harry kustutas taskulambi, torkas selle mantlitaskusse, ning teda ümbritses pimedus.
Ta mõtles enda isale. Olav Holele. Pensionile läinud õppejõule ja lesele, kes elas ühes Oppsali majas, nendele silmadele, kuhu ilmus sära, kui Harry või tütar Søs teda kord kuus külastasid, ning kuidas see sära aeglaselt kadus, kui nad kohvi jõid ning rääkisid asjadest, mis ei omanud erilist tähtsust. Sest ainus, mis tähtsust omas, kõrgus pildina klaveril, millel naine oli tavatsenud mängida. Olav Hole ei teinud enam suurt midagi. Luges vaid oma raamatuid. Riikide ja maade kohta, mida ta kunagi näha ei saa, mida ta kunagi ka näha ei taha, kuna naine kaasa ei saanud tulla. Kui nad mõnel harval korral naisest rääkisid, nimetas ta seda „suurimaks kaotuseks”. Ja praegu mõtles Harry sellele, kuidas nimetaks Olav Hole seda, kui nad ühel päeval tuleks ja ütleks, et ta poeg on surnud.
Harry väljus konteinerist ja sammus värava poole. Haaras kätega väravast kinni. Ja korraga saabus üks neist veidratest silmapilkudest, kui ootamatult sigineb täielik vaikus, mil tuul hinge kinni hoiab, otsekui selleks, et kuulatada või järele mõelda, ning talvepimeduses on aimata vaid linna kauget ja turvalist müra. Seda ja paberi krabinat asfaldil. Kuid tuul ei puhunud enam. Mitte paber, vaid sammud. Kiired kerged sammud. Kergemad kui inimesel.
Käpad.
Harry süda hakkas meeletult taguma ning ta tõmbas põlved välgukiirusel enda all tara vastu krõnksu. Alles hiljem suutis ta meenutada, mis teda nii hirmutanud oli. Vaikus ning see, et ta selles vaikuses midagi kuulnud ei olnud, ei urinat, ei muid märke agressioonist. Otsekui ei tahaks see miski, mis ta selja taga pimeduses oli, teda hirmutada. Vastupidi. Et see miski pidas talle jahti. Ja oleks Harry koeri paremini tundnud, oleks ta võib-olla teadnud, et on üksainus koeratõug,