Lumememm. Jo Nesbø

et kahtlustad enesetappu.”

      „Ja siis?”

      Katrine naeris valjusti. „Ole nüüd, Harry. Kõik, Becker kaasa arvatud, teavad, et politsei ei raiska kuigi palju ressursse juhtumi peale, mis näeb välja nagu enesetapp. Lühidalt – sa andsid talle võimaluse toetada versiooni, mis oleks – juhul, kui ta süüdi on – lahendanud enamiku tema probleemidest. Aga selle asemel vastas ta, et tema naine lõi rõõmust kepsu.”

      „Hm. Nii et sa arvad, et see küsimus oli proovilepanek?”

      „Sa paned kogu aeg inimesi proovile, Harry. Kaasa arvatud mind.”

      Harry ei vastanud enne, kui nad olid jõudnud kaugele Bogstadveienile.

      „Inimesed on tihti nutikamad, kui võiks arvata,” lausus ta seejärel ning vaikis seni, kuni nad jõudsid prefektuurihoone parklasse.

      „Ma pean ülejäänud päeva omaette töötama.”

      Ja seda ütles ta sellepärast, et oli mõelnud roosale sallile ning jõudnud otsusele. Et nüüd tuleb kibekiiresti läbi vaadata Skarre materjalid kadunud isikute kohta, et oma kurjale kahtlusele võimalikult ruttu kinnitust leida. Ja kui asi on nii, nagu ta kardab, tuleb tal kirjaga – selle paganama kirjaga – politsei peainspektor Gunnar Hageni jutule minna.

      5. PEATÜKK

      4. november 1992. Tootemisammas

      Kui William Jefferson Blythe III 19. augustil 1946. aastal väikeses Arkansase linnas Hope’is ilmavalgust nägi, sai sellest täpselt kolm kuud, mil tema isa hukkus liiklusõnnetuses. Neli aastat hiljem abiellus Williami ema uuesti ja poiss võttis uue isa perekonnanime. Ning sellel novembriööl nelikümmend kuus aastat hiljem, 1992. aastal, langes Hope’i tänavatele valget konfetisadu nagu lumehelbeid taevast, et tähistada seda, et nende lootus ja kaaslinlane William – või lihtsalt Bill – Clinton valiti Ameerika neljakümne teiseks presidendiks. Lumi, mis langes samal ööl Bergeni linnale, ei jõudnud nagu harilikult tänavatele, vaid muutus enne seda vihmaks, mis kastis linna täpselt samuti, nagu seda oli kastetud septembrist saadik. Aga kui koitis hommik, olid seitse mäetippu, mis seda kaunist linna valvavad, otsekui tuhksuhkruga üle puistatud. Ja Ulrikenil, kõige kõrgemal tipul, oli vaneminspektor Gert Rafto juba platsis. Lõdisedes hingas ta mäestikuõhku ja tõmbas õlgade vahele oma suure pea, mille näopool oli niivõrd kurruline, et näis, nagu oleksid sellele praod sisse löönud.

      Kollane köisraudteevagun, mis oli tema ja ta kolm kolleegi Bergeni politseiprefektuuri ekspertiisirühmast 642 meetri kõrgusele linna kohale toonud, kõikus jämedatel terastrossidel ning ootas. Köisraudtee suleti otsekohe, kui politsei sai teate esimestelt turistidelt, kes sel hommikul populaarsele mäetipule saabusid.

      „Vaat sulle säh,” hüüatas üks kriminaaltehnik.

      Mujalttulnud olid muutnud selle väljendi bergeni keele paroodiaks, mistõttu Bergenis seda peaaegu enam ei kasutatud. Aga olukorras, kus hirm ja jubedus sinust võitu saavad, tuleb esile su sisim mina, su tegelik sõnavara.

      „Vaat sulle säh neh,” kordas Rafto sarkastiliselt, silmad pannkoogivirnana kõrguvate nahavoltide vahelt välja kiiskamas.

      Naise laip, mis nende ees lumel lebas, oli nii põhjalikult tükeldatud, et nad suutsid sugu tuvastada vaid ühe palja rinna järgi. Ülejäänu meenutas Raftole aastatagust liiklusõnnetust Eidsvågneset’l, kus veoauto kaotas järsus kurvis alumiiniumprofiilide koorma, mis sõna otseses mõttes lõikas lahti vastutuleva auto.

      „Mõrvar on naise tapnud ja tükeldanud siinsamas paigas,” ütles üks tehnik.

      Teade tundus Raftole võrdlemisi liigne, kuna lumi oli laiba ümber verd täis pritsitud ja külgedele ulatuvad pikergused triibud viitasid sellele, et vähemalt üks arter oli läbi lõigatud siis, kui süda veel lõi. Ta mõtles endamisi, et tuleb järele uurida, mis kell lumesadu öösel lõppes. Viimane köisraudtee vagun oli läinud üles kell viis õhtul. Mõistagi võisid ohver ja mõrvar mäkke jõuda ka teerada pidi, mis väänles ripptee all. Või võisid sõita köisraudteega kõrval asuvale Fjelltoppenile ja tulla sealtkaudu. Aga mõlemad oleksid olnud pingutavad tõusud, nii et kõhutunne ütles talle: köisraudtee.

      Lumel paistsid kahe inimese jäljed. Väiksemad olid kahtlemata naise omad, kuigi tema jalanõusid ei olnud näha. Ja teised olid kindlasti mõrvari omad. Need viisid teeraja poole.

      „Suured saapad,” ütles noor kriminaaltehnik, aukus põskedega maakas Sotra saarelt. „Vähemalt 48. Kindlasti suur mehekolakas.”

      „Mitte tingimata,” mühatas Rafto. „Jälg on ebaühtlane isegi siin ülal tasasel maal. Viitab sellele, et inimese jalad on väiksemad kui jalanõud. Äkki püüdis ta meid ninapidi vedada.”

      Rafto tundis endal teiste pilke. Ta teadis, mida nad mõtlevad. Et nüüd seisab ta siin ja püüab jälle hiilata, see kunagine täht, keda ajalehed olid armastanud tema laiutava suuvärgi, ülbe lõusta ja otsustusvõime poolest, mis kõik omavahel kokku sobisid. Lühidalt oli see mees kõlavate pealkirjade jaoks nagu loodud. Aga mingil hetkel muutus ta neile kõigile liiga suureks – nii ajakirjandusele kui ka kolleegidele. Gert Rafto oli hakanud saama kaudseid teateid, et mõtleb vaid iseendale ja oma positsioonile rambivalguses, et oma egoismis tallas ta liiga paljud kolleegid jalge alla ja läks üle liiga paljude laipade. Aga ta ei teinud sellest väljagi. Neil polnud mingeid tõendeid. Vähemalt mitte kuigi palju. Kuriteopaikadelt oli kaotsi läinud üks ja teine väärisese. Mõni surnule kuulunud ehe või kell – asjad, mille kohta võis oletada, et keegi ei hakka neist puudust tundma. Aga ühel päeval tõmbas Rafto kolleeg pastakat otsides lahti tema kirjutuslaua sahtli. Vähemalt nii ta ise rääkis. Ja leidis kolm sõrmust. Rafto kutsuti politsei peainspektori jutule, kus ta andis asjast aru ning tal paluti suu ja näpud paigal hoida. See oli kõik. Aga jutud olid hakanud liikuma. Isegi mõned ajakirjanikud olid haisu ninna saanud. Nii polnud kuigi üllatav, et kui prefektuuri tabasid mõne aasta eest süüdistused politseivägivallas, siis leiti ühe mehe vastu kohe konkreetseid süütõendeid. Mehe vastu, kes oli kõlavate pealkirjade jaoks nagu loodud.