„Aeg on igal tegevusel taeva all, kirjutab Koguja raamat. Aeg poiste järel joosta ja aeg lasta neil enda järel joosta.”
„Olen kindel, et midagi sellist seal küll kirjas pole. Mario, mul on janu!”
Mario ristab käed ja demonstreerib oma kannatlikkust. Emmanuelle teab, mida mees ootab, kehitab õlgu, langetab pilgu, lõuad kangekaelselt kokku surutud, ja vaatab oma paljaid reisi: need on kubemeni katmata. Seal tõmbab kangas punase joone: kui ta paljastab end sellest joonest ülevalt poolt, on see juba häbematu.
„Noh?” käib mees peale.
„Kuulge, Mario, mitte siin! Mõni naaber võib piiluda. Palun väga!”
Emmanuelle näitab näpuga liikuvate kardinate poole.
„Te ju teate siiamlasi: keegi varitseb alati kusagil.”
„Väga hea!” hüüatab Mario. „Kas te mitte ei öelnud, et teile meeldib, kui teie keha imetletakse?”
Emmanuelle’i kimbatuses ilme ajab Mario naerma. Mees kukub seletama:
„Ärge unustage, et diskreetsus pole kunagi erootiline. Erootiline kangelanna on nagu Jumala väljavalitu: temaga käib alati kaasas skandaal. Meistriteos sünnibki siis, kui inimesed on šokeeritud. Kas see on siis alastiolek, kui oma alastust varjatakse? Teie himurusel pole erilist mõtet, kui peidate selle magamistoa kardinate taha. Kaaskodanikud ei vabane ju sedasi oma teadmatusest, häbist ega hirmust. Oluline pole see, et olete alasti, vaid et teid alasti nähtaks; mitte see, et karjute naudingust, vaid et kuuldaks teie orgasmi; mitte see, et te ise oma armukeste üle arvet peaksite, vaid et seda teeksid teised; mitte see, et teie silmad on avanenud armastuse armastamise tõele, vaid et keegi teine, kes alles oma mõttekujutlustes ja pimeduses kompab, avastaks teie silmist, et see on ainus valgus, ja näeks teie liigutustest, et see on ainus ilu.”
Ta hääl muutub pealetükkivamaks.
„Igasugune häbelikkus teie poolt laastab moraalselt tervet hulka. Iga kord, kui teid kimbutab hirm skandaali ees, mõelge neile, kes ootavad vargsi võimalust teie eeskuju järgida. Ärge valmistage neile pettumust. Ärge naeruvääristage lootust – olgu see sõnastatud või sõnastamata, teadlik või pime –, mis nad teie peale asetavad! Kui lasete häbelikkusel või kõhkusel kordki erootilise akti teostumist takistada, ei heasta tulevikus sellist libastumist ükski julgustükk ega tegu.”
Ta vaikib hetke ja ütleb siis vaevu tajutava põlgusega hääles:
„Või peate silmas sündsust? Kas tahate teha nagu teised või tahate, et teised käituksid nagu teie? Kas tahate olla Emmanuelle… või suvaline inimene?”
„Ma võin ju naabrite põhimõtetest lugu pidada,” kaitseb end Emmanuelle. „See ei tähenda, et ma neid jagaksin. Kui neile ei meeldi samad asjad, mis mulle, siis miks peaksin mina tundma õelat naudingut nende šokeerimisest, skandaali korraldamisest? Mind ei kahjusta kuidagi see, kui nemad elavad oma maitse järgi. Kas ilma pisukesegi diskreetsuse, sallivuse ja viisakuseta on üldse võimalik elada? Ma võin ju lasta inimestel arvata, et mõtlen ja tegutsen nagu nemad; ühiskond koosnebki sellistest kokkulepetest ja kompromissidest.”
„Kui käitume nagu üleaedne, siis olemegi nagu üleaedne. Maailma muutmise asemel me üksnes peegeldame seda, mida tahame hävitada.”
Emmanuelle’ile paistab see muljet avaldavat. Mario vabandab:
„Need pole minu, vaid Jean Genet’ sõnad.”
Ta jätkab pehmemal toonil:
„Nagu ütles üks teine dramaturg, ei piisa armastuses kunagi liiasest. Kui olete juba õigesti toiminud, tuleb pidevalt veel paremaks saada. Paremaks sellest, mida olete siiani teinud. Paremaks sellest, mida teevad teised. Ärge laske kellelgi endast mööduda ega isegi teiega sama hea olla. Peate olema eeskuju sõna otseses mõttes: peate olema teistest ees.”
Emmanuelle vaatab kaugusse ega ütle midagi. Ta istub kiviäärele, võtab kõverdatud jalgade ümbert kinni ja toetab lõua põlvenukkidele. Seejärel küsib ta peaaegu vaenuliku pingega hääles:
„Miks ma seda kõike tegema pean? Miks mina?”
„Miks teie? Sest teie olete selleks võimeline. Nagu teistel on annet võrrandite lahendamise või sümfooniate kirjutamise peale, olete teie andekas armatsemises ja ilus olemises. Järelikult peate tegema seda, mida suudate. Te ei taha ju elada oma elu siin maal nii, et teist ei jääks jälgegi maha?”
„Ma olen üheksateist! Mu elu pole veel läbi…”
„Kas peaksite siis ootama, et sellega algust teha? Kas olete alles liiga laps? Ma nõuan teilt tõesti lausa kangelaslikkust, ent maailm vajab seda. Teie liik palub teilt seda.”
„Minu liik?”
„Jah, see iidne aminohape, see iidne amööb, see iidne kandlane, see uskumatu, mida tuleb uskuda – kes tahab innukalt olla keegi teine. Loom? Selgroogne? Imetaja? Primaat? Hominiid? Homo? Homo sapiens? Kui palju aegunud silte! Need valmistavad ette tulevasi: aegruumi inimest, piirideta mõtlemisega inimest, mitme keha ja üheainsa vaimuga inimest; inimest, kes loob ja muudab teisi, aga keda tema loodu pidevalt ohustab ja kes oma vigadest ja saladustest märgistatuna veritseb. Kas te ei taha teda aidata?”
„Kas see aitaks teda, kui ma aluspüksid jalast võtaksin?”
„Kas inimesele on sellest kasu, kui hoiame elus illusiooni, pettust, foobiat? Kui hoiame elus häbelikkust?”
„Kas te tõesti arvate, et mineviku ja tuleviku seisukohast on mingit vahet, kas ma näitan oma häbet või mitte?”
„Tulevik sõltub teie ettekujutusvõimest ja söakusest. Mitte kombetruudusest. Sellest, mis oli koopainimese jaoks tarkus, on saanud lollus. Praegu räägime näiteks häbelikkusest: kas tegemist on sünnipärase voorusega, ajatu kriteeriumiga hea ja halva hindamiseks? Tegelikult pole selles midagi nii austusväärset – alguses viitas see tõepoolest mõistlikkusele, oli kasulik, õiglane ja päästev leiutis, ent tänaseks on see võlts, sofistlik, ebamõistlik, absurdne valepärl, ülekohtu pelgupaik, perverssus…”
„Te teate väga hästi, et ma pole vooruse verstapost, teie litaaniad vaimustavad mind. Aga kas peab kõike nii tõsiselt võtma?”
„Inimene rebis end okaste külge lõhki, jäi puuväätidesse kinni. Ta pelgas oma rivaali küüniseid ja hambaid ning veetis suurema osa ajast ronides, hüpates, okaste ja kivipuru sees püherdades, mitte koopa soolases niiskuses emaseid silitades. Esimene, kes taipas kaitsta ihuliiget, millest sõltus järeltulijate sünd ja arvukus, tegi teene kogu liigile. Kui poleks tuldud selle peale, et muuta see ettevaatusabinõu eetikaseaduseks, riituseks, elegantsi küsimuseks, võluks, siis kes teab, kas inimesel oleks õnnestunud oma ülemvõim kehtestada? See, millest hiljem kujunes välja vagatsemine, oli alguses bioloogiline ettenägelikkus, algatus, mis viis evolutsiooni edasi. Seega tõelise moraali seisukohast hea asi.”
Mario istub Emmanuelle’i vastu.
„Kui siis millalgi poleks rõivaid leiutatud, oleks meie liik surnuks külmunud.”
Mario näpistab murelikult higiplekilise särgi volti.
„Ent praeguseks on põhjapõtrade ajastu kaugele jäänud ja suured liustikud sulanud. Meie aga käime endiselt riides, sest alastiolek on halb!”
Ta ohkab heitunult.
„Meie istmed on kaetud sameti ja aiad muruga. Meie koduloomadel puuduvad soomuskatted ja kihvad. Aga meie kardame endiselt oma suguelundite pärast. Aluspüksid, mille eesmärk on täidetud ja tähendus nüüdseks kadunud, on muutunud pühaks. Te küsite, miks peaks need jalast kiskuma, nagu oleks see Deianeira rüü? Klammerdumine müüdi külge, mis on oma aja ära elanud, juhmistab inimest. Olematu eesmärgi nimel raisatakse energiat, mida võiks kasutada loovaks mõtlemiseks.”
Mario on äkitselt taas ärgas, särab.
„Kui kreeklastel tekkis mõte meid tsiviliseerida, pidasid nad kõige pakilisemaks ülesandeks riietest loobumist. Kuna kiviaeg oli neil veel meeles,