„Maailm on tõeline ainult siis, kui ma sellesse sekkun.”
1
ARMASTUS ARMASTAMISE VASTU ON SEE, MIS TEEB MEIST MAAILMA MÕRSJA
„Meie, kes me ilmselt ühel päeval sureme, kuulutame inimese sel hetkel surematuks.”
„Anna Maria Serguine.”
Mario hääldas eesnimes esineva i nii pikalt, kõrgel ja isoleeritud noodil, et see andis teistele silpidele enesekindla, summutatud ja hella tooni.
Neiu jäi autorooli. Mario võttis tema käe ja esitles pikki sõrmusteta sõrmi oma peopesal Emmanuelle’ile.
„Anna Maria,” kaigub Emmanuelle’is, kes üritab uuesti tunnetada firenzelikult vibreeriva r-i silitust. Talle meenuvad killukesed kaebelauludest, mis on läbi imbunud viirukist ja soojast vahast. Panis angelicus. Tüdrukute põlved kombekalt seelikute all. Hõrgud unelused. O res mirabilis! Kurgud, mis pikendavad i-häälikuid, keeled, mis niisutavad neid oma süljega, huuled, mis paotuvad hambaid paljastades… O salutaris hostia… Emmanuelle kuldab tundmatu näo üle valgusega, mis paistab läbi vitraažakna justkui maailma teisest otsast, heites endale ette, et ei suuda sellise ilu ülistamiseks leida enamat kui koolitüdrukulikke sõnu.
„Puhas ime!” ülistab ta mõttes. „Enesekindlalt, võidukalt, õnnelikult puhas.” Ta süda tõmbub kokku. Sellist graatsilisust võib esineda vaid uneluses!
„Teie ülesanne on see tegelikkuseks teha,” ütleb Mario ja Emmanuelle hakkab kahtlustama, et on mõelnud valjul häälel.
Anna Maria puhkeb nii sundimatult naerma, et Emmanuelle tunneb kergendust. Ta otsustab võtta külalise käe.
„Mitte kohe,” naljatleb too. „Ma pean õigeks ajaks daamide teejoomisele jõudma.”
Ta pöördub uuesti Mario poole ja kergitab pilku, nagu poleks mees tema mäletamist mööda nii pikk olnud. Auto on väga madal.
„Kas leiad ikka mõne hea inimese, kes sind tagasi sõidutab?”
„Via, cara, via!”
Rattad libisesid kruusal. „Ilma tuuleklaasi, poritiibade ja kapotita!” muretses Emmanuelle, tõstes pilgu tumeda taeva poole. Juba õnnetuna vaatas ta imelist unenägu eemaldumas.
„Ja mina arvasin, et olen juba näinud kauneimat, mille maa on loonud! Kust te selle ingli leidsite?”
„Ta on minu sugulane,” sõnas Mario. „Vahel sõidutab ta mind ringi.”
Mario uuris:
„Kas ta pakub teile huvi?”
Emmanuelle ei reageerinud.
„Ta tuleb homme,” teatas Mario.
Mees vaikis hetke.
„Ma hoiatan teid, ta nõuab enamat kui seda, et talle lihtsalt muljet avaldaksite. Aga ma ei kahtle, et suudate talle mõistuse pähe panna.”
„Mina!” vaidles Emmanuelle. „Kuidas peaks see mul õnnestuma? Mul on veel nii palju õppida.”
Ta tundis pahameeletorget. Kas Mario jaoks olid nende katsetused pärast ühtainsat õppetundi lõppenud?
Nad olid kõndinud läbi Emmanuelle’i aia ja üle terrassi. Nad jäid seisma elutuppa suure musta ja liikuva metallskulptuuri ette, mille lehed hakkasid Mario hingeõhu peale võbelema.
Emmanuelle täheldas:
„Te olete tema harimise eest kindlasti isiklikult hoolitsenud. Mida oleks minul lisada?”
„Küsimus pole Anna Marias, vaid teis.”
Mario ootas vastust, aga Emmanuelle torutas vaid skeptiliselt huuli. Mees selgitas:
„Kõige paremini loote iseend läbi tegude, mida te teisi sooritama panete. Ükski vorm pole enamal määral teie kui see teine, keda te muudate. Aga võib-olla olete juba iseendaga rahul?”
Emmanuelle raputas musta juuksepahmakat.
„Ei,” ütles ta kindlalt.
„Aga muutuge siis!” järeldas Mario raugel toonil.
Ta lisas siiski:
„Kuna te olete naine, on teie roll loomulikult iseend armastada. Aga kuna te olete ühtlasi jumalanna, tuleb teil muretseda ka teiste heaolu pärast.”
Emmanuelle naeratas, kui talle meenusid laudtee ja öine tempel. Mario uuris tema nägu.
„Kas olete abikaasa valgustamisega juba algust teinud?”
Ühtaegu uhkuse ja piinlikkusega krimpsutas Emmanuelle nägu.
„Kas ta siis ei imestanud, et te nii kaua ära olite?”
„Imestas.”
„Mis te talle ütlesite?”
„Et viisite mu oopiumi suitsetama.”
„Ja ta ei hakanud moraali lugema?”
„Ta armatses minuga.”
Emmanuelle luges kaaslase silmist, mida too küsida tahtis.
„Jah,” ütles neiu, „mõtlesin sellele kogu aeg.”
„Teile meeldis see?”
Emmanuelle’i ilme vastas tema eest. Ta elas mõttes uuesti läbi joovastuse, mida oli tundnud, kui abikaasa seeme temas sam-lo omaga segunes.
„Nüüd tahaksite seda uuesti teha,” täheldas Mario.
„Kas ma siis ei öelnud, et nõustun teie seadusega?”
See oli tõsi. Emmanuelle ei mõistnud enam isegi, miks oleks ta pidanud kõhklema. Mario veenmiseks kordas ta maksiimi, mille sõnastamiseni mees ta eelmisel päeval oli viinud.
„Iga hetk, mis on pühendatud muule kui ikka ja jälle uue partneri embuses „kunstipäraselt” orgasmini jõudmisele, on raisatud aeg.”
Seejärel uuris neiu:
„Ja millele peaks aega kulutama Anna Maria arvates?”
„Teistsugusteks aegadeks valmistumisele; enda nuhtlemisele siinses ilmas, et saavutada õndsus teises.”
Emmanuelle kostis erapooletult:
„Järelikult on tema väärtused teistsugused kui erootika omad. Temalgi on oma jumalad ja seadused.”
Mario vaatas teda huviga.
„Ma tahan näha,” sõnas ta, „kas unistus paradiisist jätab inimkonna ühest tüdrukust ilma või võidab tegelikkusearmastus ühe hinge maa peale juurde.”
Emmanuelle haarab tal käsivarrest kinni.
„Ma olen kohutav võõrustaja, ma pole teile juuagi pakkunud. Ega suitsu.”
Neiu tahab teda baarikapi juurde vedada, aga Mario hoiab teda tagasi.
„Loodan vähemalt, et te ei kanna nende šortside all midagi?” uurib mees umbusklikult.
„Mis rumal küsimus!”
Püksid on nii lühikesed, et neid on korallpunase kampsuni alt vaevu näha. Jalge vahelt paistavad Emmanuelle’i mustad häbemekarvad.
Mario suudab siiski vaatepildi üle nuriseda.
„Mulle see riietus ei meeldi. Seelikut saab kergitada, see tagab juurdepääsu. Lühikesed püksid on aga nagu müür. Ma kaotan teie jalgade vastu igasuguse huvi, kui need sirutuvad välja sellisest kotist.”
„Ma võtan need siis ära,” nõustub neiu heatujuliselt. „Aga öelge enne, mida te juua soovite.”
Mario mõtted ent on mujal.
„Miks me toas oleme? Mulle meeldivad teie puud.”
„Aga kohe hakkab sadama!”
„Veel ei saja.”
Mario talutab Emmanuelle’i hoopis oma tahtmist järgi laia kiviääre juurde, mis