„Penitsilliini? Mida see tähendab?”
„Et poiss on puutunud kokku arstiabiga. Arvatavasti mõne arstiga, kes töötab ennast varjavate, paberiteta põgenikega. Üks mu tuttav tüdruk, kes on kiriku juures tegev, lubas mulle mõned võimalikud nimed otsida.”
„Super. Mul on endiselt kontakt Genfiga, ÜRO pagulaste ülemkomissariga.” Jeanette tunneb, kuidas tulevikunägemus temasse tasapisi tagasi imbub. Peale põhjatu praeguse hetke on olemas muudki. „Ja lisaks on mul üks mõte.”
Hurtig ootab.
„Mis sa arvad, kui töötaks välja kurjategija profiili?”
Hurtig vaatab teda imestunult. „Aga kuidas me saame psühholoogi osalema mitteametlikus…” alustab ta, aga siis järsku taipab. „Ahaa, sa mõtled Sofia Zetterlundi?”
Jeanette noogutab. „Jah, aga ma pole tema käest veel küsinud. Tahtsin enne sinuga arutada.”
„Pagan, Jeanette,” ütleb Hurtig laia naeratusega, „sa oled kõige parem ülemus, kes mul kunagi on olnud.”
Jeanette näeb, et mees mõtleb seda tõsiselt.
„See teeb südame soojaks. Praegu ei tunne ma end just kõige paremini.”
Ta mõtleb Johani peale ja Åkest lahutamise peale ja kõige peale, mida see kaasa toob. Hetkel ei tea ta oma isiklikust tulevikust mitte midagi. Kas üksildane Johani juures valvamine ongi pilt sellest, kuidas asjad edaspidi olema hakkavad? Täielik üksindus. Åke on kolinud oma uue naise, galeriiomanik Alexandra Kowalska juurde. Konservaator, oli naise visiitkaardil kirjas. Kõlab sedamoodi, nagu topiks keegi surnud loomi täis. Muudaks surnud asjad pealtnäha elusaks.
„Kas lähme teeme ühe suitsu?” Hurtig tõuseb püsti, nagu oleks pidanud vajalikuks Jeanette’i mõttelõnga katkestada.
„Aga sa ei suitseta ju?”
„Mõnikord tuleb erandeid teha.” Mees võtab taskust paki ja sirutab Jeanette’i poole. „Ma ei tea sigarettidest midagi, aga selle ostsin ma sulle.”
Jeanette vaatab pakki ja naerab. „Mentooliga?”
Nad panevad joped selga ja lähevad peauksest välja. Sadu hakkab üle minema ja silmapiiril on hele ilusa ilma viirg. Hurtig süütab sigareti ja annab Jeanette’ile ning süütab seejärel teise endale. Ta tõmbab sügava mahvi, köhatab ja puhub suitsu läbi nina.
„Kas sa jääd majja edasi elama? Saad seda endale lubada?” küsib ta.
„Ma ei tea. Aga Johani pärast pean kuidagi toime tulema. Lisaks on Åkel ju lahedamaks läinud, ta maalid on hakanud müüma.”
„Jah, ma lugesin Dagens Nyheterist arvustust. Nad on täitsa sillas.”
„Eks see vähe valus ole, kakskümmend aastat tema tööd toetada ja seejärel viljade noppimisest eemale jääda.”
Galeriiomanik ja konservaator Alexandra oli suvel Åkega ühendust võtnud ja siis oli kõik väga kiiresti läinud. Åkest oli saanud üks eredamaid tähti Rootsi kunstitaevas ning ta oli Jeanette’i noorema ja kaunima Alexandra vastu välja vahetanud.
Jeanette ei oleks kunagi osanud arvata, et tema ja Johan tähendavad mehele nii vähe ning et too võiks kõhklematult neile selja keerata ja ära minna.
Hurtig vaatab teda, kustutab sigareti ja teeb ukse lahti. „Jagajale jäävad näpud…”
Ta embab Jeanette’i ja Jeanette tunneb, et tal on seda vaja, kuigi mõistab, et helluseavaldused võivad olla õõnsad nagu jala pealt surnud puude tüved. Ma ei oska eristada surnut elavast, mõtleb ta, kui valmistub naasma vaiksesse palatisse Johani kõrvale.
Patoloogiaosakond
Iga minevikusündmus loob tuhandeid mõeldavaid võimalusi, mis seejärel liiguvad edasi uute järelduste poole.
Ivo Andrićile paistab surm alati ühesugune, isegi kui selle saabumise põhjus on iga kord erinev.
Ivo Andrić lahkub Bandhagenist ja sõidab tagasi Solna poole. Ta mõtleb äsjanähtu üle järele. Surma põhjus on mõistuse ja fantaasia eraldusjoonest mitu korda kaugemal ning seal suudab piiri panna ainult haige inimese fantaasia.
Selle põhjal, mis ta kuriteopaigal nägi, arvab ta juba nüüd teadvat, mis naisega juhtus, ja tõtt-öelda tunneb ta kergendust. Oleks võinud palju hullemini minna.
Kui ta Solnasse jõuab, kiirustab ta patoloogiasse, kuna tahab õieti ainult oma teooriale kinnitust leida. Vaja on ainult natuke paremat valgustust.
Ivo Andrić silmitseb Elisabeth Karlssoni alasti keha roostevabast terasest raamil ja mõistab vähem kui minutiga, mis on olnud naise surma põhjuseks ja et tema mõte oli õige.
Üle kõhu ja rinna on punakaspruun sõnajalga meenutav muster ning surnukeha vasakul randmel märkab ta sügavat põletusjälge, suuremat sorti mündi läbimõõduga. Kõik on selgemast selgem.
Õpikunäide, tõepoolest.
Elisabeth Karlssonile oli saanud osaks uskumatu ebaõnn.
Vita bergen
Sofia Zetterlund lülitab arvuti välja ja paneb kaane kinni. Nüüd, kui ta on otsustanud Victoria failid siiski kustutamata jätta, tunneb ta kergendust.
Aga on see õnnetunne? Ta ei tea.
Vähem kui aasta eest oli ta olnud õnnelik. Vähemalt oli ta nii uskunud, ja see ju ongi ometi oluline?
Hiljem ilmnenud tõsiasi, et kõik on üksnes ilus fassaad, ei muuda tema tollast tunnet veel võltsiks. Ta oli olnud tões ja vaimus valmis tegema kõike Lasse heaks, kellega ta koos elas. Aga Lasse oli nende elu tükkhaaval koost lammutanud ja temal jäi üle ainult pealt vaadata, võimetuna midagi ette võtma.
Kõik oli kokku kukkunud ja porri trambitud.
Paljud tema mälestused on hägusad ja kui ta mõtleb tagasi möödunud poolele aastale, näeb ta ainult uduste joontega pilte. Ebateravaid, fookustamata pilte.
Ta tõuseb püsti, läheb kraanikausi juurde ja laseb selle vett täis.
Lars Pettersson, kes oli üle kümne aasta tema elukaaslane, parim sõber ja mees, kellega olid seotud kõik tema unistused. Müügijuht Lars, kes töötas üle nädala Saksamaal ja oli üle nädala kodus. Turvaline Lasse, kellest pidi saama tema laste isa. Kes tõi talle alati lilli.
Käenahk tõmbub kuuma vee mõjul kokku, kipitab ja läheb punaseks, aga ta sunnib ennast käsi edasi vees hoidma. Ta paneb iseend proovile, sunnib välja kannatama.
Lars Pettersson oli ka mees, kes oli juba abielus ning kellel oli Saltsjöbadenis maja ja pere. Kes sõitis üle nädala ära, mitte Saksamaale, vaid oma pere juurde, ja kellel ei olnud iialgi aega koos temaga puhkusele minna.
Lars Pettersson, kes oli Mikaeli isa.
Ainus põhjus, miks Sofia oli alustanud suhet Mikaeliga, oli soov Lassele kätte maksta. Nüüd tundub see kõik mõttetu. Tühi ja närune. Lasse on surnud ning Mikael on aeglaselt, aga kindlalt tema jaoks üha igavamaks muutunud, kuigi suur kiusatus oleks talle oma tegelik isik paljastada.
Viimastel kuudel on nad kohtunud üksnes juhuslikult, sest Mikaelil on olnud tööl kiired ajad ja ta on olnud kaua komandeeringus. Kui Mikael on kodus, on Sofial omakorda palju tegemist, ja nendel vähestel kordadel, kui nad on vestelnud, on mees olnud tusane ja tõrges, mis on viinud Sofia mõttele, et tal on ehk keegi teine.
Ma lõpetan selle suhte ära, mõtleb Sofia ja võtab lõpuks ometi käed kraanikausist välja. Ta keerab kraani lahti ja hoiab käsi jääkülma veejoa all. Algul on mõnus ja jahutav, pärast pääseb külm mõjule ja taas sunnib ta end välja kannatama. Valust tuleb võitu saada.
Mida rohkem ta sellele mõtleb, seda vähem ta Mikaelist puudust tunneb. Ma olen tema võõrasema, mõtleb ta, ja ühtlasi armuke. Aga tõde ei ole võimalik talle avaldada.
Ta