„Vaid läbematu isik ütleks, et ei,” vastas ta.
„Ja mul pole mingit kuramuse kavatsust läbematu olla, Mattie. Mulle piisab ükskõik millisest enamusest. Põrgu päralt, olukorda arvestades oleks seegi paras saavutus. Tegelikult isegi ajalooline. Neli järjestikust valimisvõitu, seda pole varem juhtunud. Nii et esilehekülg jääb samaks.”
Preston lõpetas oma jutluse kähku ja valas endale raamaturiiulil seisvast pudelist klaasi šampanjat. Alluvale ta ei pakkunud. Ta hakkas pabereid lappama, andes märku, et Mattie võib lahkuda, kuid temast ei saanud nii kergesti lahti. Mattie vanaisa oli moodsa aja viiking, kes 1941. aasta tormistel esimestel kuudel lekkivas kaluripaadis üle Põhjamere purjetas, et pääseda natside okupeeritud Norrast ja Kuninglike Õhujõududega liituda. Mattie oli temalt lisaks tüüpilisele skandinaavia välimusele pärinud ka järeleandmatu loomuse, millega küündimatud mehed alati leppida ei soovinud. Aga käigu nad kuradile!
„Rahune maha ja küsi endalt, mida oodata veel neljalt Collingridge’i valitsusaastalt,” käis Mattie peale. „Äkki on ta liiga pehme, et peaminister olla. Tema manifest oli nõnda kergekaaluline, et pudenes laiali juba esimese kampaanianädalaga. Ta pole ühtki uut ideed välja käinud. Tema ainsaks plaaniks on käed kokku panna ja palvetada, et venelased ega ametiühingud liiga valjult ei peeretaks. Kas sa arvad, et seda see riik tegelikult tahabki?”
„Peenelt öeldud, nagu alati, Mattie,” kõlas järjekordne üleolevalt armulik nööge. „Aga sa eksid. Valijad tahavad tröösti, mitte ülestõusu. Nad ei taha last koos pesuveega välja visata.” Ta viibutas näppu nagu dirigent, kes noodist mööda mängivat orkestranti korrale kutsub. „Veel paar aastat sooja õlut ja kriketivahtimist ei pruugigi nõnda halb olla. Ja kui meie semu Collingridge tagasi Downing Streetile saab, on see suurepärane!”
„Sellest tuleb veresaun,” pomises Mattie ja tegi minekut.
KOLMAS PEATÜKK
See oli buss nr 88, mis mööda rappudes korteri aknad värisema pani ja viimaks Charles Collingridge’i äratas. Tilluke ühetoaline korter Claphamis asus reisibüroo kohal ning enamik inimesi poleks vist uskunud, et peaministri vend nii vähesega lepib, kuid vahel tuleb vajadusi piirata. Kuna tal pubis raha otsa lõppes, läks ta koju, et jõuvarusid taastada. Nüüd lösutas ta tugitoolis, kortsunud ülikond endiselt seljas, kuigi lips oli kuhugi kadunud.
Ta heitis pilgu oma vanale käekellale ja vandus. Tundidepikkusest unest hoolimata oli ta endiselt kurnatud. Tal jääb pidu nägemata, kui ta ei kiirusta, kuid esmalt vajas ta joogipoolist, et jõudu koguda. Ta valas endale heldelt viina, mis polnud enam isegi Smirnoff, vaid kohaliku supermarketi bränd. Kuid ka sellest viinast ei jäänud lõhnu juurde ning see ei haisenud, kui maha loksus.
Ta läks klaasiga vannituppa ning laskus vette, andes kuumusele aega väsinud liikmeid turgutada. Nüüd tundus talle sageli, nagu kuuluksid need kellelegi teisele. Olen vanaks jäämas, ütles ta endale.
Ta seisis peegli ees, üritades viimase joomatuuri kahjusid siluda. Ta nägi oma isa nägu, hukkamõistvat nagu ikka, õhutamas teda eesmärkide poole, mis talle alati napilt kättesaamatuks jäid, nõudes selgitust, miks tema kunagi sama hästi hakkama ei saa nagu noorem vend Henry. Mõlemal olid samad päritolust tulenevad eelised, nad käisid samas koolis, kuid miskipärast oli Hal alati edukam, jättes ta varju nii karjääris kui isiklikus elus. Charles polnud kibestunud, sest ta oli üks hea hing, liiga lahke ja andestav. Hal oli alati valmis teda vajadusel aitama ja nõu pakkuma ning tema õla najal sai nutta, kui Mary ta maha jättis. Jah, eriti siis, kui Mary ta maha jättis. Kuid kas isegi Mary polnud Hali edu talle nina peale visanud? „Sinust ei saa kunagi temataolist. Sa ei saa millegagi hakkama!” Ning Halil oli peale Downing Streetile kolimist palju vähem aega teiste muredest hoolida.
Väikeste poistena olid nad kõike üksteisega jaganud; ka noormeestena jagasid nad paljutki, vahel isegi tüdrukuid. Ka autot, üht varajast Mini mudelit, kuni Charlie sellega kraavi sõitis ja minema vaarus, veendes noort politseinikku, et kõikuva kõnnaku põhjuseks oli šokk ja põrutus, mitte alkohol. Kuid praegusel ajal oli Hali elus venna jaoks vähe ruumi ja Charlie tundis – mida ta siis sügaval sisimas tundis, kui ta enda vastu täiesti aus oli? – viha, totaalset ja möllavat raevu. Mõistagi mitte Hali, vaid elu vastu. See oli tema jaoks viltu kiskunud, aga ta ei mõistnud, mispärast.
Ta libistas žileti üle vanade armide kottis põskedel ning üritas endale talutavat väljanägemist anda. Kammis juuksed üle hõreneva pealae, pani selga värskelt lõhnava särgi ning kaela uue ja puhta lipsu. Varsti on ta valimisöö pidustusteks valmis, sest perekonnasidemete tõttu lastakse teda endiselt uksest sisse. Käterätiga kingi hõõrudes omandasid needki teatud läike ning varsti oligi ta valmis lahkuma. Veel üks pilguheit käekellale. Oh, aega veel on. Jõuab veel ühe pitsi võtta.
Jõe põhjakaldal Soho lähedal istus üks takso ummikus. Selles kohas tekkis neid alati ning valimisöö oli veelgi enam rahvast tänavatele meelitanud. Takso tagaistmel ragistas Roger O’Neill kannatamatult sõrmi, jälgides abitult, kuidas jalgrattad ja jalakäijad mööda vilksatasid. Ta oli närviline, kuna tal polnud enam palju aega. Ta oli selged juhendid saanud. „Tule kähku siia, Rog,” olid nad öelnud. „Me ei saa terve kuradima öö oodata, isegi mitte sinu järele. Ja me ei tule tagasi enne teisipäeva.”
O’Neill ei oodanud ega ka saanud neilt erikohtlemist. Ta polnud kunagi oma ametikohale viidanud. Ta oli partei reklaamidirektor, kuid palvetas Kristuse nimel, et nemad seda ei teaks. Mõnikord arvas ta, et kindlasti tunnevad nad ta mõnelt ajalehefotolt ära, kuid taipas vähem paranoilisematel hetkedel, et ilmselt ei loe nad ajalehti, hääletamisest rääkimata. Miks peaks sedasorti rahvas poliitikast huvituma? Nende pärast võinuks kasvõi Hitler võimul olla. Mis vahet seal on, kes valitsusse kuulub, kui maksuvaba kasumi teenimise võimalused on nagunii hiilgavad?
Takso ületas viimaks Shaftesbury Avenue ja sisenes Wardour Streetile, kuid seal ootas ees järjekordne ummik. Sitt lugu, ta ei jõuagi õigeks ajaks. Ta avas ukse.
„Ma lähen jalgsi,” hüüdis ta juhile.
„Vabanda, semu. See pole minu süü. Säärased ummikud röövivad mult terve varanduse,” vastas juht, ise lootes, et reisija kannatamatus ei pane teda jootraha unustama.
O’Neill hüppas tänavale, pistis juhile rahatähe pihku ja lipsas mootorratta eest kõrvale, kiirustades striptiisibaaride ja Hiina restoranide eest läbi, kuni jõudis kitsale, justkui mõnest Dickensi romaanist pärit põiktänavale, kus kõrgusid prügihunnikud. Ta pressis end plastikaadist prügikottide ja pappkastide vahelt läbi ning alustas sörki. Kehaline vorm polnud kiita ning rinnus hakkas pitsitama, kuid õnneks polnud tal enam kaugele minna. Dean Streetile jõudes pööras ta vasakule ning lipsas saja jardi pärast ühte neist Soho kangialustest, mis paljudel kahe silma vahele jääb, kui nad lõbuotsingutele keskenduvad või liiklusega rinda pistavad. Kangialune avanes väikesele õuele, igast küljest ümbritsetud tillukestest töökodadest ja garaažidest, mis asusid vanades viktoriaanlikes laohoonetes. Õu oli tühi ja hämar. Tema sammud kajasid munakividelt vastu, kui ta kiirustas õue kõige kaugemas ja süngemas nurgas asuva rohelise ukse poole. Ta peatus vaid korraks, et ringi vaadata, enne kui sisse astus. Ta ei koputanud.
Vähem kui kolme minuti pärast ilmus ta uuesti välja. Ta ei vaadanud ringi, vaid kiirustas Dean Streeti rahvahulkade suunas. Mida iganes ta siit ka otsis, nähtavasti polnud see seks.
Smithi väljakul asuva partei peakorteri telliskivifassaadi taga, Püha Johannese kiriku lubjakivist tornide vastas, valitses kummaliselt vaoshoitud õhkkond. Möödunud nädalatel kees siin pidev sagin, kuid valimispäevaks oli enamik parteisõduritest juba kadunud, naastes oma valimisringkondadesse, neisse poliitikamaailma välipostidesse, et veel viimaseid pooldajaid värvata. Tol hilisel tunnil