Oma uurimuses tõstab Turrettini kodanikukaasatuse uuele tasandile, mõitsmaks, kuidas ja miks kasvatas Norra üles Breiviki-suguse üksiku hundi ja mida saaks teha, et ennetada üksikute huntide hävitustööd ükskõik missuguse riigi rahva kallal.
Kathleen M. Puckett, PhD
„Hunting the American Terrorist – The FBI’s War on Homegrown Terror”
(Jaht USA terroristidele – FBI sõda riigisisese terroriga)
History Publishing Company New York, NY 2008
SISSEJUHATUS
TAPATÖÖD
„Käes on suur päev, mida oled nii kaua oodanud. Varusta end ja relvastu, sest täna saab sinust surematu …”
189 minutit terrorit
See on minu viimane päev, mõtleb ta hommikul ärgates. Kell on kaheksa hommikul. Ta peab kiirustama. Veendunud, et ta tapetakse, näeb Anders Behring Breivik kurja vaeva, et saata oma lõpetatud manifest e-kirjana laiali. Liiga palju aadresse teevad arvuti aeglaseks ja sunnivad hilinema. See ei sobi kusagile. Eelmisel õhtul oli ta paigaldanud pommi oma mikrobussi, mille parkis majast lühikese jalutuskäigu kaugusele. Väetis ja kütuseõli, täpselt nagu McVeigh’lgi.
Breivik on kurnatud ega taha surra. Juba kolm kuud on ta võtnud anaboolseid steroide. Ta joob kokteili efedriinist, kofeiinist ja aspiriinist. E-kiri läheb teele. Nüüd saavad rohkem kui kaheksa tuhat inimest tema manifesti kaudu teada, kes ta on. Ja peagi veelgi rohkemad. Selleks ajaks, kui nad seda loevad, on kõik läbi. Ja võimalik, et ta ise surnud.
168 ohvrit
Täna saab maailm tema võimu tundma. Kahekümne seitsme aastane Timothy James McVeigh näeb end sõdalase ja kangelasena, kelle ülesanne on kaitsta põhiseadust. 1995. aasta 19. aprilli varahommikul sõidab McVeigh Oklahoma City kesklinna, masinaks renditud Ryder, milles surmav väetispomm, mille nad koos Terry Nicholsiga valmistasid. Jõudnud Alfred P. Murrah’ föderaalhoone juurde, pargib ta invaalasse, kargab masinast välja ning kaob tänavate ja alleede rägastikku. Kell 9.02 hävitab pomm ühe kolmandiku hoonest, tappes kokku 168 inimest, sealjuures üheksateist last. Rohkem kui viis tuhat inimest on haavatud. McVeigh, kes kannab kõrvatroppe, on nii kaugel, et ei kuule õieti sireenegi. Sündmuspaiga lähedal on plahvatus nii tugev, et tõstab jalakäijaid maast õhku.
102-tunnine inimjaht
Kuigi Tamerlan Tšarnajev kuulub enne 2013. aastat erinevatesse USA ja Venemaa jälgimisnimekirjadesse, ei suuda FBI ega CIA põhjendada, miks teda rohkem uurida. Tema vennal Džohharil õnnestub kõigile sootuks märkamatuks jääda. Ühel juhul räägib Džohhar sõbrale, et 11. septembri rünnakud USA-le võisid olla õigustatud, kuid nagu üksiku hundina tegutsejatele puhul sage, ei mäleta sõber mehe väidet enne, kui Tamerlani, Džohhari ja nende ohvrite jaoks on juba liiga hilja.
Patriootide päeval, 2013. aasta 15. aprillil algab Bostoni maraton päikese, juubelduste ja hea tahtega ning tänu ametnike topeltkontrollile ilma ühegi märgiga pommidest. Vähesed panevad tähele kaht noormeest, ühel peas must nokats, teisel pahupidi pööratud valge müts, kui nad kell 14.38 Glouchesteri tänavalt Boylstonile keeravad. Mõlemad tassivad seljas kogukat kotti. Nad jalutavad finišijoone juurde, kus kuberner on vaid mõni hetk varem jooksu korraldajaid emmanud.
Keegi ei tea, millal Tamerlan ja Džohhar seljakotid maha panid, aga just seda nad tegid. Seejärel peatusid nad mitmeks minutiks ja lahkusid rahulikul sammul.
Siis, kell 14.39, umbes kaks tundi pärast seda kui võitja on ületanud finišijoone ja 5700 jooksjat veel tulemata, juhtub Copley väljaku lähedal Boylstoni tänaval kõige hullem: umbes 200 meetri kaugusel finišijoonest plahvatab kaks pommi.
Plahvatused purustavad lähedalasuvate hoonete aknaid, kuid ei vigasta konstruktsioone. Osa jooksjaid ületab finišijoone kuni kaheksa minutit hiljem. Plahvatused tapavad kolm inimest – nende seas kaheksa-aastase poisi – ja vigastavad väidetavalt 264 inimest, rebides paljudel jäsemeid küljest.
Pisut hiljem teatab FBI, et pommitamise kahtlusalused on vennad Tšarnajevid, ja avalikustab ka nende fotod. Inimjahi käigus tapavad vennad Massachusettsi Tehnoloogiainstituudi politseiametniku, ärandavad maasturi ja osalevad Bostoni äärelinnas Watertownis tulevahetuses politseinikega, mille käigus Tamerlan tapetakse ja Massachusettsi liikluskorralduse politseiametnik saab raskelt vigastada. Džohhar, kes saab küll haavata, põgeneb. Kolm massimõrva. Neli tapjat, keda oleks võinud märgata enne, kui nad ründasid, kuid kes said vabalt planeerida ja kuriteod toime panna, sest neist polnud paberil vähimatki jälge. Need ongi üksiku hundina tegutsevad mõrvarid, kes tegutsevad väljaspool mõnd kindlat terrorirühmitust ja kes tuleb kindlaks teha, enne kui nad uuesti ründavad. Anders Breivik on nende leidmise võti.
Miks Breivik on oluline?
Anders Breivik on ainus neist üksikutest huntidest, kes on ikka veel elus ja valmis oma kuritegudest rääkima. Kuigi Theodore Kaczynski nõustus kokkuleppekaristusega ning McVeigh ja Džohhar, ellu jäänud Tšarnajevi-vend, ei tunnistanud end süüdi, tegi Breivik oma istungist verbaalse manifesti, selgituse, miks ta tegi seda, mida tegi.
Mõista, miks see kõigi eelduste kohaselt rahumeelsest riigist pärit mees sooritas sama hirmuäratavaid kuritegusid nagu teised üksikud hundid USA-s ja mujal riikides, on ainus võimalus, kuidas õigusorganid saaksid välja nuputada, mil moel järgmist veresauna ära hoida. Vastupidi üldlevinud uskumusele pole Breivik Skandinaaviast pärit hull või friik, kes ei korda kunagi oma tegusid. Vähesed saavad aru, et tema lugu on täpselt samasugune või erakordselt sarnane USA massimõrvarite omadega. Seni on FBI eksperdid ja psühholoogid pidanud nende tapjate profiile mõistatama ja oletama, Breiviki juhtum heidab viimaks ometi vajalikku valgust masendavale probleemile mitte ainult Ühendriikides, vaid ka kogu ülejäänud maailmas.
Kaasnev kahju
Kui uurijad pääsesid lõpuks ligi paadile, milles Džohhar end varjas, avastasid nad seinalt džihaadi sugemetega kritselduse. 2013. aasta juuni lõpus esitatud kolmekümnest punktist koosneva süüdistuse järel võttis Džohhar pommitamise eest küll näiliselt vastutuse, kuid väitis, et talle ei meeldinud süütuid tappa. „Aga USA valitsus tapab meie süütuid kodanikke,” kirjutas ta, viidates arvatavasti moslemitele Iraagis ja Afganistanis. „Ma ei saa kõrvalt vaadata, kuidas selline kurjus pääseb karistuseta … Meie, moslemid, oleme üks, kui teed ühele liiga, teed meile kõigile liiga.” Sellega hõikas ta välja islamistist võitlejate klišeeliku hoiaku. Lõppu kirjutas ta Rolling Stone’i väitel „USA käigu perse”.
Paadis olnud kritselduses seisis ka, et Džohhar ei leinanud Tamerlani, vaid pidas oma venda märtriks, kes on saanud paradiisi, ja et ta kavatses vennale sinna õige pea järgneda. Tema ohvrid olid „kaasnev kahju”, kirjutas mees − väide, mis on kõhedusttekitavalt sarnane viisiga, kuidas McVeigh ja Breivik oma ohvreid kirjeldasid.
Riigisisene terrorism
McVeigh’ hävitatud hoones jäid need inimesed, kes polnud väljas kohvitamas või muid tööülesandeid täitmas, plahvatuses kadunuks. Hävitustöö oli veelgi kohutavam laste päevahoiukeskuses, mis jäi otse mobiilipommi kohale. Põrandad lömastasid nende alla jäänuid ja tekitasid hävituse ahelreaktsiooni. Päästetöötajad kiirustasid sündmuspaigale otsekohe, kasutades pealtkuulamisseadeid, et ellujäänuid otsida, spetsialistid ja vabatahtlikud kaevasid rusudes, et aidata haavatuid ja tuua välja hukkunud.
Üks kahekümneaastane naine lebas veritsedes kolmekümne sentimeetri sügavuses vees. Ta oli kaotanud ema ja kaks last ning tema jalg oli viis tundi betoonihunniku all kinni. Tohutu rasket kuhja ei olnud võimalik liigutada, nii jäi päästemeeskonna ainsaks lootuseks amputeerida naise jalg vähimagi tuimastuseta, mis võis ohvri ohtlikusse koomasse viia. Pärast operatsiooni lohistati naine viimaks rusudest