Inglismaa viktoriaanlik periood ei olnud enesega rahulolu aeg, nagu seda on tihti meedias portreteeritud. See oli ka sotsiaalse südametunnistuse, vaeste ja rikaste vahelisest veelahkmest teadlikkuse kasvamise aeg. Tuhanded tublid ja heal järjel naised ja mehed, harilikult tiivustatud kristlikest ideaalidest, olid sotsiaalsest lõhest kohkunud, ei pidanud seda vastuvõetavaks ning pühendasid oma elu probleemi lahendamisele. Nad ei olnud ehk alati kohe edukad, kuid tõid päevavalgele palju väärnähtusi ja otsisid abinõusid nende parandamiseks.
Parlament ja reformijad arutlesid olukorra muutmise ning vaesteseaduse parandamise üle. Moodustati kuninglik komisjon ja 1843. aastal võeti vastu vaesteseaduse muutmise seadus. Kihelkondadelt võeti vastutus vaesuse leevendamise eest ja anti kihelkondade liidule. Väikesed vaestemajad suleti ning liidud pidid hoolt kandma suurte parandusmajade eest, mis pidid majutama sadu inimesi. Eesmärgiks oli, et vaesed saaksid tööle ja neil oleks võimalus elada parandusmajades.
Nii tekkisid kihelkondade liidu parandusmajad. Iga parandusmaja pidas juhataja oma naisega, vastutades igapäevase administreerimise eest koos paljude palgaliste ametnikega, kes neid aitasid.
Nii sündisid vaeste eest hoolitsemiseks kihelkondade liidu parandusmajad. Üldine vastutus iga parandusmaja eest oli kohaliku hoolekogu kätes ja neid finantseeriti osaliselt kohalikust vaestemaksust ning osaliselt valitsuse laenust, mis tuli tagasi maksta. Jooksvad kulud tuli katta kohalikest maksudest, aga laekumise allikaks võis olla ka parandusmajade elanike töö.Võib öelda, et parandusmajade süsteem oli riigi esimene pääsuke sotsiaalhoolekande vallas. See oli mõeldud ühiskonna kõige vaesemate liikmete majutamiseks ja toitmiseks ja esimene samm meie nüüdisaja heaoluriigi poole. Selles mõttes oli see peaaegu sada aastat oma ajast ees, aga ometigi läks reformijate ja seadusandjate kõrgete ideaalide täideviimine traagiliselt viltu ning parandusmaju kardeti häbi, kannatuste ja meeleheite pärast, mida nad oma asukaile põhjustasid. Inimesed olid sageli valmis pigem surema kui sinna minema – ja mõned suridki. Minu vanaisa teadis meest, kes poos ennast üles, kui eestkostjad teatasid talle, et ta peab parandusmajja minema. Enamik töötavaid vaeseid elas alaliselt vaevu toimetuleku ja äärmise vaesuse piiril. Nendele polnud parandusmaja kindlustussüsteem, vaid sünge ja hirmus kuristik, kust, kui nad sinna peaksid langema, pole enam pääsu.
1843. aasta seaduse autorid tegid ettepaneku teha eri kategooria vaestele eraldi parandusmajad, ent aasta-paariga dikteeris odavama majandamise nõue, et normiks said segaparandusmajad. Need olid ühised kõikidele vaesterühmadele – vanadele, väetitele, hädistele, lastele, vaimsetele invaliididele – nagu ka tööjõulistele meestele ja naistele, kes olid töötud ja seepärast vaesuses. Siiski oli sedavõrd erinevate inimeste ühe katuse alla panemine määratud läbi kukkuma.
Algul olid parandusmajad mõeldud viimase abinõuna, seetõttu olid tingimused parandusmajades vähem mugavad kui kodutu viletsus väljas. Parandusmajja võtmiseks kehtestati ranged reeglid ning neid rakendati üle riigi. Reeglid pidid tagama, et niisama laisad ja logardid ei üritaks sinna pääseda. Aga selle tulemuseks oli, et segaparandusmajades kannatasid kõik vaesed. Mitte keegi ei osanud vastata küsimusele, kuidas heidutada loodreid, karistamata seejuures abivajajaid.
Selleks et parandusmaja oleks tõesti viimane võimalus, võeti kasutusele range kord ja karistamise süsteem. Perekonnad lahutati, mitte ainult mehed naistest, vaid ka abikaasad teineteisest, vennad õdedest. Üle seitsmeaastased lapsed lahutati oma emast. Ametliku poliitika järgi võisid alla seitsmeaastased lapsed oma emaga koos naiste kvartalis elada. Ent poliitika ja praktika läksid sageli lahku ja tihti eraldati emadest samuti väikelapsed. Hoonete konstruktsioon oli selline, et ühest vaeste rühmast ei pääsenud teise juurde. Isegi südatalvel köeti nii vähe kui võimalik. Inimesed pidid magama ruumis, kuhu mahutati kuni seitsekümmend asukat. Igale neist anti raudvoodi, põhumadrats ja tekk. Vaesed lukustati igal õhtul magalasse ning hügieenitingimused olid tülgastavad. Igaühele anti kore, sageli kanepist valmistatud vormiriietus, mis oli naha vastas kare ega andnud talvel mingit sooja. Vaeste pea aeti vahel, kuigi mitte alati, paljaks. Lastel lubasid eeskirjad sunniviisiliselt pea paljaks ajada. See oli mõeldud täide ja kirpudega võitlemiseks, aga seda kasutati tihti karistusena, eriti väikeste tüdrukute puhul, kellele oli see alandav.
Toitu sai minimaalselt ja süüa tuli vaikuses, istudes pikkades rivides. Üheksateistkümnenda sajandi keskel oli toidukogus vaestemaja elanikule väiksem kui vanglaasukale, ehkki sajandi lõpu poole olukord paranes.
Vaeseid lubati parandusmaja müüride vahelt välja üksnes juhataja loaga, et otsida tööd, või mingil erilisel põhjusel, nagu osalemine ristsetel, matusel või laulatusel. Teoreetiliselt võis vaene parandusmajast vabaks pääseda, kuid praktikas juhtus seda armetu vaesuse ja vähese saada oleva töö tõttu harva.
Kõiki neid ja paljusid muid eeskirju tuli täita karmi karistuse ähvardusel. Viimaste hulka kuulusid piitsutamine, vitsutamine, toidust ilmajätmine ja üksikvangistus. Igapäevase elu tingimuste üle kurtmisele vastati karistusega. Igas olukorras nõuti lugupidamist juhataja, tema naise ja korrapidajate suhtes.
Lihtne on nii kauge aja tagant olla kriitiline ja ironiseerida viktoriaanliku variserlikkuse üle. Aga ei maksa unustada, et see oli sotsiaalhoolekande vallas esimene katse ja uute algatuste puhul juhtub ikka vigu. Parandusmajade olemasolu saja aasta jooksul telliti ja avaldati arvukaid raporteid ning tehti uuenduste ja paranduste katseid.
Nende reeglitega loodeti laiskasid parandusmajadest eemale peletada. Tragöödia oli selles, et ühe juhtkonna ja ühe keskse ehitise ja personaliga segaparandusmajas rakendati kõigile üldisi eeskirju, juhiseid ning karistusi, mistõttu vanurid, põdurad, sandid, vaimse puudega inimesed ja lapsed kannatasid kohutavalt. Parandusmaja õhustik polnud mitte lihtsalt lämmatav, see hävitas viimasegi inimväärikuse.
Teine suur probleem, mis andis parandusmajadele halva kuulsuse, oli nende personal. Algusaegadel ei saanud keegi eraldi väljaõpet ega nõutud neilt mingeid kutseoskusi. Seda ei saadudki teha, sest polnud niisugust pretsedenti, ent õnnetuseks avas see väravad igasugustele väiklastele kamandajatele, kes nautisid võimu. Juhatajate võim oli piiramatu ja nende iseloom määras vaeste elu nii heas kui ka halvas. Eeskirju tuli täita ning juhataja võis olla tubli ja inimlik mees või karm ja julm. Niinimetatud hoiatavad eeskirjad kindlustasid, et ainus parandusmaja juhataja ja järelevaatajate kohtadele soovijatelt nõutav kvalifikatsioon oli võime distsipliini kehtestada. Paljud tulid relvajõududest, täites neilt oodatud kontrollivat ja distsiplineerivat rolli.
Tööst sai peagi terav ja juhitamatu probleem. Kauba müük ei olnud vaesteseaduse peamine eesmärk, vaid mõningase tulu tekitamine parandusmaja igapäevaste kulude katteks, ja nii müüdi mõnikord vabaturul vaeste valmistatud tooteid. See tekitas erasektori ettevõtjate proteste kahel põhjusel: esiteks, parandusmajas valmistatud toodangu taga oli odav tööjõud ning seda müüdi turul nende toodetest tunduvalt odavamalt; teiseks, sellest tulenev äri kahjum mõjutas töölisi, kes pidid kas leppima palga alanemisega või jäid koguni tööst ilma. Selle tagajärjed võisid olla kohutavad, kui neil oli ülal pidada perekond, nagu ka enamasti oli, erinevalt nende parandusmaja ametivendadest. Tagatipuks oli mõistagi probleem (mis on sama ka kahekümne esimesel sajandil), et vabaturusüsteemis ei saa töö tulla eimillestki. Ehkki Briti industriaalmajandus õitses üheksateistkümnendal sajandil, võtsid seal teatud aja tagant maad majandussurutised, mis jätsid tuhanded kutseoskusteta töölised tööst ilma, paisutades niimoodi parandusmajade elanikkonda. Et vaestele tegevust anda, võeti kasutusele mõttetu ja kasumit mitteandev töö. Näiteks lasti meestel kive purustada. Industriaalsel Inglismaal võinuks kivide lõhkumiseks kasutada masinaid, aga vaesed pidid graniiti haamriga purustama.