Seega pean leidma teistsuguse lahenduse.
Räägin tihtipeale MAV-ist. Ent nüüd tahan rääkida MDV-st.
Minu elu kõige jubedamad kakskümmend kolm minutit olid siis, kui Martinez MDV alla Marsile piloteeris ning mina ja mu neli meeskonnakaaslast püüdsime hirmust mitte püksi lasta. See oli umbes nagu pesukuivatis sõitmine.
Esiteks lahkusime Hermeselt ja vähendasime oma orbitaalkiirust, et saaksime korralikult langema hakata. Kõik läks libedalt, kuni sisenesime Marsi atmosfääri. Kui arvate, et 720 km/h lendava reisilennuki turbulents on karm, siis kujutage vaid ette, milline see võiks olla kiirusel 28 000 km/h.
Mitu täpselt ajastatud langevarjude komplekti avanesid automaatselt, et meie laskumist aeglustada, ja siis piloteeris Martinez MDV käsitsi Marsi pinnale, kasutades laskumise aeglustamiseks ning külgliikumise kontrollimiseks põtkureid. Ta oli seda aastaid õppinud ja sai oma tööga hiilgavalt hakkama. Ta ületas kõik ootused, puudutades maad vaid üheksa meetrit ettemääratud maandumispunktist eemal. Maandumine oli kutil lihtsalt nii käpas.
Tänud, Martinez! Võisid sellega mu elu päästa!
Mitte ideaalse maandumisega, vaid sellega, et ta jättis nii palju kütust kasutamata. Sajad liitrid kasutamata hüdrasiini. Igas hüdrasiini molekulis on neli vesiniku aatomit. Seega on igas hüdrasiini liitris piisavalt vesinikku, et teha sellest kaks liitrit vett.
Tegin täna väikese EVA, et asja kontrollida. MDV paakides on alles 292 liitrit kütust. Sellest piisab, et teha peaaegu 600 liitrit vett! Palju rohkem, kui mul vaja on!
Sellel on ainult üks konks: kui hüdrasiini lagunemisel vabaneb vesinik, siis on see … noh … niimoodi need raketid töötavadki. See on väga, väga kuum. Ja ohtlik. Kui vabastaksin vesinikku hapnikukeskkonnas, siis oleks see kuum ja plahvataks. Saaksin nii küll lõpuks palju H2O-d, kuid oleksin liiga surnud, et seda hinnata. Oma olemuselt on hüdrasiin üpriski lihtne. Sakslased kasutasid seda juba Teise maailmasõja ajal rakettide toel lendavate hävituslennukite kütusena (ja lasid end aeg-ajalt sellega õhku).
Pole vaja teha muud, kui lasta hüdrasiin katalüsaatorist läbi (mille saan MDV mootorist välja võtta) ning see laguneb lämmastikuks ja vesinikuks. Säästan teid keemia-mulast, kuid lõpptulemusena saab viiest hüdrasiini molekulist viis kahjutut N2 molekuli ja kümme toredat H2 molekuli. Selle reaktsiooni vahesaadusena tekib ammoniaak. Keemia, olles selline lohakas litsike, nagu ta on, garanteerib, et üle jääb natuke ammoniaaki, mis ei reageeri enam hüdrasiiniga ja jääb seega lihtsalt ammoniaagiks. Kas teile meeldib ammoniaagi lõhn? Nojah, see jääb mu pidevalt põrgulikumaks muutuvat eksistentsi domineerima.
Keemia on minu poolel. Küsimus on nüüd selles, kuidas saan seda reaktsiooni aeglaselt esile kutsuda ja kuidas vesinikku kokku koguda? Vastus on: ma ei tea.
Oletan, et mõtlen midagi välja. Või saan surma.
Igatahes, edasi olulisema teema juurde: ma ei suuda seda lihtsalt taluda, et Chrissy asendati Cindyga. „Three’s Company” ei pruugi pärast seda fiaskot enam kunagi sama olla. Eks me näe.
4. PEATÜKK
Nii, veetootmise plaaniga on tekkinud terve hunnik probleeme.
Kavatsen valmistada 600 liitrit vett (kogust piirab vesiniku hulk, mida mul on võimalik hüdrasiinist saada). See tähendab, et vajan 300 liitrit veeldatud O2.
Saan O2 küllaltki kergesti kätte. MAV-i kütusetootmise üksusel kulub 10-liitrise CO2 paagi täitmiseks kakskümmend neli tundi. Oksügenaator saab selle muuta O2-ks, misjärel märkab õhuregulaator, et Marsi-maja O2 tase on liiga kõrge, eemaldab õhust üleliigse hapniku ja paneb selle O2 mahutitesse tallele. Need saavad täis ja seega pean viima osa O2-st kulgurite mahutitesse ja vajaduse korral isegi skafandrite hapnikuballoonidesse.
Aga ma ei saa seda väga kiiresti teha. Mul kulub kiirusel pool liitrit CO2tunnis kogu vajamineva hapniku saamiseks kakskümmned viis päeva. See on kauem, kui mulle meeldiks.
Lisaks on mul raskusi vesiniku hoiustamisega. Õhumahutid majas, kulgurites ja skafandrites annavad mulle kokku täpselt 374 liitri jagu ruumi. Et mahutada ära kõik vee valmistamiseks vajaminevad ained, on mul tarvis tervelt 900 liitri jagu hoiuruumi.
Mõtlesin, et võiksin ühte kulgurit mahutina kasutada. See oleks kindlasti piisavalt suur, kuid see ei ole mõeldud taluma nii suurt rõhku. Kulgur on mõeldud taluma (arvasite ära) ühte atmosfääri. Mul on vaja mahuteid, mis suudaksid taluda viiskümmend korda kõrgemat rõhku. Olen kindel, et kulgur läheks lõhki.
Parim viis vee koostisosade hoiustamiseks on muuta need veeks. Niisiis seda peangi tegema.
Põhimõte on lihtne, aga selle täideviimine on meeletult ohtlik.
Saan iga kahekümne tunni järel tänu MAV-i kütusetootmise üksusele 10 liitrit CO2. Lasen selle Marsi-majja, kasutades tohutult teaduslikku meetodit: võtan MAV-i maandumisplatformi küljest lahti CO2 mahuti, viin selle Marsi-majja, avan ventiili ja ootan, kuni mahuti tühjeneb.
Oksügenaator muundab selle aja jooksul hapnikuks.
Siis juhin väga aeglaselt iriidiumkatalüsaatorile hüdrasiini, et see laguneks N2-ks ja H2-ks. Kogun vesiniku väikesesse nõusse ja süütan.
Nagu isegi näete, pakub see plaan mulle mitmeid võimalusi lõõmavas plahvatuses surma saada.
Esiteks on juba hüdrasiin ise täielik surm. Kui teen väikseimagi vea, siis ei jää Marsi-maja kunagisest asukohast järele muud kui Mark Watney memoriaalkraater.
Kui eeldada, et ma ei keera hüdrasiiniga midagi tuksi, siis on mul vaja peale selle ka vesinik süüdata. Kavatsen teha tuld. Marsi-majas. Meelega.
Kui küsiksite kõigilt NASA inseneridelt, mis oleks Marsi-maja jaoks kõige hullem stsenaarium, siis vastaksid nad kõik: „Tuli.” Kui küsida neilt, mis oleks selle tagajärg, siis vastaksid nad: „Tulesurm.”
Ent kui saan sellega hakkama, siis suudan pidevalt vett valmistada ja mul ei oleks mingit vajadust vesinikku ega hapnikku kuskil hoiustada. Vesi seguneb õhuga niiskuse kujul, kuid vee taaskasutussüsteem suudab selle õhust eemaldada.
Ma ei pea isegi hüdrasiinist saadava vesiniku ja kütusetootmise üksusest saadava CO2 määrasid täpselt võrdsustama. Marsi-majas on piisavalt hapnikku ja lisaks on seda küllaga varudeski. Pean lihtsalt olema kindel, et ei valmista ühe korraga nii palju vett, et mul saaks endal O2 otsa.
Ühendasin MAV-i kütusetootmise üksuse maja vooluvõrguga. Õnneks töötavad mõlemad sama pingega. See popsub nüüd vaikselt, kogudes mulle CO2.
Pool toiduportsjonit õhtusöögiks. Tänase päevatöö tulemuseks oli vaid see, et mõtlesin välja plaani enda tapmiseks, ja see ei võtnud eriti palju energiat.
Lõpetan täna viimaste „Three’s Company” osade vaatamise. Ausalt öeldes meeldib mulle härra Furley rohkem kui Roperid.
See siin võib olla mu viimane kirje.
Olen alates 6. solist teadnud, et suren suure tõenäosusega siin. Ent mõtlesin, et see juhtub alles siis, kui mul toit otsa saab. Ma ei arvanud, et see võiks juhtuda nii ruttu.
Hakkan kohe hüdrasiini süütama.
Meie missioon oli loodud teadmises, et kõik seadmed võivad hooldust vajada ja seetõttu on mul piisavalt tööriistu. Suutsin isegi skafandris olles MDV kattepaneelid lahti kangutada ja kuus hüdrasiini mahutit kätte saada. Panin mahutid ühe kulguri kõrvale varju, et need liigselt ei kuumeneks. Marsi-maja juures on suurem vari ja madalamad temperatuurid, aga kurat sellega. Kui