Vee piiril. Sara Gruen. Читать онлайн. Newlib. NEWLIB.NET

Автор: Sara Gruen
Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU
Серия:
Жанр произведения: Современная зарубежная литература
Год издания: 2015
isbn: 9789949278053
Скачать книгу
välja,“ jätkas ta ning nägi vaeva, et oma häält valitseda. „Jumala pärast, mu lihane isa arvab, et ma olen argpüks. Ma pean end maksma panema. Tema ees, nende ees, enda ees. Arvasin, et kui mitte keegi teine, siis sina ometi mõistad.“

      „Kallis, ma mõistangi,“ ütlesin vastu.

      „Kas ikka mõistad?“ küsis ta, venitades huuled kibedaks naeratuseks.

      „Muidugi,“ vastasin ja mõistsingi, kuigi tollel hetkel oleks ma võinud tema rahustamiseks mida iganes öelda. Ta oli juba pärastlõunast saati kanget alkoholi joonud ja ma teadsin, et asjad võivad kiiresti kiiva kiskuda. Ta vältis hoolikalt meid ümbritsevate inimeste nägusid, mis kuulutasid juba ette, et uus aasta saab väga ebameeldiva alguse.

      Mu ämm, kes puudus migreeni tõttu peolt, saab lõunaks kindlasti meie käitumise kohta põhjalikke ettekandeid. Võisin vaid ette kujutada, kuidas ta reageerib, kui kuuleb, et ta kamm on kadunud. Otsustasin järgmisel päeval helistada ja end proua Pew armu alla heita. Kui kamm kukkus lumme, on see tõenäoliselt igaveseks kadunud, aga kui see kukkus mõne diivani taha, võib see veel välja ilmuda.

      Ellis uuris mind põhjalikult, kaminatuli pilgus tantsimas. Mõne sekundi pärast sulas tema vihane mask nukra kergenduse ilmeks. Ta sirutas end külitsi, et mu põlve patsutada, ja kukkus peaaegu tugitoolilt maha.

      „Tubli tüdruk,“ ütles ta end vaevaliselt sirgu ajades. „Alati seiklusteks valmis. Sa ei ole nagu teised tüdrukud, kas tead. Neis pole tibagi lõbujanu. Sellepärast muidugi Hank Violetiga ei abiellugi. Ta hoiab end järgmise sinu jaoks. Ainult et teist sind pole. Ma sain ainueksemplari endale.“

      „Mis asja sa siin patrad?“ küsis Hank, kes ilmus ei tea kust ja prantsatas tagasi tugitooli. „Siia!“ kraaksatas ta pea kohal sõrmi nipsutades. Ettekandja ladus meie ette lauale veel jooke. Hank pöördus uuesti Ellise poole: „Kas ta proovib mind jälle paari panna? Ausõna, siin kajab.“

      „Ei. Ta on nõus. Me läheme Šotimaale.“

      Hanki silmad lõid valla. „Tõesti?“ Ta vaatas kinnitust otsides minu poole.

      Enda arvates polnud ma otseselt nõustunud, vähemalt mitte pärast seda, kui taipasin, et me ei tee enam nalja, aga kuna ma olin suutnud pommi kahjutuks teha, otsustasin ehk ka ülejäänud õhtu päästmiseks kaasa mängida.

      „Loomulikult,“ ütlesin suurejoonelise žestiga. „Miks mitte?“

      Kolmas peatükk

      Järgmisel hommikul ehmatas mind ärkvele alumise korruse hallist kostev telefonihelin. Kell oli täpselt üheksa, mis oli varaseim mõeldav aeg, mida võis helistamiseks sobivaks pidada. Surusin kangestunult teki lõua vastu, kui ülemteener Pemberton mu ämma telefonile kutsus. Kuulsin ämma otsustavaid samme ja summutatud häält, mis üllatunud lainetena kõrgenes ja alanes.

      Olin läbini armetu – pea tagus, kõhus keeras ja oli üpris võimalik, et olin veel purjus. Kuigi suur osa möödunud õhtust oli mul meeles, leidus hetki, mida ma ei suutnud meenutada, näiteks kojujõudmine. Arusaam, et olin vindisest olekust kaugemale jõudnud, tabas mind üsna kiiresti – mäletan, kuidas tundsin selgesti, et aeg on lahkuda, kuid lahkumist ennast või veel vähem kojusõitu ma ei mäletanud. Ja mul polnud aimugi, kui palju või vähe ma olin juba maganud.

      Mu rikutud kleit lebas lõdva kuhilana keset vaipa ja nägi kõigist asjadest kõige enam välja nagu jupp soolikat. Kleidi lähedal vedelesid ka kingad, üks neist kontsata. Valge sall rippus poleeritud mahagonist tualettlaua serval, karv turris ja määrdunud. Olin pärlikee juveelikarbi ette pillanud ning mõlemad kõrvarõngad – teemantidega ümbritsetud padjalõikega rubiinid – paistsid nende lähedalt, kuid mitte koos. Otse nende vahel laiutas väga suur šampanjakork. Kontrollisin, kas mul on sõrmus ikka sõrmes, ning siis meenus mulle iiveldust tekitava peapöörituse saatel mu ehiskamm. Matsin näo patja ja tõmbasin selle servad üle kõrvade.

      Keskpäeval koputas toatüdruk õrnalt uksele ja paotas seda veidi.

      „Vabandust, Emily, ma ei soovi hommikust süüa,“ ütlesin padjast summutatud häälel.

      „Tõin Alka-Seltzerit ja präänikuid,“ vastas ta, pannes mul kõhu taas keerama. See tähendas, et me polnud naastes ainult kogu elamist üles ajanud, vaid ka seda, et meie seisukord oli ilmne.

      „Pane need lauale,“ ütlesin nägu seina poole pöörates. Ma ei soovinud, et ta mind näeks. Olin langenud voodisse isegi meiki eemaldamata, nagu võis järeldada ripsmetuši joontelt padjapüüril.

      „Aitäh, Emily.“

      „Pole tänu väärt, proua Hyde.“

      Ta jäi tuppa oodatust kauemaks ja kui ta lahkus, siis nägin, et ta oli kaasa võtnud nii kleidi, kingad kui karusnaha.

      Telefon helises iga mõne aja tagant terve päeva. Iga kõnega muutus mu ämma hääl pisut resoluutsemaks, kuni lõpuks oli see väga rabe ja karm. Tõmbusin iga vestluse peale sügavamale teki alla.

      Kui kell oli peaaegu pool seitse õhtul, taarus Ellis mu tuppa. Ta oli endiselt pidžaamas. Tema hommikumantel oli eest lahti, vöö mööda põrandat järele lohisemas.

      „Taevas halasta, oli see vast öö,“ sõnas ta rusikatega silmi hõõrudes. „Süda läigib… mulle kuluks väike hommikunaps ära. Soovid ka?“

      Surusin krooksatuse alla.

      „On sinuga kõik korras?“ küsis ta lähemale tulles. Ta nägu oli kurnatud ja silme all olid tumedad poolringid. Mul polnud vähimatki tahtmist teada, kuidas ma ise välja nägin – Ellis oli vähemalt pidžaamasse jõudnud, mina aga alles kombinees.

      „Mitte eriti,“ vastasin. „Vaata, mis Emily hommikusöögikandikule pani.“

      Ta heitis sellele pilgu ja hirnus naerda.

      „See pole naljakas,“ ütlesin ma. „See tähendab, et kõik räägivad meid köögis taga. Ja ma kaotasin su ema kammi ära.“

      „Oih,“ ütles ta ebaselgelt.

      „Ellis, ma kaotasin kammi ära.“

      Kui asja tõsidus talle kohale jõudis, istus ta voodi servale ja viimnegi jume kadus ta näost.

      „Mis ma nüüd teen?“ küsisin end kerra tõmmates.

      Ta ohkas sügavalt sisse ja mõtles. Mõne sekundi pärast laksatas ta endale otsustavalt vastu reisi ja ütles: „Nii. Sa pead Pew’dele helistama ja paluma, et nad seda otsiksid, muud midagi.“

      „Seda ma mõtlesingi teha. Aga ma ei saa.“

      „Miks mitte?“

      „Esiteks ei pääse ma telefoni juurde. Su ema on sellega terve päev rääkinud. Jumal teab, mida ta kõike juba kuulnud on. Ja pealegi ei saa ma proua Pew’le helistada. Ma ei julge temaga suhelda, isegi telefoni teel mitte.“

      „Miks?“

      „Sest me olime täis! Me püherdasime mööda tänavat!“

      „Kõik olid täis.“

      „Jah, aga mitte nagu meie,“ vaidlesin virilalt. Tõusin istuma ja kaisutasin pead käte vahel. „Ma ei mäleta isegi, kuidas me sealt lahkusime. Sina mäletad?“

      „Mitte eriti.“ Ta tõusis püsti ja kõndis mu tualettlaua juurde. „Millal sa selle endale said?“ küsis ta korki kätte võttes.

      „Pole aimugi,“ vastasin talle.

      Alumisel korrusel helises taas telefon ja ma tõmbusin kössi. Ellis tuli tagasi voodi juurde ja võttis mu käe pihku. Seekord, kui Pemberton läks ämma kutsuma, kõlasid tolle sammud väledalt ja ta kõneles järskude sööstudena. Mõne minuti pärast jäi ta taas vait ning see vaikus oli kurjakuulutav, rulludes mööda maja nagu mürgigaasi lained.

      Ellis vaatas mu seinakella. „Ta tuleb paari minuti pärast üles õhtusöögiks riideid vahetama. Siis saad helistada.“

      „Tuled kaasa?“ sosistasin tema kätt pigistades.

      „Muidugi,“