Üht varest nähes kurvastad,
kaht varest nähes rõõmustad,
kolm varest pulmakelli lööb
ja neli varest sünni toob.
Viit varest nähes kulda saad,
kuut varest nähes hõbedat,
on seitse varest saladus, mis kiivalt hoitud saab.
Proloog
Drumnadrochit, 28. veebruar 1942
Hauakivi oli tagasihoidlik ja tahutud mustast graniidist. Graniit oli üks väheseid asju, millest Glenurquhartis kunagi puudust ei tuntud, isegi mitte praegustel rasketel aegadel.
Màiri külastas iga päev väikest mullakuhja, mis kattis tema tütre kirstu, ning jälgis selle vajumist. Kiviraidur Archie oli öelnud, et nii krõbeda külmaga võib minna kuid, enne kui nad saavad kivi paika panna, kuid kirst oli nii väike, et maapind tasanes vaid mõne nädalaga.
Peagi pärast hauakivi paigaldamist sai Màiri Anguse kohta telegrammi ja lasi Archiel kivi taas ära viia. Archie oleks tahtnud oodata surmakuupäeva kinnitamiseni, kuid Màiri vajas seda kohe, et tal oleks koht, kus neid mõlemat korraga leinata, ning Archie ei suutnud keelduda. Ta raius meisliga Anguse nime tema tütre nime alla ja jättis veidi ruumi kuupäeva tarvis, kuni nad selle teada saavad. Rõhutades kuupäeva puudumist, sest Angus – erinevalt tillust lapsest – ei lamanud selle all ega hakanud seal ilmselt kunagi lamama.
Nad olid kalmistul kahekesi, kui Archie hauakivi tagasi tõi. Ta oli kahtlemata tugev mees, et jaksas graniidilahmakat sedasi ringi vinnata.
Màiri kohal vilksatas vari ja ta vaatas üles. Haudade kohal tiirles vares, kordagi tiibu liigutamata.
Üht varest nähes kurvastad,
Temaga liitus teine ja siis veel kaks.
Kaht varest nähes rõõmustad,
Kolm varest pulmakelli lööb
Ja neli varest sünni toob.
Archie võttis mütsi peast ja väänas seda käte vahel.
„Kui me Moragiga kuidagi aidata saame, ükskõik kuidas, siis…“
Màiri püüdis naeratada ja sai hakkama vaid pooleldi summutatud nuuksega. Ta tõmbas taskust räti ja surus selle suule.
Archie vaikis, nagu sooviks ta midagi veel öelda. Lõpuks pani ta aga mütsi tagasi pähe ja ütles: „Heakene küll. Ma hakkan minema.“ Ta noogutas järsult ja kõmpis tagasi oma furgooni juurde.
Telegrammi oli toonud postiljon Willie ja kõigist päevadest just valentinipäeval, täpselt kuu pärast lapse sündi. Màiri täitis parasjagu baaris õllekanne, kui tuli näost tuhakarva Anna ja sosistas, et Willie on trepil ja ei nõustu sisse tulema. Willie oli püsiklient, nii et Màiri teadis selsamal hetkel, veel enne kui ta üldse ukselegi läks ja mehe nägu nägi. Tolle looritatud silmad vahtisid tema omadesse ning siis suundus pilk pihku surutud ümbrikule. Ta pööras seda paar korda sõrmede vahel, justkui kaaludes, kas seda naisele üle anda; kas ümbriku mitteandmine teeks selles peituva sõnumi olematuks. Tuul sasis paar korda kirja, raputas seda üht- ja teistpidi. Kui Willie ümbriku lõpuks Màirile ulatas, andis ta selle üle ettevaatlikult nagu äsjakoorunud tibu. Màiri avas ümbriku, pööras telegrammi õigetpidi ja lasi pilgu üle lilla kuupäevatempli – 14. veebruar 1942, mille Willie oli sinna vaevalt pool tundi varem vajutanud – ning luges seejärel:
MRS MAIRI GRANT HIGH ROAD 6 DRUM. INVERNESS-SHIRE TEATAME KAHETUSEGA ET TEIE ABIKAASA KAPT ANGUS D GRANT SEAFORTH 4 RÜG BAT 179994 KADUNUD ARVATAVALT HUKKUNUD VÄETEENISTUSES 1 JAAN 1942 KIRI ÜKSIKASJADEGA JÄRGNEB
Ta mõistis vaid kolme asja: Angus, hukkunud, kuupäev. Neist piisas.
„Tunnen kaasa, Màiri,“ ütles Willie peaaegu sosinal. „Eriti nii ruttu pärast…“ Ta hääl hääbus. Willie pilgutas silmi. Ta pilk libises allapoole, peatus hetkeks naise kõhul ja jäi lõpuks taas kätel pidama.
Màiri ei suutnud vastata. Ta sulges tasa ukse ja kõndis vaikseks jäänud klientidest mööda otse kööki. Seal nõjatus ta vastu seina, haaras ühe käega oma tühjast üsast ning surus teisega paberilipikut, mis oli toonud Anguse surma. Sest tundus, justkui oleks paber see, mis surma tõi, mitte vaid surmateate. Mees oli juba üle kuue nädala surnud olnud ning naine polnud seda teadnudki.
Ajavahemikus telegrammi saabumisest kuni hauakivi naasmiseni koos Anguse nimega oli Màiri hakanud süüdistama Williet. Miks ta otsustas Màirile telegrammi üle anda? Ta oli märganud kõhklust postiljoni silmades. Tolle süü oleks halvimal juhul seisnenud vaikimises, eriti kui see tähendaks, et naine usub edasi, et Angus on kusagil veel elus. Isegi kui mees tegi asju, mida Màiri ei suutnud mõista. Asju, mis muutnuks teda jõledal moel, nagu olid muutunud need, kes olid juba koju saadetud. Màiri saaks ikkagi uskuda, et mees on elus ja seepärast tervenemisvõimeline, sest polnud midagi, millest hoolimata poleks naine suutnud Angust armastada, kui ta kord kodus on.
Nad olid talle lapse kohta valetanud ja ta lubas seda.
Hetkest, mil ta tundis last kasvamas, oli ta selgelt teadlik igast tema liigutusest. Mitu kuud oli ta imestusega jälginud, kuidas väikesed kühmud tema kõhust välja turritavad ja endale üle kõhu teed rajavad – küünarnuki või ehk põlvekesega. Maa-alune jõud, mis tema ihu maastikku pidevalt ümber kujundas. Oli see poiss või tüdrukuke? Kumb ta ka polnud, oli ta juba siis isepäine. Màiri mäletas hetke, mil talle turgatas, et ta polnud juba mitu tundi beebi liigutusi tundnud, ja see juhtus kõigist päevadest just vana-aastaõhtul. Keskööl, samal hetkel, kui Ian Mackintosh oma torupillile hääle sisse puhus, et tuua kuuldavale „Auld Lang Syne’i“ esimene akord, ning sekundeid enne, kui Donnie Macleani ukselt kajasid tervituspaugud, hakkas Màiri oma kõhtu torkima, et last üles ajada, sest öeldakse, et sündimata beebid magavad. Ta karjus ta peale, kisendas, ning lõpuks, jõudnud äratundmisele, pani kõhule käed ümber ja nuttis. Kolmteist päeva hiljem algasid valud.
Sünnitust mäletas ta häguselt, sest ämmaemand andis talle valge pulbriga segatud mõru teed ja arst hoidis kindla aja tagant tema nina ja suu kohal eetrit, uimastades ta lõpuks täielikult. Nad rääkisid talle, et laps oli mõne minuti elanud, kuid mitte piisavalt kaua, et teda oleks jõudnud ristida. Nende valest sai tema vale ja see hauakivile jõudiski. Tegelikkuses kaotas ta nii lapse kui mehe tõenäoliselt samal kuupäeval.
Lubatud kiri ei saabunudki. Kus Angus hukkus? Kuidas ta hukkus? Kardetud üksikasjadeta jäi naisele vaid kujutlusvõime – tema õudne kujutlusvõime – ning kuigi ta soovis, et ei suudaks aduda, millised mehe viimased hetked võisid olla, tunnetas ta seda ometi terava ja piinarikka täpsusega miljonil moel. Andku jumal, et need olid tõepoolest hetked, mitte tunnid või päevad.
Vareseparv laskus kärarikka saginaga kivimüürile ja sättis end rivvi, tõmbus kobarasse kössi, sinkjasmustad suled puhvis ja pead õlgade vahele tõmmatud, nagu oleks nad kuuerevääri üles tõmmanud. Nad vahtisid süüdistavalt, armetult, kuid tavapäraste kommentaarideta. Màiri luges nad kaks korda üle.
On seitse varest saladus, mis kiivalt hoitud saab.
Ta teadis, et ei saa kunagi teada detaile – seda, mis tegelikult juhtus.
Läbilõikav tuul keerutas lehti, kuni neist moodustusid haudade vahel tantsivad keerised. Màiri kükitas ja sõrmitses oma lapse ja abikaasa nime mustal kivil.
A gnes.
Angus.
Kivi alumine kolmandik oli veel tühi. Jätkus ruumi veel ühele nimele ning sünni- ja surmakuupäevale, ja need pidid saama täpsed.
Ta seisis ega pööranud pilku kivilt. Ta pühkis taskurätikuga silmi ja nina ja hoidis seda peos, kui mässis käed enda ümber ja kõndis läbi musta raudvärava, jättes selle õõtsuma. Ta suundus kõrtsi poole, kuid ristmikule jõudes pööras ta vasakule, mitte ei läinud otse.
Algas kerge lumesadu, kuid hoolimata