„Loomulikult,” ütlesin, ilma et info oleks mulle täielikult kohale jõudnud.
Kui kehutasin vana autot edasi pilkasesse pimedusse, mis varitses linna tänavatulede taga, laskus öö mu peale kui meri. Soojendus põrises endamisi ja täitis kabiini sooja läpatisega ning auto mootor töötas mõned tunnid kenasti. Olin heas tujus, soojas ja väsinud. Aga just siis, kui vähkresin, et end istmel paremini sisse seada, suri mootor välja. Masin jõnksatas, läks korraks uuesti tööle, köhatas seejärel ja jäi taas seisma. Mul vajus süda saapasäärde ning käed ja jalad nõrkesid.
Ronisin autost välja. Sadas kiireid ja pakse lumeräitsakaid, mis lämmatasid niigi rasket vaikust. Oli nõnda täiuslikult vaikne, et kuulsin oma verd, mis pressis läbi kapillaaride. Kuulsin südant rütmikalt pekslemas ja tajusin neuronite lõplikult tasast surinat oma ajus.
Auto prõksus ja kriiksus kuuma metalli jahtudes. Seisin seal ehk minuti ega söandanud hingatagi, kartes erakordset vaikust murda. Siis aga sai külmast küll ja ma ronisin tagasi masinasse. Arvasin, et kui lasen autol mõned minutid jahtuda, läheb see taas käima. Istusin rooli taga, suu lahti, ja jälgisin lume kahvatus kumas langevaid raskeid räitsakaid. Vaid minutitega oli auto jahtunud ning kabiini soojus lahtunud. Andsin süüdet. Mootor käivitus. Lülitasin ainsa esitule põlema ja liikusin ebakindlalt mööda teed edasi.
Auto töötas nüüd vägagi vaevaliselt ning ega äsja alanud lumetormist ka suurt kasu polnud. Lumetormidel võib olla ohtlikult hüpnotiseeriv mõju, kuna tundub, et lumi vormub keerisesse, ja sellelt on raske pilku rebida. Olin juba üsna mures. Kaart näitas, et umbes kahekümne kilomeetri kaugusel on üks väike linnake, nii sõitsin muudkui edasi, närvid püsti, ja keskendusin kohale, kus kõik mured lahenduse leiavad.
Linna nimi oli Åbro ning kui ma umbes üheteistkümne paiku kohale jõudsin, näis, nagu linnake oleks juba tunde maganud. Ainus pitsabaar oli kinni ning valgust pakkusid vaid tänavalambid. Äärelinna tänavatel kulgedes märkasin viimaks hägusalt valgustatud silti kirjaga HOTELL.
Parkisin auto ja lasksin kella. Ootasin, värisesin veidi ja ahmisin pelgalt lumesaju raskusest õhku. Volvo pragises mu kõrval. Lasin uuesti kella. Jätkuvalt ei midagi, ei valgust, ei ühtki heli. Viimaks avanes ülakorrusel üks aken.
„Jah? Mida te soovite?” kostis keskealise naisterahva napp hääl.
„Oh, ee … see on ju hotell, eks?”
„Jah.”
„Noh, mul läks auto katki ja ma oleksin väga tänulik, kui pakuksite mulle voodit, kus öö mööda saata.”
„Ei saa, meil pole övernattning.”
„Mis mõttes, et pole övernattning?”
„Selles mõttes, et meil pole övernattning!”
„See polegi siis hotell?”
„Jah, see on hotell.”
„Noh, aga kui see on hotell, siis ma saaksin ju siia ööseks jääda.”
„See on hotell, aga ööseks ei saa jääda, sest meil pole övernattning,” jäi naine enesele kindlaks ja justkui sellega oleks vestlus jõudnud rahuldava lõppmänguni, lajatas akna kinni. Hüüdsin, et kuna mul pole kusagil mujal magada, jääb see kogu täiega tema südametunnistusele, kui ma surnuks peaksin külmuma. Ent sama hästi oleksin võinud lume peale karjuda. Hotellipidaja ei kavatsenudki anda järele ühele haledale välismaalasele, kes pahandab nende övernattning-põhimõtte pärast – muuseas, see sõna tähendab ööseks jäämist.
Pool tundi varem oleksin öelnud, et olin omadega põhja jõudnud, kuid see polnud uue meeleheitega võrreldavgi. Valikud selle näruse öö üleelamiseks näisid äärmiselt nigelad. Otsustasin magada nõmeda hotelli ees auto tagaistmel ja jätta mootori tööle, nii sooja pärast kui ka selleks, et hotelli harpüiale närvidele käia. Oli küll oht, et lämbun või külmun surnuks, aga vähemalt rahuldaks mind teadmine, et minust jääb hommikuks hotelli ukselävele üks korrapäratu hunnik – auto ja külmunud kere.
Lebasin tagaistmel, riided seljas, paar lisakihti igaks juhuks lambanahkse kasuka all. Mu süda oli sappi täis, meel mõru ja hambad plagisesid. Aga peagi jäin siiski magama ning ärkasin alles varastel hommikutundidel – mootor mürises jätkuvalt ja pahvis sooja ning mina olin elus. Tõmbasin juubeldades hinge ning tundsin ninakarvu võbelemas ja külmumas – pidi ikka väga külm olema.
Jätsin linna seljataha, hotelli pärast jätkuvalt marutades. Mis võiks säärasest naeruväärsusest üldse kasu olla? Mis väärastunud eesmärk sel küll olla võib? Näis erakordselt ebatõenäoline, et linna väärikad kodanikud rõõmlevad tubades, mida renditakse vaid tunniks ajaks korraga. Rootsi väikelinnad pole tuntud oma erootiliste koerustükkide poolest, nii pidi põhjuseks olema joomine: maapiirkonna Rootsis pole ühtki kohta, kus saaks istuda rahulikult maha ja tellida endale pindi õlut või mõtiskleda veinipudeli taga. Eelistatakse hoopis rüübata otse pudelist viina või odavat viskit, mis diskreetselt pruuni paberkotti peidetud. See hotell võis olla joomaklubi, vot mis.
Ometi oli ligikaudu tund aega hiljem mu viha lahtunud, suuresti tänu tehnoabile, mida pakkus Matts, jässakas, turtsakas ja sõbraliku pilguga mees, kes aitas mul lükata auto oma töökotta järgmise külakese ääres. Matts teadis imehästi, mis masinal viga, ja samal ajal, kui tema abikaasa tõi mulle tassitäite kaupa auravat teed, askeldas tema kruvikeeraja ja mutrivõtmega ning kuulutas poole tunni pärast, et auto on korras. Küsisin, kui palju talle võlgnen, ja olin pisut närvis, sest igat sorti parandamised on Rootsis astronoomiliselt kallid.
„Ah, ära selle pärast muretse,” käis mees peale. „Olin ise ka noorena palju teel ja pealegi on meeldiv aidata välismaist rändurit; teid ei satu siia just palju.” Ajasin ikka oma jonni, kuid Matts keeldus kategooriliselt ja lehvitas mulle rõõmsalt hüvastijätuks, kui mina ja auto üheskoos metsade poole põristasime. Matts oli sedasorti rootslane, kelle seltskonnas oleks isegi övernattning külmikuautos talutav.
Rahul sündmuste käiguga, hakkasin Rootsi maastikust viimaks rõõmu tundma. Pilved olid kõrgel ja päike hiilimas jäisesse sinitaevasse. Lumi sätendas puudel ning lagedamale jõudes nägin värske lume alla mattunud mere täiuslikult valget värvi. Märganud punast ämbrit hõbedase kase küljes, pöörasin usjale rajale läbi metsa, mis oli lumivalge ja päikeselaigune. Raja lõppu jäi sügavale lumme mattunud paadisadam ning, nagu arvata võiski, kulges rada selle kõrvalt kaldast alla, suunaga merele. Kilomeetreid eemal paistsid mõned mändidega kaetud saared, mis pakkusid säravvalge merega kontrasti. Rehvid kriiksusid värskel lumel, kui masinal ettevaatlikult mööda rada alla vajuda lubasin. Seejärel, nägu igast hüppest või krõbinast krimpsus, asusin oma teekonnale üle mere.
„Mis siis saab, kui läbi jää vajun?” mõtlesin endamisi. Muidugi vajuks auto jäises vees põhja nagu telliskivi. Ja kui mul õnnestukski end masinast välja pressida ja autost tekkinud auguni ujuda (päris paras tegemine), peaksin end kuidagi paksudest jääseintest üles hiivama. Teadsin, et seda ei saa teha, kui mul pole jäänaaskleid. Kummassegi kätte oleks vaja üht, et saaks jääst piisavalt hästi kinni ja ennast välja tõmmata. Aga isegi kui paar jäänaaskleid satub olema käepärast ning jõudu jagub, et end üles hiivata, siis kui kaua peab inimene vastu läbimärjana, istudes kesk jääd?
Ettevaatlikult edasi liikudes, märgistuspoisid jälgides ja süngeid mõtteid mõlgutades märkasin väikest kollast objekti, justkui mänguautot, mis lahkus saarelt ja võttis suuna minu peale. See suurenes iga hetkega ja omandas hiiglaslikud mõõtmed, kui minust lumepilvena mööda tuiskas. Juht, pläru huultel, saatis minu suunas lõbusa irve. Ta juhtis mööbliautot. Tundsin kergendust ja seejärel kerget muret, et masina üüratu raskus võis jäässe praod lüüa.
„Kuidas need inimesed teavad, millal pole enam turvaline mööbliautosid üle jää saata?” imestasin.