Köögist, mille teises nurgas seisis kopitanud kirst ja seina ääres paar ilmselt istumiskõlblikku vineerpõhjaga tooli, viis uks järgmisesse, väiksemasse ja päris tühja tuppa ja sealt omakorda veel väiksemasse, mida püüdis elustada ilmselt eelmisele omanikule kuulunud kiivas ja logisev puitsohva.
„All, nagu näete, on köök ja kolm tuba,” leidis Jaan üles oma vahepeal kadunud asjalikkuse. „Laed on kõvad ja katus kõrge, nii et teise korruse väljaehitamisega pole muret. Trepp hakkab üles minema praegusest köögist. Pliidi asemele tuleb sinna kamin ning üksiku suurema toa teeme köögiga kokku elutoaks. Mul on kõik plaanid juba valmis ning järgmisel nädalal tulevad ehitusmehed peale. Teie toad tulevad üles ning all kahes väiksemas hakkame elama meie Janaga.”
Ema võttis Jaanil käest kinni ning nagu kokkulepitult pöördusid mõlemad näoga Erle ja Joosepi poole.
„Ja selle õe või vennaga, kes teile seitsme kuu pärast sünnib,” ütles ema naljakalt peenikese häälega ning punastas Erle ja Joosepi jahmunud pilkude all nagu maasikas.
Muutused ei olnud kaugeltki lõppenud. Suurimad neist, nagu näha, seisid alles ees.
KÜLALINE MÖÖDUNUD AEGADEST
Tuhanded külad, tuhanded talud laiali Eestimaal. Sündinud nendes kadunud põlved, vanavanemad. 2
Terve päev oli kulunud kraamimiseks, mööbli hädapäraseks paigaldamiseks – remondimeeste tuleku eel ei tahetud põhjalikumat sisustamist ette võtta, kuid kuskil sööma ja magama ometi pidi –, aiarisude koristamiseks ning õuelt kõikvõimaliku träni kokkukorjamisele. Prahihunnik õue kaugeimas otsas kasvas üha suuremaks ja suuremaks.
„Siit saame täna veel vägeva mailõkke,” takseeris Jaan seda rahulolevalt käsi hõõrudes. „Annamegi külale suitsuga märku, et Vanatoale on tulnud uus elu.”
Kuurist tuli kummargil ja tagurpidi ema, sikutades enda järel suurt lagunenud kasti.
„Jäta kohe järele!” hüppas Jaan Erlet sinnapaika jättes tema juurde. „Ei tohi! Küll meie selle kasti välja viime, sina pead tegema ainult kergemaid asju! Ja üldse, istu ja puhka vahepeal!”
Ema istuski kuulekalt sinnasamasse kastinurgale ja Jaan pani talle hellalt käe õlale. Nad naeratasid teineteisele, kahekesi teineteise ja oodatava kõhutita päralt, ning Erle tundis end üksijäetu ja hüljatuna. Aegamisi lonkis ta Joosepit otsima, et vähemalt ühe elava hingega oma tundeid jagada.
Pärast ema ja Jaani uudist olid Erle ja Joosep olnud pikka aega jahmunud-nõutult vait, kuni Joosep oli lõpuks märganud kobamisi õnne soovida. See kukkus küll kohmakalt välja ja eriti piinlik oli, et ta kolmandana ka Erlet õnnitles, aga ilmselt oli see siiski olnud parem kui Erle enda täielik mittemidagitegemine. Joosep oli küsinud ka tavapäraseid küsimusi nagu kas oodatav on poiss või tüdruk, mille vastust ema muidugi veel ei teadnud, ning kas nimevariandid on juba valmis mõeldud – mida loomulikult veel ei olnud. Erle oli lihtsalt vait – endalegi arusaamatus ebameeldivas šokis. Vähemalt nii palju oli tal viisakust ja enesevalitsust jätkunud, et mitte nutma puhkeda ja minema joosta, mida ta tegelikult kõige rohkem teha tahtnuks. Minema siit, et olla üksi oma kurbuse, hüljatus- ja reedetustundega! Viskuda pikali kuhugi pimedasse nurka ning ärgata oma toas voodis, õndsa teadmisega, et kõik see oli olnud ainult halb uni…!
Edasi oli õnneks lihtsam, kuna sai end töösse matta. Erle alustas rehitsemisega õue kaugeimast sopist ning tuuseldas vana raudrehaga nii raevukalt, nagu püüaks aastaid metsistunud ja räämas olnud õue asemel korrastada omaenese ühe hetkega kiivakiskunud elu.
Ilmselt oli Joosep midagi sarnast tundnud, sest temagi oli kadunud omaette koristusprojekti: vanast aidast ja selle lakapealselt hakkasid välja lendama poolkõdunenud kummikud, hiirtest näritud vildid, ikka veel mee järele lõhnavad kärjeraamid ja muu koli, mida pannakse kõrvale, raatsimata seda minema visata, ja unustatakse pikkadeks aastateks. Või koguni igaveseks, kui pole enam inimest, kes teaks ja mäletaks. Kuni tulevad võõrad, teisest ajastust inimesed, et kõik talletatu oma mailõkkesse ajada.
Niisugused mõtted tegid olemise veel kurvemaks. Just nagu oleks tema, Erlegi, ainult üks äravisatav kaloss ema-Jaani uue lapse saamise rõõmu mailõkkes.
Ja see, et Joosep jälle täiesti omaette toimetas, ei olnud praegu üldse hea.
„Joo-oosep!” karjatas Erle välja kogu oma nimetu ahastuse. „Joo-oosep!”
Linnas kaikunuks see hüüd Nõmme majade vahel, põrganuks aknast aknasse ja võimendunuks majalt majale põrgates. Siin hajus see tuules ja hääbus väljade kohal rippuva lõokese lõõritamisse.
Aga Joosep kuulis seda ometi.
„Mis on?” pistis ta Erle üllatuseks pea välja siitsamast aidalakast. „Söögiaeg või?”
Nüüd tundis Erle, et lisaks kõikidele muudele hädadele vaevab teda ka tühi kõht. Juba ammu oleks võinud midagi hamba alla saada!
„Ei ole,” vigises ta iseendalegi vastikult. „Ma niisama… need seal ju ei pane midagi tähele, isegi söögiaega mitte. Mul on sellest suvemajast juba nii siiber, et ma ei liiguta siin enam lauajuppigi. Tehku ise…”
… koos oma titega, tahtis ta juba lisada, aga sai siiski sõnasabast kinni.
Joosep vahtis teda natuke nõutult ja nühkis – küllap selle nõutuse varjamiseks – särgisabaga ämblikuvõrguseid prille puhtaks.
„Ma leidsin siit hunniku vanu ajakirju ja jäin neid lugema,” ütles ta lõpuks, täiesti teemat vahetades. „Mingid „Taluperenaised” eelmisest Eesti ajast ja vähe uuemad „Nõukogude Naised”… Täitsa huvitav, eriti see nõuka-värk, ehkki muidugi täiesti nõme… Aga nüüd võiksime küll minna ja kõigile midagi nina alla otsida. Ega su ema ei pea meile ju kõike ette-taha ära tegema.”
See oli liiga õige ega lohutanud Erlet sugugi, aga ta neelas virina alla ja läks koos Joosepiga kööki, kus söögikotid ja külmakastid olid nurka tõstetud. Keskpäevaseks toidukorraks sobis valmistoiduna kaasa ostetud grillkana ja kartulisalat. Teisest kotist tuli välja leib ja kaevuvee maitsestamiseks sobiv siirup – ning ennäe, isegi söögiriistad ja virna vanemaid taldrikuid oli ema ettenägelikult kaasa pakkinud.
Kui kõik see oli laotatud juba varem kokku pandud massiivsele lauale, astus uksest sisse ka oma kohustusse ärganud ema, Jaan loomulikult sabas.
„Ma just mõtlesin, et viimane aeg süüa, aga teil juba kõik valmis! Aitäh!”
Rohkem polnud kellelgi mahti midagi öelda, näljastena sööstsid kõik püstijalu toidu kallale. Emale tõstis Jaan küll seina äärest tooli lähemale, aga kulus mitu suutäit, enne kui ema sellele istuda märkas. Veel hulk aega hiljem tõi Erle endale teise tooli ning Jaan ja Joosep toetasid ennast laua äärde lohistatud riidekirstule.
Söögikord oli juba lõpule jõudmas, kui lahtisele köögiuksele valjusti koputati. Ukseavasse ilmus kortsuräguse näoga laialt naeratav eit, siniste dressipükste peal pikk roheline mantel ning roosiline rätt lõua all kõvasti sõlme seotud.
„Tere siitpere rahvale!” kädistas ta rõõmsalt ja enne, kui keegi vastatagi jõudis, kopsas lauale piimamannergu ja koguka koti. „Mina, näh, olen siit kõrvalt Külatsalt, Nete nimi. Esimene maja, kui siit Vanadolt küla poole minna. Nägin ju enne, kui autu tuli, nii et tulin uuele rahvale soolaleiba tooma… Tea, kas suvitajad või päriselu peale?”
„Suvitajad rohkem,” sai Jaan esimesena üllatusest üle ja jutuga järjele. „Ja tore, et tulite! Erle, anna külalisele oma tool – näete, meil siin kõik veel alguses ja toolegi pole õieti.”
„Mis nüüd sest – hea perse leiab isegi istet, paha ei saa pakkudeski, nagu öeldakse,” kädistas Nete reipalt ja seadis end Erle toolile. „Näh, teil küll