Üle sidrunite. Optimist Andaluusias. Chris Stewart

ent oli juured sügavamale ajanud – sõna otseses mõttes, sest talle kuulus väike aiandusfirma ning ta pidi nüüd otsima kellegi, kes juhtimise üle võtaks. Samuti oli vaja küllaltki palju pabereid korda ajada – eriti tähtsad olid seejuures nende hämarasisuliste dokumentide virnad, mida pidi koguma selleks, et saaksime võtta kaasa Ana armsa lemmiku, musta poollabradori nimega Beaune, ja mõned kalliks saanud taimed.

      Arvasime, et see kõik võtab umbes üheksa kuud. Täpselt paras aeg, et valmistada sugulasi ja sõpru ette uudiseks, et me ei ela varsti enam nende läheduses. Kuid kuus kuud hiljem avastasin ma, et ei malda enam oodata, , ning lendasin ametisolevalt peremehelt talupidamise õppisime nõrgal ettekäändel odavlennuga Hispaaniasse, et näha, kas El Valero on ikka päriselt olemas.

      Oli august, tol aastal justkui nimme piinavalt palav kuu, ning kui olin saabunud bussiga Órgivasse, asusin linnast piki peaaegu kuivanud jõe kallast teele. Mul oli kaasas väike kott – Andaluusia suvi ei nõua paljut – ning, mis ehk pisut vähem praktiline, kitarr ühes kohvriga.

      Keskpäeva paiku märkasin El Valero mäeastanguid, mis kõrgusid jõe kohal. Talu nägi imeline välja, ehkki selle vaatamiseks oli parasjagu kõige kehvem aeg. Augustikuine päike küpsetab keskpäevaks kogu looduse värvituks. Mäed, mis hommiku- ja õhtuvalguse viltustes kiirtes näivad udused, kaljulõhed ja – tipud värvikalt kumamas, paistavad siis varjutud ning kuivanud võsa ja okastaimi täis. Kõige õigem on sel tunnil oma silmanägemist mitte uskuda ning nautida vaateid pigem päeva alguses või lõpus.

      Tegin talu kandis jõe ületamise pisut keerulisemaks ning leotasin end pealaest jalatallani jahedas vees, enne kui maja juures välja ronisin ja Romerot otsima läksin. Olin talle kirjutanud ning teada andnud, et soovin ühe kuu talus veeta ja õppida kõike seda, mida tal mulle parasjagu õpetada on, ning eeldasin, et Romero tütar oli talle kirja ette lugenud, sest üle viiekümnestel talunikel pole siin enamasti oma emakeele kirjapildist vähimatki aimu.

      Kui ronisin üle viimase astangu, kus hobused lühikese lõa otsas oliivipuude all päikesevarjus seisid, kuulsin juba tuttavat häält, mis kraaksus parasjagu maja juures midagi laulda. Romero istus astangul ja viskas koertele tolmu sisse kuivanud leiba. Ta ajas end püsti ning lonkis minu juurde, lai naeratus näol. „Oled kohal – ja mis see on? Teeme muusikat. Estupendo4.”

      „Mul on rõõm siin olla, Pedro,” lõõtsutasin ja pühkisin näolt higi.

      „Olen rõõmus, et tulid. Minu omad on kõik linna kolinud ja siin on päris üksildane, kuigi mul on küll mu loomad – ja muidugi alati ka jumal. Ja jõed ja mäed – hah, siin on tõesti paradiis – ma ei lähegi ära! Tule sisse, ma teen just lõunat.”

      Tõmbasime pea õlgade vahele ja pugesime läbi ukseava hämarasse tuppa. Väikeses pimedas ruumis oli jahedam, kuigi koldes lõõmas tuli. Väljas kuumas neljakümne kraadi ligi, meie aga tõmbasime kaks tooli leekidele lähemale. Jälgisin hämmastunult, kuidas Pedro oskuslikult enda firmarooga, papas a lo pobre’t – vaese mehe kartuleid – valmistas.

      Kõigepealt asetas ta kolme jalaga alusele kõrgete servadega võikalt rasvase ja tahmunud praepanni ning valas sellele siis umbes kahe (väikese) kohvitassi jagu oliiviõli. Seejärel hakkis ta taskunoaga paar sibulat ega pidanud paljuks neid ühes koortega pannile visata. Kui sibulad rõõmsalt õlis prõgisesid, tõmbas Romero terve küüslaugupea lõhki ja lisas sellegi pannile.

      „Kas sa küüslauku ei koorigi?” pärisin.

      „Hoidku jumal, ei! Kui küünt ei koorita, ei kõrbe see ära ja hoiab paremini maitset. Vähem tööd ka.”

      Tal on tegelikult õigus.