Samuti lennukitest, mis lennutasid teistsugustesse maailmadesse, meid ja meie silmi.
Kas silmad ja lennukid olidki, mis teda kõige rohkem maailmaga ühendasid?
Vaadata alla, näha üles.
Kas on olemas keegi, kes võinuks näha nii:
Laial Õiguse tänaval, rohelisel muruplatsil sooja kevadpäikese all avaldasid meelt värvikirevad Ungari mesinikud. Mesinikest ühele poole jäi maja, mis oli end marmorsena viie siseõue ümber kerra tõmmanud, teisel pool olev metalne maja sirutas neli pikka haru maailma. Ühele majale oli kirjutatud Consilium Justus Lipsius 1 , teisele oli kirjutatud Commission Européenne Europese Commissie 2 ; selle ees pildistas end jaapanlaste rühm.
Või siis seda, mis oli ehk enne algust või pärast lõppu või ei saanudki seda olemas olla, või oli see ometi kõige muu põhjuseks või tagajärjeks?
Naine surus end sulguvast bussiuksest sisse. Kohver mahtus hädavaevu, mantli saba ja juuksed jäid ukse vahele kinni. Buss viis ta lennukile, lennuk maale, kus lõputult heleda öötaeva all laius lõputu hulk lõhnavat rohelust.
Mees jõudis tänavale, aimas ukse vahel tuttavat kuju, nägi heledat juukselokki ukse vahel, buss sõitis minema.
Naine istus värske rohu keskel, hingas tõelist õhku, vaatas öötaevast, mis jäigi heledaks.
Mida võinuks vaadata mees?
APRILL
Metallmaja kuuendal korrusel istus neiu, kes proovis vaadata sinistes kaustades olevaid tähti, lugeda neist kokku sõnu, lauseid ja mõtteid. Aga tema silme ees kangastusid pilgud. Mõnedes etteheide, teistes kadedus või sulgumine, kolmandad tema omi teatud hetkest hoolikalt vältimas, ja suur hulk neid, mis olid siiralt kurvad ja pettunud.
Vahepeal hakkas metalne maja laskma lifte ja treppe pidi lahti neid, kelle ta oli hommikul neelanud. Enamasti hallikad, pruunikad ja beežid, kogunesid nad kobaratesse, esimesele korrusele ja välisukse ette, jutustasid rõõmsalt, kohtasid sõpru ja tuttavaid, kellega minna lõunale.
Luule, neiu kuuendalt korruselt, pidi kõigi nende hulgast leidma Aleksandri.
Paar tundi varem oli Luule töökaaslane Ilona temaga tutvudes kiirelt kätt surunud ja tormanud koosolekule, lubades naastes kõigest rääkida. Nii oli Luule metallseintega kambrisse kaustavirnaga üksi jäänud. Kaustad olid sinised, taevas hall, seinad metallist, akende ees kummaline ajuti liikuv kaadervärk, aken oli kui võretatud.
Kaustad olid talle antud aitamaks aru saada, mida ta peab tegema ja kuidas toimib tema vastne tööandja, komisjon. Kaustavirn pidi temas koduse tunde looma. Jah, nii see oli, kauge võõras Euroopa Komisjon, paljude tõotatud maa oli nüüd ootamatult tema … omanik? … käsutaja? Ta proovis leida õiget sõna kirjeldamaks sidet tema ja komisjoni vahel, ei leidnud, võttis laualolevast karbist pliiatsi ja visandas enda ja komisjoni kohta hoopis pildi. Vähemalt pliiatsitera oli kvaliteetne.
Kaustavirn olekski küllap soojendanud kellegi südant, olnud abiks kellelegi teisele, kellelegi, kes oli siia määratud. Luule aga oli vales kohas, see oli kole eksitus. Ta tahtis minema joosta, ükskõik kuhu, välja külmast metalsusest. Jah, aga kuhu oli tal joosta?
Ta võttis kausta kätte. Kas kodus oli ka kaustadel nii tugev plasti lõhn?
Kaugel all tänaval kõndisid inimesed, peatusid, rääkisid, läksid edasi. Nagu kõik oleks korras, nagu poleks siin seda koledat kambrit, kus ta vangis istub.
Siinsed inimesed – kogu seda nägude, vormide ja hoiakute mitmekesisust ei jõudnud ta esimestel minutitel, lennukilt maha tulles ära imetleda ega ära imestada.
Ta aina istunuks ja joonistanuks neid kõiki.
“Preili, kas te soovite taksot?” ehmatati ta võlust välja lennujaama saali.
Ei, ei, ainult mitte taksot. Ta kiirustas kohvrit järele vinnates uurima busse ja ronge.
Aga läks veel mitu päeva, kuni ta mõistis, et kõigi siinsete inimeste ülesjoonistamine on lootusetu ettevõtmine, ja ta hakkas end välja lülitama.
Luule võttis kotist veel ühe kausta, selle, mis oli talle antud eile, esimesel tööpäeval uutele töötajatele korraldatud õppusel. Ta pani selle teiste kaustade peale. Selles pidi olema kirjas ta enda kohta: eetika, eeskirjad, tema õigused ja kohustused.
Ta püüdis aru saada, mille lugemisest alustada, ja otsustas kõige õhema kausta kasuks. Kui telefon helises, oli ta kaustaga poole peal.
See oli ei tea kust helistav Ilona. “Mul läheb siin kauem, aga ma lubasin kell pool üks põllumajanduse direktoraadi Aleksandrile fuajees nende kaust üle anda, tal on dokumente kiiresti vaja. Mul ei ole tema numbrit. Kas sa saaksid ise minna? Kaust on minu laua peal, sellele on kirjutatud “Aleksander, põllumajandus”. Saad ju, eks? Suur tänu sulle.” Kõne lõppes.
Mis kaust, mis Aleksander? Kell oligi juba peaaegu pool üks. Jah, oli tõesti Ilona laual selline kaust. Luule haaras selle kaasa ja tormas lifti.
Liftis ei olnud ühtegi nuppu, et valida korrust. Lift hakkas liikuma, ülespoole. Oh, kui nüüd Aleksander vahepeal juba ära läheb. Lift jõudis üheteistkümnendale korrusele, sealt tulid peale kaks tundmatus keeles elavalt rääkivat viiekümnendates aastates härrat, lift võttis suuna allapoole, lastes üheksandal korrusel härrad välja ja asus uuesti ülespoole teele. Kuidas ometi alla pääseda? Nüüd tõusis lift kaheteistkümnendale korrusele, peale tuli neli inimest, lift asus teele alla ja peatus kaheksandal korrusel. Meeleheitel sööstis Luule kiirelt liftist välja ja nägi lifti kõrval korrusenuppusid. Kui rumal oli ta olnud – muidugi tuli oma korrus lifti kutsudes tellida. Oleks veel Aleksander seal.
Esimesel korrusel oli tohutu inimsumm. Kuidas ta Aleksandri ära tunneb?
Miks oli ta siin, klaasist ja metallist majalahmakas, mitte väikses koduses koolimajas õpilaste ja värvide keskel? Seal, kus oli loomuldasa tema koht.
Rahvast kogunes fuajeesse aina rohkem. Majja voorisid väljast lõunale tulijad, osad läbi turvakontrolli, osad niisama, ikka kuuluvuse ja sissepääsuloa kohaselt. Mõned istusid töökaaslasi oodates. Iga hetkega muutus lootus õige inimese leidmiseks väiksemaks.
Mismoodi oli Ilona kausta üleandmist ette kujutanud? Aga polnud midagi parata, Luule kogus julguse kokku ja pöördus esimese ettejuhtuva inimese poole:
“Vabandust, kas teie olete Aleksander?”
Luulet vaatas sekundijagu pilku tumepruunidest, vilgastest, pikaripsmelistest silmadest. Neist laienes üle näo naeratus.
“Ma võiksin olla Aleksander. Näiteks järgmisel neljapäeval. Siinsamas, sobib, eks?” Hetk hiljem oli kõnetatu oranži minimantli ja ülipikkade mustade juustega naise juures, musitas teda tervituseks põsele ja nad läksid lobisedes söökla poole.
Luule oli keeletu. See vist ei olnud parim viis Aleksandri leidmiseks. Aga mida ta veel teha võiks? Tegelikult ei midagi. Ta istus tugitooli.
Mida ta siin ometi tegi, otsides taga tundmatuid, olles majas, kus oli liiga palju korruseid, koridore, kabinette? Majas, mida normaalsed inimesed nägid kauge pildina telerist.
Ta vaatas valdavalt hall-must-pruunilt riietatud rahvahulka. Kas neil olid ka lauad samasuguseid plasti lõhnaga kaustu täis? Kas nad istusid samamoodi metallseinte ja võretatud akende taga? Päris paljud paistsid sealjuures rõõmsad. Kuidas oli see võimalik?
Tema juurde tuli hallülikondlane. “Vabandust, ma otsin töökaaslast, kes pidi mulle kausta ära tooma. Mulle paistab, et teie käes on kaust minu nimega …”
“Jah, palun, siin see on,” ulatas Luule mõtlemata ja kergendatult kausta. Hallülikondlane kadus sellega inimeste hulka.
Aga kuidas ma tean, kas see oli õige inimene? Igaüks võis ju öelda, et see on tema kaust. Selles võis olla midagi väga tähtsat ja salajast. Mida ta Ilonale ütleb, kui kaust läks kaotsi? Värisevi jalu püüdis Luule rahvasummas hallülikondlast leida,