Stalini genotsiidid. Norman Naimark

kohta on praeguseks kogunenud tohutult kirjandust; suurem osa uuema aja uurimistöödest põhineb oluliste arhiivkogude avanemisel saadud materjalil ning nii Venemaal kui ka läänes avaldatud väga olulistel dokumentidel. Selle eest on käesolev raamat palju tänu võlgu Nõukogude Liidu ajalooga tegelevate teadlaste tugevale rahvusvahelisele võrgustikule, mis on teinud stalinistliku perioodi hämarate nurkade uurimisel tähelepanuväärselt head tööd.

      1930. aastate ja 1940. aastate alguse massimõrvu käsitlevate peatükkide eesmärk on tuua välja kõige olulisemad genotsiidi tunnusjooned: toimepanijate motiivid, käsuliinid peremehelt (hozjain) või väejuhilt (vožd) ehk Stalinilt nende poliitikate elluviijatele, ning nende ohvrite kas täieliku või osalise grupiviisilise kõrvaldamise katsed. Tahtlikkuse, motiivi ja käsuliini küsimused on olnud esikohal ka nende Balkanil ja Sahara-taguses Aafrikas aset leidnud juhtumite puhul, mis on jõudnud Jugoslaavia sõjakuritegusid arutava rahvusvahelise kohtu ette Haagis ja Rwanda sõjakuritegusid arutava rahvusvahelise kohtu ette Arushas, ning needsamad tunnused määravad, kas Stalin ja tema režiim olid 1930. aastatel genotsiidis süüdi. Kuid tähelepanu tuleks pöörata ka väidetavatele genotsiidijuhtumitele, mis on toodud kohtu ette pärast nõukogude perioodi lõppu Balti riikides, aga ka mitmetes ladina-ameerika riikides, eriti Argentinas.

      Raamatu viimases peatükis tehakse katse võrrelda Natsi-Saksamaa ja Nõukogude Liidu kuritegusid. Kõiki meie hinnanguid Stalini 1930. aastate massimõrvadele mõjutavad paratamatult meie teadmised ja arusaamad holokausti õudustest. Miski ajaloos ei ole võrreldav selle šokiga, mille tõi inimkonnale kujutluspilt tuhandetest paljastest ja abitutest meestest ja naistest, sealhulgas ka väga vanadest ja väga noortest, keda süstemaatiliselt gaasikambrisse saadetakse ja seejärel natside krematooriumites tuhaks põletatakse. Paljud ajaloolased usuvad, et Hitleri eesmärk oli kõik juudid maailmast hävitada, mis kujutas endast seninägematut ja võrreldamatut kuritegelikku kavatsust. Ja ometi käib raske taagana kaasas ka Stalini vastutus viieteistkümne või kahekümne miljoni inimese tapmise eest, osalt sellepärast, et seda tehti meie aja ühe kõige mõjukama ja just nagu progressiivse poliitilise ideoloogia, kommunismi nimel.

      Enne teemaga jätkamist mõni sõna stalinismi ohvrite arvust. 1990. aastast peale on suur hulk Nõukogude Liidu dokumente salastatuse alt vabastatud ja tehtud Venemaa arhiivides uurijatele kättesaadavaks. Eriti just OGPU ja NKVD – Nõukogude julgeolekuorganite – aruannetes loetletakse jahmatavalt üksikasjaliselt ja ebatavalise põhjalikkusega vaatlusalusel perioodil arreteeritud, hukatud ja küüditatud isikuid. Kuid nende arvude kasutamisel tuleks olla väga ettevaatlik ning mitte mingil juhul ei tohiks neid võtta lõpliku tõena selle kohta, kui palju Nõukogude inimesi 1930. aastatel represseeriti ja kui paljud neist tapeti. See, et numbriread kenasti õige summa kokku annavad ja et need numbrid ise on alati esitatud absoluutse täpsusega – näiteks 469 460 küüditatud tšetšeeni ja ingušši ning 1 803 392 kulakust talupoega –, paneb arvama, et nii võimatult täpne arvestus peegeldab pigem nende arvude tõepärasusega seotud tõsisemaid probleeme.

      Mõnikord oli politsei ja kohtusüsteemi huvides arreteeritute ja hukatute arvu paisutada, et nende ülemused – Stalin, aga eriti OGPU/NKVD juhid Jagoda, Ježov ja Beria – tulemustega rahule jääksid. Sagedamini aga oli nende huvides näidata aruandes väiksemaid arve või neid üldse mitte kajastada, eriti siis, kui asi puudutas nö kõrvalisi surmajuhtumeid Gulagi vanglasüsteemis, aga ka erirežiimiga asundustes, ning näljahädade ja kulakluse likvideerimise ajal hukkunuid. Gulagis tapetud Nõukogude kodanike arvu kohta hoiatab Aleksander Jakovlev, kes oli mitmete Staliniaegsete massimõrvade uurimise komisjoni liige ja kellel oli hea juurdepääs kõikidele arhiiviallikatele, et NKVD esitatud arve ei tuleks võtta vankumatu tõe pähe. Ta ütleb otsesõnu välja, et „need [NKVD arvud] on valed… Sinna hulka pole arvatud inimesi, keda peeti kinni NKVD sisevanglates, aga need vanglad olid pilgeni rahvast täis. Neis ei ole arvesse võetud suremust poliitvangidele mõeldud vangilaagrites, ning täielikult on välja jäetud arreteeritud talupojad ja küüditatud.”5 ainuüksi NKVD andmete ekslik täpsus koos Stalini peamiste repressiivorganite pidevalt muutuvate tegevussuundadega võiks olla piisav selleks, et tänapäeva ajaloolased suhtuksid NKVD esitatud arvude usaldusväärsusesse teatud skepsisega.

      Uurijad peaksid Stalini 1930. aastate algusest kuni sõjani toime pandud massimõrvade ajalooga tegelema asudes pöörama tähelepanu mitmele hoiatavale märgile. Üks probleem on see, et poliitilised puhastused aetakse segi kulakute vastu suunatud operatsioonidega, tervete rahvaste küüditamine asotsiaalse elemendi likvideerimisega vastavalt korraldusele nr 00447, Poola ohvitseride mahalaskmine 1940. aastal kohtuprotsessidega Nõukogude sõjaväelaste vastu 1938. aastal ja nende hukkamisega, ning kõik need selle ajalooperioodi episoodid omakorda üksteisega. Samas on ajaloolased harjunud mitte tähele panema Stalini režiimi genotsiidile viitavaid jooni sellel ajalooperioodil ja tõmbavad nende sündmuste vahele äärmiselt jäiga piiri. Tõepoolest ei saa iga juhtumit neist käsitada genotsiidina, sest genotsiid eeldab suuremal või vähemal määral Stalini ja tema valitsusaparaadi soovi toime panna ettekavatsetud tapmisi või mingi rühma grupiviisilist ründamist ja täielikku või vähemalt osalist hävitamist. Seda ei esinenud 1930. aastatel ja 1940. aastate alguses aga mitte igal pool ja mitte alati: mõnes episoodis on genotsiidi hõngu palju tugevamalt tunda kui teistes. Muidugi on tahtlikkust väga raske tõestada, isegi dokumentide ja Venemaa arhiividele juurdepääsu märgatava paranemise tingimustes. Stalin ja tema käsilased kasutasid küüditamisi sageli selleks, et karistada ühte või teist osa Nõukogude Liidu elanikkonnast mingite neile omistatud kuritegude eest. Küüditamine on kahtlemata inimsusvastane kuritegu, kuid selle tulemust võib mõnikord pidada ka genotsiidilaadseks, see tähendab „peaaegu nagu genotsiid”, mis aga ei pruugi kaasa tuua samasuguseid seadustest tulenevaid tagajärgi nagu nende episoodide puhul, millele saab külge panna genotsiidi sildi. Kokkuvõttes on sedalaadi vahetegu komplitseeritud ja ebamäärane. Ja ometi on see Stalini režiimi mõrvarliku olemuse mõistmise seisukohalt tähtis. Lühidalt – uurija seisukohalt on ohtlik nende massimõrvaepisoodide samastamine, aga ohtlik on ka nende liiga jäik eristamine.

      Stalini asetamisega genotsiiditeema keskmesse ei ole tahetud Nõukogude Liidus 1930. aastatel toimunud massimõrvadest sotsiaalseid, poliitilisi, majanduslikke ja ideoloogilisi tegureid kõrvale jätta. Stalini-aja Nõukogude Liit ei olnud pelgalt ühe inimese diktatuur, kuigi ta oli ka seda. Tohutu riigiaparaat tuli selleks tööle panna, et nii suurel hulgal inimesi kinni võtta ja tappa, ning kõige silmapaistvamat rolli mängis seejuures politsei, eriti poliitiline politsei. Neid genotsiidi kaasosalisi – nii juriidilises kui ka ajaloo mõttes – pidi olema kümneid tuhandeid. Ja ometi, Stalini surma järel lakkasid Nõukogude Liidus ka massimõrvad. Käesolev uurimus väidab, et enne Stalini diktatuuri toime pandud massilisi tapmisi ei saa nende hirmsale iseloomule vaatamata nimetada genotsiidiks, eriti neid, mis leidsid aset kodusõja ajal aastatel 1918–1921. Stalini puhul on lugu aga hoopis teine ning just tema roll nende massimõrvade juures on äärmiselt oluline, mõistmaks tema režiimi genotsiidset iseloomu.