Ja kui seda villisekabiini kokku pressitud seltskonda edasi loendada, järgnesid isale ja emale suur, ülimalt eeskujulik punupatsidega vanem õde ja peaaegu sama suur, kogu kasvatamisele ja utsitamisele vaatamata tagasipöördumatult oma sisekaemusesse sulguv vanem vend.
Need kaks elasid juba huvitavat elu, neil olid sinised koolimütsid ja kunstnahast ranitsad, ja mina olin väike rumal kulunud nokkmütsiga poisinolk, kelle olemasolu maailm veel kuidagi tunnistada ei tahtnud. Tagaistmele kinni kiilutud, pläriseva suuga matkimas automootorit, vahtisin villiseaknast välja ega mõistnud ümbritsevast mõhkugi.
Kogu selle kentsaka rivi lõpus oli minu noorem, alles kaheaastane vend, kes virises ja nõudis, et me selle absurdse matka lõpetaksime ning tagasi koju läheksime.
Ja tundus, et sel ainsal korral oli tal õigus. No muidugi. Vast valminud korteris ühes tuliuues kortermajas, mis osutus tolle matka viimaseks peatuspaigaks, valitses raskemeelne suvelõpuhämarus. Seintel kummitasid viltuselt kleebitud, kentsakate mustritega tapeedid. Kõikide tubade papiga kaetud põrandad olid, nagu tol ajal ikka, värvitud pruuniks. Pugesime ema juhendamisel jahedate linade vahele ja nägime kõik ühte ja sedasama und. Midagi, mis meenutas tulevikku.
Ent kolimiseks oli ka põhjust.
Isale pakuti sääl majandijuhi kohta ning peale selle lubati meie perele ehitada oma maja. Seda muidugi mingis kaugemas, täpsemalt määratlemata tulevikus. Lubajateks olid kähisevad hääled punasest telefonist. Hämarad tegelased, kelle puhul polnud kunagi selge, mida nad tegelikult mõtlevad või tahavad.
Enne seda, eelmises elupaigas oli isa ametinimetuseks olnud agronoom. Kui uskuda vanu fotosid ja vanamehe juttu, kihutas ta sääl tsikli seljas põldude vahet ning harrastas Lõuna-Eesti järvedel kõikmõeldavat kalapüüki. Seda muidugi suviti ja koos elurõõmust pakatava, varakiilaspäisusele kalduva kälimees Jollega, kelle lõbusat seltskonda ta ilmselgelt nautis. Ühiselt veedetud tudengiaastad, kõik see, mis juhtus kord ühikatubades ja koolipraktikatel, lisaks abiellumine õdedega, olid neist lahutamatud hingesugulased teinud.
Kuna onu Jolle elas nüüd kaugel põhjarannikul ja kihutas tsikliga sootuks teiste põldude vahet, omandasid nood harvad kohtumised tagasihoidlikult väljendudes pidulikud mõõtmed.
Kaks nooreohtu ja teotahtelist kälimeest mõistsid teineteist poolelt sõnalt. Vaatamata sellele polnud nende seltskonnas kunagi ülemäära vaikne.
Õemeeste ühiseks lemmikfraasiks oli toona üks sada korda ära leierdatud värsirida igihaljast lööklaulust, mis kontekstist välja kistuna uue, pornograafilise varjundiga tähenduse omandas. “Neiukene armus paugupealt,” deklameeris emb-kumb neist iga natukese aja tagant ja teenis sellega kohe kambajõmmi tunnustava irvituse. Kuulasin neid vaimustunult ja kujutlesin endamisi oma peas üht vahvale noorukile lähenevat häbelikku neiukest, kes aeg-ajalt miskipärast paugatab.
Ikka ja jälle sokutasid ema ja tädi mind või mõnda teist last neile kalaretkedele kaasa. Arvatavasti selleks, et kälimeestel ikka meeles püsiks: muretu tudengipõlv on jäädavalt seljataga ja vastutusrikas isaroll vajab pidevat täitmist.
Ent isa ja onu ei väsinud oma lemmikfraasidest iial. Kui miski neile tõesti nalja tegi, leierdasid nad seda seni, kuni nõrkedes voodisse langesid. Onu Jolle pobises taolisi fraase vahetult enne uinumist veel sängistki. Ja säärane teki all muhelev onkel ongi üks varasemaid mälupilte minu kurrulises ajus.
Neil oli kahe peale üks mustast kummist kitsavõitu kalipso, mida nad kordamööda meeleheitlikult vingerdades ja vääneldes selga ajasid. Selle tegevuse juurde kõlavad kommentaarid vihjasid miskipärast mingit sorti loomuvastasele seksile. Varustusse kuulusid veel lestad, mask ja hingamistoru. Kui kogu see muljet avaldav arsenal viimaks paigaldatud sai, järgnes muinasjutuline amfiibretk veealusesse maailma. Ja kala said nad muidugi alati.
Mina aga, väike ja loll nagu ma olin, pladistasin samal ajal sogases kaldavees. Endal jalas hiigelsuured, arvatavasti vanaisa garderoobist pärit trussikud, millest maailma avastav tilu lõbusasti välja välkus.
See asjaolu tegi kaldal õiendavatele kälimeestele taas kord pööraselt nalja. Ema ütles ikka, et isa ja onu passivad omavahel kokku nagu särk ja perse, ning jättis targu lisamata, kumb on kumb.
Ja kui veel kord vanu fotosid uskuda, elasime enne külasse kolimist pisikeses majas kusagil järvekaldal. Heinakõrred ulatusid üle pea ja maja ees kasvas suur haraline puu. Selle okstesse takerdusid vatist pilved ja mina olin see, kes neid säält õhtuti lahti päästmas käis.
4
Küla, kuhu nõnda kergemeelselt kolisime, asus hiiglasliku mäe jalamil. Rändavad vatipilved riivasid sedagi, aga kinni ei jäänud. Vali tuul lükkas nad edasi.
Kuna selge ilmaga oli mäelt näha viiekümne kilomeetri kaugusel asuv mõõtmatult avar järvepind, mis jäi Venemaa territooriumile, rääkisid iidsed legendid ekslikult selle paiga seotusest merega.
Päris meri koos kalaparvede ja hukkunud laevade vrakkidega, mida aeg-ajalt telekast näidati, asus siit sadade kilomeetrite kaugusel.
Elasime nüüd eemal rannikust ja sisemaastki, suurte linnade poolt vaadatuna kusagil ebatõenäolises paigas, mille kohta mujal räägitud jutud segunesid fantaasia ja liialdustega. Reaalse elu ja poeesia piir oli ütlemata hägune. Vaatamata sellele, et luuletamisega, nii nagu seda laiemalt mõistetakse, ei tegelenud siin vististi keegi.
Mäe tipus kõrgusid hiiglaslikud raudsõrestikud, mis keerlesid massiivsetel betoonalustel aeglaselt, kuid vääramatult.
Need kilomeetrite taha ära paistvad monstrumid olid sõjaväe lokaatorid, mis valvasid rahu järele meie pilvises taevas. Mäe all, lepavõsast varjatuna, lösutasid silikaadist laotud barakid, milles teenis aega kümmekond habetunud radisti, kes nagu hüpnotiseeritud küülikud tillukestelt ekraanidelt lokaatoritega sünkroonselt pöörlevat joont vahtisid. Kui see rohekas joon läbis oma ringkäigul helendava täpi, hakkasid tuled vilkuma ja hoiatasid kodumaa kaitsjaid taevas lendava tundmatu objekti eest.
Kordon ise asus kahel pool käänulist kruusateed. Ühel pool ohvitseride korterid ja teisel pool sõdurite magalad. Eemal võsas lösutas salapärane putka, mille olemasolu oli rangelt valvatud sõjasaladus. Tänu kahetsusväärsele infolekkele, milles arvatavasti võis süüdistada üht pahelist ja alkoholisõltuvuses vaevlevat tegevohvitseri, teadis peagi terve küla, et see putka oli tegelikult sigala. Ja pikki aastaid röhkis selles salastatud militaarobjektis üksainuke, omaenda sita sisse uppunud hullumeelne kult, kes ajateenijate toidujäätmed ruiates enesesse õgis.
Ühel mittemidagiütleval õhtul, milletaolisi tol ajal teineteisele kiretu järjepidevusega järgnes, vilksatas ekraanil vaevu märgatav plinkiv tuluke. Tukkuv radist ei märganud seda ja järgmisel hommikul ilmus tuluke uuesti välja tuhat kilomeetrit eemal, Moskva kohal pilvises taevas. Suurenes lähenedes, materialiseerus ja maandus lõpuks pisikese sportlennukina Punasel väljakul. Piloodiks osutus üks nõrgamõistuslik eurooplane, kes sooritas selle lennu lihtsalt sellepärast, et kontrollida meie piirivalve valmisolekut. Nõukogude Liidu kiivalt valvatud õhuruum oli nüüd nagu äranarritud naisterahvas. Temast kõneldes kippus suu vägisi muigele.
Pilotkades lontkõrvad hulkusid aga külavahel, käisid poes ja kinos, ragistasid võsas ja kahlasid vastutustundetult oma raskete kroonusaabastega mööda õitsvaid viljapõlde. Ainsateks vaenlasteks põldudel uitavad marutaudis rebased.
Soldatid ei tülitanud enamasti kedagi, möödusid kohalikest elanikest, nagu poleks noid olemaski, justkui paikneksid nemad ja küla kahes erinevas maailmas, ning kandsid õppuste ajal vööl katelokki ja automaati, nagu võiksid siin tõepoolest iga hetk mürsud plahvatama hakata.
Taevas lendasid ümmargused sputnikud ja tuhanded kilomeetrid käänulist rannikut kogu planeedil oli raketibaase täis ehitatud. Külm sõda ja võidurelvastumine kestsid väsimatult, vaatamata lämmatavatele suvedele ja jäistele talvedele.
Asjaolu, et kusagil kaugel, tuhandeid kilomeetreid eemal paiknes linn, mis oli keskelt müüriga pooleks jaotatud, tekitas minu peas nägemuse, nagu valitseks sääl igavene videvik, milles veripunane loojuv päike heidab hallile betoonpinnale ähvardavaid