Rinaldo d’Asti seiklused äratasid daamides imestust, nad kiitsid ta vagadust ja tänasid jumalat ning püha Julianust, et need teda suures hädas olid aidanud. Arvati isegi (sellest räägiti küll sosinal), et lesknaine ei teinud halvasti, kui ta kinni haaras õnnest, mida jumal talle oli saatnud. Kui nõnda veel arutamist jätkati, muheldes kauni öö üle, mis lesknaisele osaks oli langenud, hakkas Filostrato kõrval istuv Pampinea, nähes, et jutujärg on tema kätte jõudnud, mõtlema, mida jutustada. Kui siis kuninganna märku andis, hakkaski ta kohe julgelt ja rõõmsalt peale:
Auväärsed daamid, õnnelikest juhustest räägitakse palju, aga veelgi rohkem saab neist rääkida siis, kui neid lähemalt vaadelda. Pole ka ime, sest kui järele mõelda, on kõik see, mida me tavaliselt rumalast peast enda asjaks peame, õnneasi, järelikult kantakse see õnn ta enda varjatud seaduse ja korra järgi, mida me aga sugugi ei tunne, pidevalt ühelt teisele üle. Seda näeb üsna selgesti iga päev igal alal ja seda oleme näinud ka mõnest eelmisest novellist, kuid kui kuninganna soovib, et sellest veelgi jutustatakse, siis esitan ma teistele lisaks ka oma novelli, mis arvatavasti toob kasu neile, kes seda kuulavad, ja mis peaks loodetavasti ka meeldima.
Elas kord meie linnas aadlimees nimega Tedaldo, kes mõnede arvates oli pärit Lambertide, teiste arvates aga Agolantide suguvõsast – viimane oletus tuleb vist sellest, et Tedaldo pojad tegelesid varem ja tegelevad veel praegugi samal alal mis Agolantidki. Kuid jättes kõrvale küsimuse, kummast sugukonnast ta pärit oli, ütlen ainult, et Tedaldo oli oma aja rikkamaid mehi ja tal oli kolm poega, kellest esimene kandis nime Lamberto, teine Tedaldo ja kolmas Agolante. Kõik nad olid juba ilusateks sihvakateks noormeesteks sirgunud ja vanem neist polnud veel kaheksateistkümneaastanegi, kui nende isa suri, jättes neile kui oma seaduslikele pärijaile kogu oma liikuva ja liikumatu varanduse. Nii raha kui ka kinnisvarade poolest rikkaks saanud, hakkasid pojad ainult oma lõbu taga ajades ohjeldamatult ja hoolimatult pillama: nad pidasid palju teenreid, neil oli rohkel arvul kalleid hobuseid, koeri ja linde, nad pidasid alatasa pidusid, jagasid helde käega kingitusi, korraldasid turniire ja tegid mitte ainult seda, mis aadlikele sobis, vaid kõike, mis neil kui noortel inimestel iganes pähe tuli. Sellist elu polnud nad veel kuigi kaua maitsta saanud, kui isalt saadud pärand kahanema hakkas. Ja kuna sissetulekuist ei jätkunud jooksvateks kulutusteks, hakkasid nad oma kinnisvarasid müüma ja pantima. Nii lasksid nad käest minna täna ühe, homme teise kinnisvara ega märganudki midagi enne, kui nende varandus juba lõpukorrale oli jõudnud. Siis avas vaesus nende silmad, mida rikkus seni kinni oli hoidnud.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.