Abistav halastus. 3. osa. Ann Leckie

ebaseadusliku tegevuse eest. Keegi poleks tohtinud Allaias elada.” Ma ei öelnud midagi, ainult vaatasin talle otsa. „See on hea, et sa oma naabrite vastu huvi tunned,” jätkas ta väikese pausi järel kahtlevalt, nagu poleks ise selles päris kindel. „Aga mina isiklikult eelistaksin näha, et need eluruumid eraldatakse seaduskuulekatele kodanikele.” Ma ei öelnud ikka midagi. „Ma arvan, et oleks tõhusam Allaia majutuse osas ümber mõelda, teha remont sellele vastavalt ja samal ajal kaaluda mõnede kodanike saatmist planeedile.”

      Mis oleks ju kena, kui nad tahaksid minna alla planeedile, kuid ma kahtlustasin, et kõnealused kodanikud olidAllaia praegused asukad ja nende tahtmisega ei arvestata. Ning tõenäoliselt oli suurem osa neist veetnud kogu oma elu jaamas, nad ei hoolinud töökohtadest, mida neile planeedil oleks pakutud, või poleks nad sealsete töödega hakkama saanud. „Nagu sa ütlesid, kuberner, on see haldur Celari rida.” Jaama halduri Celari käsutada oli Athoeki jaama tegevus. Sellised asjad nagu eluruumide jaotus kuulusid tema pädevusse, ja kuigi ta formaalselt võttes allus kuberner Giarodile, jäid jaama elu taolised pisiasjad tavaliselt kuberneri tähelepanu alt välja. Ning haldur Celar oli nii populaarne küll, et kuberner Giarod oleks eelistanud need asjad sõbralikult, lava taga ära klaarida.

      Kuberner Giarod vastas soravalt: „Kuid sa palusid tal muuta need ebaseaduslikud Allaia ruumijaotused seaduslikuks. Ma oletan, et ta oleks ruumide ümberjaotamise suhtes avatum, kui sina temaga räägiksid.” See oli huvitav. Ma jäin ootama jaama kommentaari, kuid jaam ei öelnud midagi. Mina ka mitte. „See teeb inimesed õnnetuks.”

      Kaalusin jaamalt otsesõnu küsimist, kas kuberner mõtles seda tõsiselt. Ent jaama praegune vaikimine, kui ta mõne minuti eest oli peaaegu lobisema kippunud, oli minu jaoks kõnekas ning ma teadsin, et jaamale ei meeldiks, kui ma oleksin liiga pealetükkiv valdkondades, milles ta tundis end ebamugavalt või vastuoluliselt. Ning hea tahe, mida ta oli välja näidanud, oli uus ja õrn asi. „Kas Allaia asukad pole inimesed?”

      „Sa tead, mida ma mõtlen, admiral.” Nördinult. „Praegu on rahutud ajad, nagu sa ise mulle hiljuti meelde tuletasid. Me ei saa praegu endale lubada sõda meie endi kodanikega.”

      Naeratasin põgusalt ja mittemidagiütlevalt. „Tõepoolest ei saa.” Olin kindel, et kuberner Giarodi suhted kapten Hetnysega olid olnud mõneti vastuolulised. See ei tähendanud aga, et ta ei võinud nüüd olla mu vaenlane. Ent kui oli, siis näis, et veel ei taha ta mulle avalikult vastu hakata. Lõpuks olid ju minul relvastatud laev ja sõdurid. „Olgem siis kindlad, et see käib kõigi meie kodanike kohta, kas pole nii, kuberner?”