Raio isa Valur Piiroja viskas oda nii hästi, et tunnustatud spets Toomas Merila ta Eesti noortekoondisse kutsus. Seal askeldas enam-vähem samaealistest teinegi pärnakas, hiljem olümpialt kaks pronksi toonud vasaraheitja Jüri Tamm. Esiti oli Valur Piiroja Tammest edukam, võites 18-aastasena üleliidulisel koolinoorte spartakiaadil, ühtlasi noorte meistrivõistlustel, pronksi. Siis areng takerdus.
“Minu rumalus,” kinnitab Valur. “Tahtsin 1975 Valgas kallile inimesele, Raio tulevasele emale, hea võistlusega kingituse teha. Olin vormis, mõtlesin isegi 74 meetrist, meistrikandidaadi normist. Aga ilm oli maikuule vaatamata külm, isegi lumine. Tõmbasin käe ära. Teine viga oli see, et ma ei julgenud juhtunut treener Merilale tunnistada ja ravi jäi saamata.”
“Õppisime Valuriga koos Tartu pedagoogilise kooli Pärnu filiaalis, lõpetades saime põhikooli kehalise kasvatuse õpetaja paberi. Valur oli edasipüüdlik, alanud kooselus tubli, hoolitsev. Ta võeti kaheks aastaks Vene sõjaväkke, töötasin seni Jõõpre koolis ja ootasin ära. Abiellusime 1977, neljaks aastaks, nagu selgus,” räägib ema Anne, Raudnagel aastast 1982.
“Jalgpallitreener Tiit Raudnagel tuli mu ellu Bulgaaria turismireisil 1981, tema tulek põimus eelmise abielu lahutamisega. Raio võttis Tiidu kohe omaks, hakkas isaks kutsuma. Pole ka ime, sest Tiit on rahuliku loomuga, temaga on kerge koos olla.”
“Mina isaga koos elamist ei mäleta, olin liiga pisike, “ ütleb Raio. “Kuid me saame hästi läbi, põnnina olin nädalavahetustel tema juures ju sageli. Kui kasutan jutus sõna “isa”, ei pruugi teised kohe aru saada, kas mõtlen bioloogilist isa või ema uut abikaasat Tiitu, kes on mind rohkem kasvatanud. Ka omavahelises jutus kutsun isaks mõlemat.”
“Jah, leidsime Raioga teineteise üles,” ütleb Valur. “Tema käis minu võistlustel ja mina tema omadel, tegime koos igapäevaseid asju, olen olnud ta koolilõpupeol, aidanud autoostu korraldamisel ja Paikuse maja ehitusel. Ma ei jäänud omal ajal abielulahutust põdema, ka mul on täisvereline elu, ka abielu olnud. Ootan väga lapselast!”
Elav laps, et mitte öelda hüperaktiivne
“Lasteaias läks Raiol kenasti, seal jätkus sõpru ja tegemist. Aga kui Raido sündis, tahtis Raio hirmsasti kodus olla ja kõike pisikesega toimuvat lähedalt näha. Pageski kord lasteaiast minema, koju venda uurima,” räägib ema.
“Poisid said kasvades omavahel hästi läbi, saavad senini. Nad olid kohusetundlikud lapsed, isegi suurte poistena jätsid välja minnes lauale kirja, kuhu ja kauaks jäävad.”
Raio noogutab sõna “kohusetundlik” kuuldes nõusolevalt, aga täpsustab: “Olin elav laps, nii toimekas, et kui miskit juhtus, tunnistati mind asja lähemalt uurimata süüdlaseks. Nojah, tavaliselt ma süüdi olingi, aga sündis ka ülekohut. Kord remontis vanaisa midagi ja üks mutter oli äkki puudu. Sain oma tavapärase koslepi juba kätte, kui tädipoja nina valutama hakkas ja puuduv mutter sellest välja õngitseti.”
Ema Anne kinnitab, et “elav” on muidugi ka õige, aga näib uskuvat, et sõna “hüperaktiivsus” iseloomustab poega paremini. “Mul tuli kogu aeg Raio sabas silgata, et õnnetusi ennetada. Hea, et tema lasteaiakasvataja Juta Kasemets on fantastiline inimene. Ta lasi poistel-plikadel palju joosta, korraldas võistlusi, oskas iga lapse tublidust hinnata ja esile tõsta.”
Asjalik kuueaastane.
Jõuluvana eest kõlari taha peitu
Pere mälestustekogus on lugu, kuidas vapper Raio viiesena ema-isa seltsis jõuluvana ootas. Meie kangelane ajas rinna kummi ja kinnitas teisi julgustades, et jõuluvana pole vaja karta, tema küll ei karda. Ajas isegi korraks rusika püsti. Kui vanaisa häälega külaline tuppa astus, volksas Raio suure kõlari taha peitu ega tulnud lagedale enne, kui oli veendunud, et jõuluvana tema juttudest midagi ei tea.
Kodus suurt liikumisruumi polnud, sest esiti elati koos vanaemaga kahetoalises korteris. Vanaemal oli oma tuba ning ema, isa, Raio ja kuus aastat noorem Raido pidid teises toas hakkama saama. 1987. aastal läks lahedamaks, treenerina ametis olnud perepeale eraldati Pärnu KEK-ist ehk kolhoosidevahelisest ehituskontorist kolmetoaline korter.
“Oli ka aeg. Loomulikult togis Raio ka kodus kogu aeg palli ja kui Raido kasvas, läks neil vahel ikka päris mänguks. Keelata eriti ei tahtnud, pigem püüdsime vaase ja muid asju sedasi sättida, et nende purunemise oht väiksem oleks,” muheleb ema. Ta lisab, et sageli toimusid lahtikäival köögilaual tõsised lauatennisevõistlused, millest võttis osa kogu meespere.
“Ega Raio linnaelus peale spordi muud meelelahutust olnudki, ta ei vajanud muud. Ahjaa, teatris meeldis talle küll käia, vaatas Endlas kõik lasteetendused ära ja sai suuri elamusi. Niisamuti meeldis talle õhtuti ettelugemist kuulata, kas siis ema-isa esituses või kõrvaklappidest. “Onu Remuse jutud” olid tal vist peas ja kujutlusvõime arenes. Sellal rändas üks kommunistliku partei peasekretär teise järel taevastele jahimaadele. Kui 1984 läks Andropov, küsis Raio täiesti tõsiselt: “Aga kes ta lennuki nüüd endale saab?” Aasta hiljem lahkus Tšernenko ja Raio kordas küsimust.
Raio suved möödusid suuresti Tõstamaal, ema lapsepõlveradadel. Ema hoolitses, et poegade kehaline ettevalmistus mitmekülgne oleks. Ta hoidis maal korras kaugus- ja kõrgushüppekasti – “Tahtsin poistele tõestada, et hüppan neist kõrgemale ja kaugemale!” naerab ema –, lisaks rajas võrkpalliplatsi ja hankis lihtsamat varustust.
“Minuvanuseid oli Tõstamaa alevis paras kamp ja püsisime himuga spordi kallal. Enamik sealsed poisse käis suusatrennis, aga päevastes jalgrattasõitudes ja õhtustes vutilahingutes lõid kõik kaasa. Olime päev läbi väljas, ööseks kamandati meid suure sõjaga tuppa,” meenutab Raio.
“Maatööst muidugi ei pääsenud. Heinategu, kartulirohimine, sõnnikuvedu – püüdsin esimesel võimalusel putku panna, eriti sellelt õudselt heinateolt. Aga kus sa saad! Õnneks jagus töödes ka huvitavat. Traktoriroolis istusin juba siis, kui aknast välja nägemiseks padi tagumiku alla tuli panna. Vanaisa võttis mu vahel kalakombinaati kaasa, seal olid põnevad mehhanismid ja sepikoda. Sõidad jalgrattal mööda kalasuitsutustsehhi ringi, kui kõht tühjaks läheb, võtad värske suitsukalavarda ja elul on jumet. Merel käisin vanaisaga ka.”
Polnud sigadust, mis tegemata jäänuks
Esmaspäeval, 1. septembril 1986 sikutas noorhärra Raio Piiroja ema abiga valge särgi selga ja asutas tarkust taga nõudma. Teda ootas Pärnu 9., nüüdne Pärnu vanalinna põhikool.
“Loomulikult olin püsimatu ja 45 minutit ühel kohal istuda valmistas põrgupiina. Sellele tõi sage nurgasseismine isegi vaheldust. Pedagoogilisel kollektiivil oli minuga peavalu. Sporti ei hinnanud keegi peale võimlemisõpetajate ja üldiselt oli koolil minusugusest mingit kasu vaid võistluste ajal. Muidu kaasnes mu ettevõtmistega üks pidev jama.”
“Pideva jama” näiteid toob klassivend ja trennikaaslane Rait Rodi, sõber tänaseni.
“Et kõik ausalt ära rääkida, tuleb alustada sellest, et lastel ei lubatud vahetundides mürada. Niigi kolmveerand tundi paigal nihelnud marakratid pidid kõndima paarikaupa mööda L-tähekujulist koridori, kõnelda tohtis vaid poolihääli. Korrapidajaõpetaja seisis nii, et L-i mõlemad sirged kätte paistsid. Nagu keegi vale liigutuse tegi, sattus ta häbiposti. Raio seisis seal postis alatasa. No kaua sa kannatad!
Olime esimeses-teises klassis, kui õnnestus vangla koridorist sääred teha. Avastasime, et kui maapinnast kahe ja poole meetri kõrgusel asuvast aknaavast välja hüpata ning lähedasest uksest taas majja tormata, saab ringiaegu mõõta. Jõudsime õige mitu ringi teha, enne kui tänaval kõndinud direktor meid silmas ning toreda ja keha karastava võistluse katkestas. Klassijuhataja Reet Mõis paistis kluttide suunalt vaadatuna ikka hirmus pirakas, kui ta meie kohal kärkis.
Kord sattusid meie 2.b ja 3.a kutid korrapidajaõpetajast kõige kaugemas punktis jagelema. Ükshaaval poetati end uksest välja ja jõuti saja meetri kaugusele staadionile, kus läks korralikuks löömaks.